Hobused sõdades: pärslaste lahingud kreeklastega ning Makedoonia Aleksandri vallutused
Antiik-Kreeka kultuur on inimkonnale kinkinud valitsusvormina demokraatia, filosoofia alused, kirjanduse, teaduse, teatri, olümpiamängud ja palju muudki. Tegelikult ongi mõnevõrra kummaline vaadata, kuidas rahvast, mis on andnud Euroopale selle, mille pärast meid suures osas võibki nimetada vanaks maailmaks, peetakse täna Euroopa Liidu nõrgimaks lüliks käpardliku majanduspoliitika ja liigse laristamise tõttu.
Maratoni lahing, katafraktid päästavad jalaväe
Kreeklased olid antiikajastu sõdades algselt küllaltki edukad. Seda vaatamata sellele, et tegemist oli üksikute ja väheste ressurssidega linnriikidega. Siiski suudeti välisvaenlase vastu ühineda ja seda ka võita.
Võimalik, et põhjuseks oli kreeklaste jalaväe oskuslikkus, suur uhkus ja isepäisus, kuid pärslaste jalaväele tehti tuul alla maismaal ning laevastik uputati merel. Olgu öeldud, linnriikidel Kreekas puudus arvestatav ratsavägi, konservatiivselt arendati raskes relvastuses jalaväge – hopliite.
Täpsustuseks tuleb ette rutates lisada, see konservatiivsus maksis kreeklastele hiljem valusalt kätte lahingutes makedoonlastega, kes oma armees pidasid ratsaväe osakaalu väga tähtsaks.
Nii ongi Antiik – Kreeka linnriigid heaks näiteks sellest, mis juhtub siis, kui ei arendata kiireid ja suure löögijõuga väeüksuseid, milleks sellel ajal oli ratsavägi. Ratsaväge omavat vaenlast ei suudetud maismaal lõplikult alistada, võidukad oldi vaid lahingutes endale sarnase relvastusega vastastega.
Tegevuskoht: Maratoni väli Atikas, aasta: 490 eKr, osapooled: Ateena linnriik ja Pärslaste impeerium. Ateenlasi osales selles ajaloolises lahingus umbes 7200 meest. Pärslaste arvukuseks on ateenlased (võitjad teatavasti üldse armastavad oma saavutusi ilustada) nimetanud 100000 jalaväelast, vibukütti ja ratsameest.
Võitjatele vastu vaidlev loogika ja pisut õiglasem ajalugu nimetavad pärslaste arvuks siiski ligikaudu 25000, lisades sõjameestele juurde ka sõudjad laevadelt. Lahingu käik oli arvestades tollaseid sõjapidamisviise tavaline.
Ateenlaste juht Miltiades, kes palgasõdurina oli maitsnud ka pärslaste leiba, veenis oma kümmet kaasjuhti (ka armeed juhtides lähtuti demokraatiast), et tema taktika on nimelt õige ja alustas pärast pikki vaidluseid rünnakut arvukuselt suurema pärslaste armee vastu. Pärsia jalavägi avaldas esialgu sedavõrd visa vastupanu, et suutis murda kreeklaste jooksujalu pealetungiva rivi tsentri. Kreeklased omakorda purustasid pärslaste tiivad. Viimased, haistes ümberpiiramisohtu panid laevade suunas punuma.
Pärsia ratsaväe auks tuleb siinkohal lisada, mõned allikad „süüdistavad“ pärslaste pääsemises täielikust hävingust just nimelt katafrakte. Katafraktid sekkusid väidetavalt lahingusse pisut hilinenult. Siiski võimaldas ratsavägi oma taganevatel kamraadidel ilusasti laevadele putkata ja merele seilata.
Igatahes päästis ratsavägi pärslasi Maratoni väljal lõplikust hävingust. Võidukas väejuht Miltiadeski lõpetas kurvalt. Aastal 489. eKr suundus ta ateenlaste vägede eesotsas karistama pärslaste kreeklastest liitlaseid, kuid sai lahingus haavata ja tema kavatsus ebaõnnestus.
Kodus Ateenas tabas teda kaotajana rahva ja poliitiliste oponentide pahameel. Miltiadesele nõuti surmanuhtlust, mis asendati 50 talendi suuruse rahatrahviga. Kunagi võidukas väejuht ja rahva kangelane pisteti vanglasse, kus ta Encyclopaedia Britannica võrguväljaande andmetel suri sõjakäigul saadud haavades tekkinud gangreenist tingitud veremürgitusse.
Ratsavägi murrab linnriigid
Sadakond aastat hiljem seisid linnriigid Kreekas vastamisi uue ohuallikaga. Seekord otsustas oma piire laiendada seni teisejärguline, kreeklaste endi arvates isegi barbaarne Makedoonia kuningriik.
Selle Egeuse merest põhjas asuva riigi kuningas Philippos II otsustas parandada oma riigi kesist rahanduslikku olukorda naabrite, Antiik-Kreeka linnriikide arvelt. Philippos noris väidetavalt usu teemadel tüli Ateenaga ja õnnestunult. Ateenlased kutsusid kaasa liitlased, Teeba ning väiksemad linnriigid üle Kreeka.
Peagi seisid relvastatud sõjaväed vastakuti, sedakorda Chaironeia orus, aastal 338 eKr. Ratsaväele on see lahing tähtis mitmel põhjusel. Esiteks on Chaironeia lahing üks esimesi olulise tähtsusega lahinguid, mille kirjeldus on jõudnud tänapäeva ja kus võidu põhjuseks oli just ratsaväe edukus.
Teiseks saame hakata rääkima Makedoonia Aleksandri, keda tuntakse ka nime Aleksander Suur all andest väejuhina.
Lahing algas makedoonlaste raske, pikkade piikidega relvastatud jalaväerivi – faalanks ja eliitjalaväe rünnakuga. Saavutanud mõningast edu, imiteeris eliitjalavägi taganemist. Faalanks jäi aga seisma.
Ateenlased ühes pisiliitlastega asusid vasturünnakule. Paraku ei märganud ateenlased, kes olid parajasti ametis makedoonlaste turris odadega siilina seisva faalanksi lahti pusimisega tõsiasja, nende ja teebalaste lahingkorra vahele jäi laiutama tühimik. Tühimikku märkas oma terava silmaga hobusel Bucefalos istuv 17-aastane makedoonlaste ratsaväge kamandav Aleksander. (Bucefalos on vast vanim tänapäeval teadaolev hobusenimi?) Ratsaväe, mida hüüti ka hetairoi – sõpruskond, eesotsas tungis Aleksander tühemikku, purustades teele ettejäävaid teebalasi ja nende eliitjalaväge - Püha Salka tiivalt ja tagant.
Sellega oli ratsavägi lahingu saatus otsustatud. Makedoonia eliitjalavägi lõpetas teesklemise, asus omakorda rünnakule ja hakkas ratsaväe saavutatud edu kinnistama ehk kreeklaste armeed hävitama.
Eraldi tasub selle lahingu kirjeldamisel peatuda Teeba eliitjalaväe hulka kuulunud Pühal Salgal. Salk koosnes vallalistest meestest, kes leidsid mõnede allikate kohaselt eraelus silmi vaid üksteisele. Salk osutas vastupanu viimse meheni. Nende kummaline vaprus liigutas Pihilippost ja tunnustuseks maeti salga liikmed erandkorras austusavaldustega. Tähistamaks teebalaste hauda, asetati sellele lõviskulptuur, mis on säilinud tänaseni ning kannab nime Chaironeia Lõvi.
Ratsavägi toob otsustavas lahingus võidu
Pärast Philippos II surma, pääses Aleksander Makedoonia troonile, alustades pea koheselt sõjategevust Pärsia impeeriumi vastu. Siingi hiilgas ta ratsaväe oskusliku kasutamisega ning sedakorda mängis Makedoonia ratsavägi jIssose lahingus juba kindlalt esimest viiulit, andes otsustava löögi Dareios III armeele.
Aasta 333. eKr. Tegevuskoht Issose linn Süüria põhjaosas. Vaenupoolteks Pärsia kuningas Dareios III 120000 meheline armee ja Makedoonia Aleksandri 30000 meheline armee. Ratsaväge pärslastel umbes 8000 katafrakti ja 10000 kergeratsaväge. Makedoonlastel oli 6000 meest, nende hulgas eliitratsavägi hetairoi Aleksandri enda juhtimisel.
Lahingu käik meenutab mõneti Chaironeia lahingut. Pärslaste katafraktid asusid rünnakule, makedoonlased taandusid. Samas asus makedoonlaste faalanks vasturünnakule. Ja jälle, sarnaselt kreeklastel Chaironeia lahingus, tekkis pärslaste lahingrivistusse tühemik.
Seda märkas taaskord Aleksander, kes suunas sinna ratsaväe põhilöögi. Pärslasi hakkiv hetairoi jõudis sügavale esimeste tagalasse, lähenedes Dareiose peakorterile. Dareios põgenes, jättes maha teda sõjakäigul saatnud ema, naise, tütred ja rahakassa. Sellega võis lahingu lugeda lõpetatuks.
Järgnenud tapatalgud alistunud kreeklastest palgasõdurite kallal ei kaunista Aleksandrit ega pole ka lahingu osa. Aastajagu hiljem, 331. eKr lõi Aleksander veelkord Dareiost Gaugamela lahingus. Siingi otsustas lahingu saatuse kiirelt manöövedades lööke andev ratsavägi.
Õnnetu Dareios mõrvati lahingu järel kaaslaste poolt. Mõned ajaloolased on muide seisukohal, Gaugamela lahingus tabas pärslaseid ebaõnn peamiselt seetõttu, et ei suudetud välja panna Issose lahingus hävitatud katafraktide asemele uut põlvkonda. Koosnes ju pärslaste raske ratsavägi aristokraatia esindajatest, seega oli ka hukkunute asendamine seotud probleemidega.
Ka ei täitnud pärslaste sõjavankrid temale asetatud lootust. Pärsia alistus pärast Dareios III surma. Edasi tungis võidujanus makedoonlaste kuningas juba Indiasse, kus jälle kord andis müürilõhkujana Hydaspes´i lahingus otsustava hoobi indialastele makedoonlaste ratsavägi. Indialasi siiski ei purustatud täielikult. Nad alistusid, lubades maksta Aleksandrile andamit.
Kes teab, kuidas näeks välja tänapäeva maakaart, kui Aleksander, keda võib eelpool toodut arvestades pidada antiikaja suureks ratsaväelaseks, poleks ootamatult haigestunud ja surnud Babülonis 323. eKr. 33-aastaselt.
Aleksander Suure ajastu kohta võib lugeda lisa Ivan Jefremovi raamatust „Thais, Ateena tütar".
Allikad: „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu", Jeremy Black: „Seitsekümmend suurt lahingut, mis muutsid ajalugu", www.britannica.com, wikipedia.org, internet.
