Vaegnägija: sel korral rõõmustasin, et mu koer enam ei kuule! Ka juhtkoerad jäävad pensionile

Ühel päeval väsib ka kogu elu vaegnägijat aidanud juhtkoer. Tema liigesed pole enam endised, kaduda võib kõrvakuulmine ja nägeminegi ei pruugi perenaise omast parem olla. Mis saab pensionil juhtkoertest, selgitab nägemise kaotanud juhtkoerakasutaja Kaili Mikk.

Tsessi. Minu koer. Tema oli minu teine juht ja abiline. Tema liigesed olid järjest kehvemad sedamööda, kuidas vanus kasvas. Paar viimast eluaastat, mil mu juhtkoer minuga veel koos elas, käisime ringi nõnda, et kasutasin valget keppi ja koer oli jalutusrihmaga mu kõrval. Rakmeid ümber keha ma enam ei pannud, sest ilma oli loomal mugavam oma samme ja käppasid sobitada nõnda, kui need vabas vormis liikusid.

Elukogenud ja targa koerana, oskas Tsessi mind ka nõnda, ilma rakmeteta, avitada. Me saime koos hakkama ja hoidsime teineteist väga. Jah, need paar viimast eluaastat mu koera elus, olid rohkemal või vähemal määral viletsamad, kui nooruspõlves. Tsessi lonkas vahel rohkem, teinekord vähem.