Loomaarst: Mida varem lemmikloomal kasvaja avastatakse, seda tulemuslikumat ravi saab pakkuda

Lemmikloomadel esinevatest kasvajatest ja võimalustest nende varajaseks avastamiseks kirjutab MTÜ Teie Loomakliinikud loomaarst Angela Tiivel.

Kasvajaid esineb nii segaverelistel kui ka puhtatõulistel koertel ja kassidel. Kasvajad võib esineda nii noortel kui vanadel, kuid peamiselt siiski üle seitsme aasta vanustel loomadel. Osadel tõugudel võib olla eelsoodumus teatud tüüpi kasvajate tekkeks. Koertel esineb kasvajaid sagedamini kui kassidel. Viimatimainitutel on aga kahjuks enamus kasvajaid pahaloomulised.

Miks ja kuidas kasvajad tekivad? Organismis võib rakkude jagunemisel tekkida n-ö defektiga rakke. Kui selliseid vigase informatsiooniga rakke tekib üha juurde ja organism ei suuda seda takistada, siis tekivadki kasvajad. Kasvajate tekkeks ei piisa ühest faktorist, vaid see tekib väga paljude tegurite kokkulangemise tõttu näiteks keskkond, geneetika, hormoonid, viirused jne.

Üldjoontes on kasvajate esinemissagedus tõusnud, sest loomade keskmine eluiga on tänapäeval tunduvalt pikem kui näiteks 10-15 aastat tagasi. Loomade eest hoolitsetakse rohkem, neile pakutakse kvaliteetsemat toitu, vaktsineeritakse ja arstiabi võimalused on kordades paranenud.

Kasvajalised muutused võivad olla lokaalselt või metastaseeruda. Viimane tähendab seda, et kasvajarakud võivad edasikanduda ka teistesse organitesse ja põhjustada seal koemuutusi.

Nahale tekkivaid moodustisi on kergem avastada, sest looma paitades ja sügades tunneme nahapinnast kõrgemaid kohti aegsasti. Suurem mure on aga selliste kasvajatega, mida me silmaga ei näe. Loomad ju ei kurda ja seetõttu avastatakse sageli sellised kasvajad alles siis, kui loom hakkab vähem sööma ja liikuma. Selleks hetkeks aga võivad muutused looma kehas olla nii drastilised, et teda enam aidata ei saa.

Kasvajalisi muutusi võib kahtlustada ka siis, kui loomal on haav, mis ei parane; turse, mis püsib, suurenenud lümfisõlmed; esineb lonkamist või ebanormaalset veritsust. Kõhu -ja rinnaõõne kasvajate puhul võib loomadel täheldada loidust, isutust, seedehäireid, köha, suurenenud joomist jne.

Kui leiate looma silitades mõne moodustise, siis ei tasu kindlasti kohe paanikasse sattuda, sest iga mumps ei tähenda alati kasvajat. Aga arsti juurde kontrolli tuleks loom kindlasti viia. Leitud muutusest on koheselt võimalik võtta peennõelaproov, mis aitab selgitada, kas muretsemiseks on põhjust või mitte. Mõningatel juhtudel ei pruugi alati kohe esimesel korral õnnestuda saada piisavalt uuritavat materjali, sel juhul on soovitav lasta teha kordusproov või lasta võtta koeproov. Peennõelaproovi võtmiseks kasutatakse sama suurt nõela nagu vaktsineerimiselgi ning see põhjustab loomale minimaalselt ebamugavust.
Koeproovi ehk väikest tükikest kasvajast võetakse harvem, sest see eeldab eelnevalt looma rahustamist.

Enamus kasvajaid on võimalik eemaldada. Kui koera üldenesetunne, vereproovid ja kopsuröntgen on korras, siis isegi hoolimata looma kõrgest vanusest peaks kaaluma anesteesias kasvaja eemaldamist.

Koertel näeme sagedamini rasvkasvajat, lümfoomi (suurenevad lümfisõlmed). Nahakasvajatest esineb sagedamini nuumrakuline kasvaja. Emastel koertel piimanäärmekasvajad ja isastel munandikasvajad. Lonkamist põhjustab luukasvaja.

Kassidel täheldame sagedamini piimanäärmekasvajad, süstekohasarkoomi, lümfoomi.

Mida varem kasvaja avastatakse, seda tulemuslikumat ravi saab pakkuda. Eestis kasutatakse kasvajate raviks kirurgilist eemaldamist ja keemiaravi. Viimase paari aastaga on loomade keemiaravi võimalused Eestis jõudsalt edasi arenenud. Keemiaravi taluvad loomad üldjuhul hästi, neil kasutatakse väiksemaid ravimidoose kui inimestel. Karvade väljalangemist neil ei esine. Eestis loomadele kiiritusravi ei tehta.

Loomadel on võimalik ennetada vaid suguorganite kasvajaid, kui emased ja isased loomad kastreerida noores eas.

Paljusid algavaid terviseprobleeme on võimalik varakult avastada, kui käia üle kaheksa aastase loomaga kontrollis vähemalt kord aastas. Kontroll peaks sisaldama põhjalikku ülevaatust, vereproovi ja uriiniproovi. Lisaks aitab võimalikke muutusi avastada igapäevane looma silitamine ja aegajalt loomale suhu ja kõrva vaatamine.

Kui perelemmikul diagnoositakse kasvaja, siis on see kindlasti suur ehmatus kõigile. Parimat ravivõimalust kaaludes tuleks eelkõige mõelda sellele, et loomal oleks kvaliteetne elu.