Lühidalt öeldes: minu sai see haigus nüüd kätte. Ma ei saa isegi kasutada sõna "paljukardetud", sest ma ei ole teda kartnud, vaid püüdnud lihtsalt teha kõik endast oleneva, et vältida seda nii endal kui teistel. Seda hämmastavam on muidugi, et kui kodukontori kõrvalt on su ainukesed käigud üle-tee-supermarketisse (teinekord koos Ilsega, oma käpad deson alati korralikult ära) või koeraga inimtühja metsa (samuti koos Ilsega, ilma desomata), juhtub see ometigi.

Ega see vist üllatusena ei tule, et kutsikas kodus vrd väikelaps kodus ja mingite kompromissideni vähemalt teatud vanuses on nendega keeruline jõuda. Mis kasu oleks verbaalsest loengust, et mul kõik kohad valutavad, kallis taks, ära talla, nügi, näksa, trambi mu jalgade peal ja sinu nunnud mänguasjad, mida sa mulle pidevalt kätte püüad suruda, ajavad samuti lõhki pea, mida ma õieti liigutada ei suuda? Kolme lapse emana tean, et kuidagiviisi peab selle perioodi üle elama ka siis, kui on tungiv soov kirstukaas seestpoolt kinni tõmmata.

Viiekuune taksikutsikas on üks ütlemata lõbus sell, kellel on absoluutselt kõik õigused jalutuskäikudeks ja metsajooksuks, tirimis- ja tagaajamismängudeks, söögiks ajal, kui isegi Facebooki toidupildid tekitavad soovi nende postitajale jala peale oksendada. Tunnistan, et ma pole Ilse peale karjunud, veel vähem löönud, aga torisenud nende haigusepäevade jooksul olen temaga küll.

Ma tean, et see on täiesti irratsionaalne. Ta ei saa aru ei toonist, tagamõttest ega sõnadest, kuid vahel on keeruline end tagasi hoida. Näiteks siis, kui ülima eneseületuse tulemusena hakkad siiski tegema telefoniintervjuud, mobiliseerides jõuga kõik oma kena ja viisaka inimese kombed, ja leiad selle käigus elutoa laualt taksi, kes on sinna roninud kõigi nelja käpaga ning retsib vaasi pandud sirelioksi. Ja sa ei saa ka mitte midagi teha, et teda takistada.

Ilse ja oksad

Või kui tegevuseta kutsikas, kellel apaatse inimesega on ilmselgelt igav (vaatamata sellele, et mees käib temaga tegelikult mitu korda päevas jalutamas ja võtab ta appi köögitoimkonda), on mõnesentimeetristeks tükkideks lammutanud oma pesa, milles ta muidu magada tavatses. Kõik see tundub taolistel enesehaletsushetkedel nagu nimme tehtud.

Me siiski jagame tütrega koerahooldusvahetusi ja kuna lapsel seni ühtki haigussümptomit täheldatud pole, käib Ilse siiani ka üsna usinalt põhikooli viimase klassi online-tundides. Tõsi, kui kehalises kasvatuses anti ülesanne joogaks ja meditatsiooniks, oli Ilsel sellest veidi teine arusaam kui võimlemisõpetajal.

Kui ma olen tableti paratsetamooli ära võtnud ja see pisut liigesevalu vastu aitab, hakkab mul südamest kahju. Vaene taks! Sinu süü pole see ju mitte kuidagi! Palun talt peaaegu pisarsilmi vabandust ja teen pai. See läheb loodetavasti õige pea üle. Ja siis, mu armas taks, on sul ikkagi võimalus end realiseerida koroonadetektiivina, sest õiged lõhnad peaksid sul ju selged olema! Nagu eksperdid ütlevad, siis koroonakoeraks saab õpetada vaid neid, keda pole seni treenitud teisi lõhnu otsima - ja meil on kõik mägrad seni leidmata!

Ilse köögitoimkonnas

Ühtlasi annab kogu see olukord siiski veelkord kinnitust ühe loomaarsti poolt hiljuti räägitule: kui sa ei ole koroonaajal soetatud looma õpetanud hetkekski üksi olema, saab sul edaspidi väga raske olema, sest täiskasvanueas sa seda enam tasa ei tee. Seega, ma saan haigusest loodetavasti peatselt üle ja palun taksi ees uuesti vabandust: karmi elukooli pärast, mis teda siis ees on ootamas. Aga ühtlasi luban, et lisaks maitse- ja haistmismeelele taastan võimalikult ruttu ka oma huumorimeele.