Hobushow Las Vegases: kooli- ja takistussõidu maailmakarika värvikad finaalid luksuse- ja patupealinnas

Pärast kuut aastat on kooli- ja takistussõidu maailmakarika finaalid tagasi patulinnas Las Vegases. Linnas, mille sarnast teist ei ole. Ei ole kindlasti ka samasugust show’d nagu siin. See on midagi, mis jääb kindlasti meelde, isegi kui emotsioonid on nii vastakad nagu tänavu.

Miks vastakad? Mitmed sportlased ei olnud finaaliga rahul, radu peeti liiga rasketeks, areeni liiga väikseks. Öeldi, et suurem rõhk on meelelahutusel kui spordil. USA üks legendaarsemaid takistussõitjaid McLain Ward, kes võistluse viimases voorus katkestas, postitas Facebooki mõtlemapaneva kirjatüki, mille lühike kokkuvõte on järgnev: „Ma olen alati eelkõige ise peeglisse vaadanud, kui midagi on valesti läinud. Kuid ma ei saa kuidagi üle sellest tundest, et tänavuses MK finaalis ei suutnud ei mina ega paljud teised maailma parimad võistluspaarid leida õiget käiku. Ükskõik, kuidas me ka ei proovinud, neid radu polnud võimalik sujuvalt ja õiglaselt sõita. Ma pole iialgi näinud nii paljusid tipphobuseid tõrkumas ja segaduses, nii mitmeid häid ratsanikke ratsmeid sikutamas, et leida sobiv viis tõkkele lähenemiseks. 

Isegi tiitlivõitja Steve Guerdat lõpetas finaalvooru kahte okserisse sisse lendamisega. See oli halvim tiitlivõistlus, mida ma oma karjääri jooksul olen näinud.“ Ward edastas muidugi siirad õnnesoovid võitjale, kuid tema mõttekäiku jagasid tuhanded inimesed, kes olid võistlust vaadanud kas kohapeal või ülekandena.

McLain Ward ja Rothchild

Tõepoolest, oleks ju tore olnud võita puhta sõiduga või näha rohkem põnevust. Guerdat ei vibutanud viimase hüppe järel rõõmust kätt taeva poole, vaid raputas lihtsalt pead. Rajad olid ebaausad juba esimesest päevast peale, leidis ka 9aastase Singular LS la Sillaga neljapäeval katkestanud kolmekordne tiitlivõitja Marcus Ehning (Loe lähemalt siit: http://www.noellefloyd.com/ehning-discusses-2015-longines-fei-world-cup-final/) . Jah, ta ei olnud siin küll oma tipphobusel Cornadol, kes vajas pikemat puhkust enne EM-i, kuid Ehning vaatles pilti laiemalt, teiste vaatevinklist. Tal oli siin kanda ka Bertram Alleni treeneriroll. FEI asepresident ja takistussõidukomitee esimees John Madden muidugi kiitis suure kogemustepagasiga ameeriklasest rajameistrit Anthony D'Ambrosiot, väites, et põnevus säilis kogu võistluse vältel, (ehkki Guerdat’ võit oli meie meelest viimasel päeval käega katsutav). D'Ambrosio tunnistas pressikonverentsil kaks korda isegi, et ootas rohkem nulle ja neljasid.

Koolisõitjatele oli suurim katsumus atmosfääriga toimetulek. „Las Vegase võistlus on teistsugune, sisuliselt publik toob peo tänavalt siia halli kaasa,“ kommenteeris kohalikest sõitjatest kõrgeimale kohale jõudnud Laura Graves. Väga sageli seda ei kohta, et testi keskel hakkavad kõik plaksutama, kui harjutus õnnestub, või isegi juba siis, kui see on alles poolepeal. Vähe sellest, publik istub siin võistlejatele väga lähedal, koolisõiduaed mahub vaevu areenile ning kohe seina taga ongi tribüünid, tõsi küll, veidi kõrgemal ratsaniku peast. Areeni ebatavalise kuju tõttu (ühest otsast kitsam) on fotograafid sõitjatele nii lähedal, et võiks igale mööduvale hobusele laudja peale patsutada. Kui mõni veidi pinges suksu ja Isabelli El Santo ehmumisest tingitud vastuhakk välja arvata (mitte fotograafide juures), tulid kõik selle elektrilise õhustikuga üllatavalt hästi toime. Valegro, kellele kõik oma „torud“ suisa näkku lükkasid, lasi hoopis rahulikult silma looja ja täitis oma ülesannet edasi. Imetabane hobune!

Thomas & Macki halli peetakse liiga väikseks, moraalselt vananenuks. „On aeg otsida uus koht,“ kirjutavad fännid sotsiaalmeedias. Areen on võrreldes näiteks hiiglasliku Lyoni EurExpo (mullune korralduspaik) omaga tõesti kitsas, kuid see-eest hubane. Pressiruum ei ole väga suur, kuid tegelikult ei sõidagi USAsse väga paljud euroopa ajakirjanikud, töine õhkkond on muhe ja kodune. Tribüünid on rahvast tulvil (mitte pooltühjad nagu Lyonis), 73 895 pealtvaatajat on Vegases läbi aastate paremuselt teine tulemus. 2000. aastal Thomas & Mackis alguse saanud traditsioon on endiselt heas hoos, korraldus on meie kui ajakirjanike vaatevinklist küllaltki tasemel. Kõik käib nagu kellavärk, püsib hästi ajakavas ja ühtegi apsakat nagu polegi. Kuues finaalvõistlus tõi Vegasesse 58 võistlejat 22st riigist ning rohkelt meelelahutust, mis mitmete sportlaste sõnul on siiski alade propageerimise seiukohalt hädavajalik.

Show’dega ei olda kitsid

Jah, Las Vegas is all about showbusiness. Iga võistlusala eel tuuakse publikuni mõni köitev etteaste tantsijate, lauljate või akrobaatide näol. Juurde käib muidugi lasershow ja võimas tulevärk, mis kõikidel fotograafidel närvi mustaks ajab, kuna pärast seda on umbes ligi tund aega pildil ainult hobused udus.

Üks veidi ülekaaluline mees, keda toetavad oluliselt paremas vormis tantsutüdrukud, teeb Elvist. Laulab oluliselt paremini kui tantsib! Keegi kiledahäälne naisterahvas teeb austusavalduse Lady Gagale. On tore ja kaasakiskuv, aga väga ikka Gagat ei meenuta. Akrobaadid on vinged, neid näidatakse kohe mitmel korral, küll õhus, küll maal. Mulle meeldib väga kohalik lassokeerutaja, tal on asi küll igatpidi käpas, sõna otseses mõttes. Laupäeva õhtut sisustab tipptakistussõitjate (nt. Steve Guerdat, Lucy Davies) ja elukutseliste kauboide osalusel toimuv kombineeritud show-võistlus, kus kauboid on sunnitud takistusi ületama, takistussõitjad lehmi karjatama. Uskumatu, aga Steve Guerdat kroonitakse siingi võitjaks.

Ainult Ameerikas

Hümn on Ameerikas kohustuslik osa spordivõistlustest. Areenile ratsutab vesternvarustuses veerandmiilihobune, seljas sätendavas kostüümis ja kõrvuni naeratusega naisratsanik, kes hoiab vapralt hiiglaslikku riigilippu. Ja nii iga kord, enne iga klassi algust. Hümni esitajad on hoolikalt valitud kohalikud või koguni üleilmsed staarid, võtab endalgi kananaha ihule – ilus laul ja hästi lauldud.

Järgneb tormiline aplaus. Ma ei teadnud, et hümnile plaksutatakse..? „Only in America“ (ainult Ameerikas) – nagu öeldakse. Seda võiks siin tegelikult paljude asjade kohta öelda ja ma ei räägi siinkohal mingitest ekstra suurtest pakenditest, toiduportsjonitest, autodest, või uskumatutena näivatest kohtuasjadest. Mulle tundub, et kiss cam (musi-kaamera) on küll meelelahutuse vorm, mis Euroopas ei töötaks, võibolla eksin. Kes ei tea, mis see on, siis kõik võistluse vahepalad täidetakse põhiliselt kolme asjaga, millest siis musi-kaamera on see, kui publikust otsitakse üles paarikesed ning näidatakse ekraanile suure südame kujutise sees ning päevajuht agiteerib paarikest suudlema.

Kui suudlus on liiga lühike või vähekirglik, kommenteerib ta seda vabaltvalitud sõnadega ja kõik naeravad. Paarikeste all mõtlete te kindlasti mingeid ilusaid noori armunuid, aga ei. Muide, mida vanem paar, seda kirglikumad musid, ausõna! Endalegi üllatuseks on see üsnagi naljakas. No võibolla mitte eriti, kui sa oled seda sada korda pidanud nägema. Need teised kaks ajatäitjat on ühislaulmine (laulud, millest ma 90% pole kuulnudki, aga kogu publik teab peast), ning fänni-nänni saamise nimel tribüünidel tantsimine. Ameeriklased ei tantsi tagasihoidlikult, kõik kehaosad pannakse mängu. Nänni viskaja tundus mulle alguses peale kuidagi kahtlaselt osav, hiljem selgus, et tegemist oli mingisuguse legendaarse pesapalluriga. Jällegi mäng, mida minuarust ainult ameeriklased vaatavad. Vaatasin seda ükspäev telekast tükk aega, no on igav.

Kes tahab nänni, peab tantsima!

Inimesed siin on tunnetatavalt teistsugused. Nad on armsad, lihtsad, sõbralikud, abivalmid, avatud, jutukad ja suhteliselt lihtsasti lõbustatavad. Mitte kuskil mujal ei ütle teenindaja sulle kallike, kullake või armsake, kuskil mujal ei kohta ilmselt inimesi, kelle jaoks kõik laused, mida sa ütled, on „cool!“ (lahe) või „awesome!“ (erakordselt imetlusväärne). Ma ei ole kunagi oma elus naeratanud nii palju ja saanud vastu naeratusi. Täiesti normaalne on igale võõrale inimesele „Tere“ öelda, meie, eestlaste jaoks on see ju imelik. Ameerikas ei ole sa kunagi üksi, sa leiad sõbra isegi siis, kui sa üldse ei otsi. Minu kogemus on sinu kogemus ja vastupidi, näiteks, kui kellelegi ei meeldi bussijuht, siis võib sellest varsti teada vähemalt veerand bussitäit. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et piirkonnad, kus ma olen siiani liikunud, on soojal ning ilusate randadega läänerannikul, aga jääb mulje, et inimeste elu on nagu linnukesel oksa pääl. Ausalt, ei kurda tõesti, et praegu on südaöö ja ma kirjutan oma lugu aias, rüübates kõrvale rannapildiga purki villitud õlut. Kogu selle näiliselt muretuse ja kuulsa patriotismi kõrval on kohalikud tegelikult oma maa üle üsnagi sarkastilised, tehes pidevalt maha valitsust, ühistransporti, bürokraatlikku asjaajamist jne. „Yea, it’s a shitty country,“ kuulsin ma mitmel korral öeldavat. Jah, eks kohalikust elust, tarbimisest, ilmast ja millest iganes on kirjutada palju, kuid proovin tulla tagasi Las Vegase juurde, sest see on linn, kus igaüks peab elus vähemalt korra ära käima.

Eriline Las Vegas

Minu esimene õppetund saabus juba esimesel õhtul, kui ma otsustasin oma hotellist jala peatänavale (strip) kõndida. Paberite järgi tundus see väga lähedal ja keskuse kiiskavad tuled pimestasid juba eemalt silmi. Mida kauem ma jalutasin, seda kaugemal tundus see kuulus Las Vegas Boulevard olevat. Loomulikult ma jõudsin sinna lõpuks kohale, kuid rännak osutus loodetust oluliselt pikemaks. Ega ma tollest õhtust tegelikult piisavalt ei õppinud, harjunud matkajana olen ma meeleldi nõus kõndima, seega ma üritasin seda veel mitmel korral teha, ei tea küll, miks. Las Vegase majad (põhiliselt stripil asuvad hotellid) on tegelikult mitmeid kordi hiiglaslikumad kui me oleme harjunud nägema, seetõttu tunduvad nad asuvat nagu kõrvaltänavas, ent on ometi mitme kilomeetri kaugusel. Tegelikult on Vegases kõndimine väidetavalt väljaspool strip’i isegi ohtlik, mistõttu takso võtmine on äärmiselt kasulik ja üldse mitte ülemäära kallis.

Las Vegas on minu jaoks nagu, kuidas seda öeldagi, mitte päris linn. Ehkki siin elab inimesi nagu igal pool mujal, ei ole see päris tavaline linn. Ilusate tõmbekeskuste tagahoovid ja nende vahelised alad on nagu täielikud getod. Tänavatel ei ole loogilist kulgemist, paljud põiktänavad lõppevad tupikuga, seega shotcut („lõikamine“) on väga halb idee – kogesin seda omal nahal üsna jahmataval moel. Mõned ütlevad, et päeval ei tasu Las Vegases üldse ringi käia, sest kõik tundub täiesti võlts. Võrreldes ööga on kontrast muidugi suur, kuid peatänav, millel asuvad kõik need uskumatud hiigelhotellid, megakasiinod, ööklubid, teatrid, restoranid jne, on ka päeval täiesti vaadatav.

Ma olen hämmeldunud sellest, kui palju inimesi (eelkõige turiste) siin nädalavahetuseti on. Pole ka ime, see on linn, kus sul ei hakka igav. Seda isegi siis, kui sul pole liiga palju raha kaasas. Kasvõi ainuüksi läbi kõikide nende hotellide jalutamine on ainulaadne kogemus. Venetiani hotellis saab näiteks isegi kondliga sõita (seda küll ilmselt mitte väga odavalt). 

Mõned hotellid on ehitatud nii, et olles seal sees, on sul ikkagi tunne, et oled õues – seda tänu spetsiaalsele sisustusele ja laevalgustusele. Ja ausaltöeldes võib nendesse kõikidesse väga kergelt ära eksida. Näiteks asuvad maailma suurimatest hotellidest just kaks esimest siin, esikümnesse mahub lausa kuus Vegase hotelli. Maailmakarika finaali sportlaste ja ametnike ametlikus hotellis MGM Grand on näiteks ainuüksi üle 6800 numbritoa ning 15,930 ruutmeetrit kasiino-ala. Uskumatul kombel on kõik kasiinod rahvast täiesti pungil, mängijaid jagub iga laua ja masina taha. Ma võitsin ka 17 dollarit, mille me tegime kolleegiga pooleks, sest see oli tema 1-dollarine, mille ta mulle masinasse pistis! Üks taksojuht ütles, et kohtab pidevalt inimesi, kes tulevad kasiinost välja ja küsivad, mis päev täna on. Kasiinodes ei pidavad kellasid olema.

Pilt tehtud öösel hotellis

Kui sul on rohkem raha, siis Vegas on ilmselt koht, kus tasub seda kulutada. Maailmakuulsad staarid annavad siin kontserte iga päev, kõikidel hotellides on oma teatrisaalid, kus võib erinevaid etendusi vaatamas käia. Muidugi leiab siit maagilise David Coperfieldi show, tipptasemel stand-up komööödiaetendusi, muusikat igale maitsele, kabareed, tsirkust... küsi aga. Pole ime, et iga sportlase käest uuriti pressikonverentsil, kuidas nad kavatsevad oma võitu tähistada või Vegase võimalusi ära kasutada. Loomulikult käis võidu tähistamise juurde ka klaas šampust (välja arvatud vaesele Bertram Allenile, kes on kõigest 19). Esmakordselt näen pressikonverentsi, kus sedasi kihisevaga klaase kokku lüüakse ja kus nii palju naerdakse.

Jah, Las Vegas ei maga kunagi. Öeldakse ka, et mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse. Ma saan täiesti aru, miks see on nii. Pole teist linna, kuhu sedasi võiks „uppuda“. See on mälestus, mis jääb sinuga igavesti. Või siis... paljudel pigem vastupidi, kes ikka pärast seda pidu üldse midagi suudab meenutada. Kas see on siis koht, kus tasub MK finaali korraldada ka edaspidi? Ma ütleks – kindlasti. Ratsasport pole ammu enam lihtsalt sport, see on show, meelelahutus. See on võimalus tuua spordile selliseid gigantseid sponsoreid nagu kuulus Liibanoni päritolu moedisainer Reem Acra või legendaarne šveitsi kellatootja Longines. „Rahad mis sellise võistluse korraldamisse lähevad on uskumatult suured. Mul polnud aimugi, et need summad on sellised...,“ kõneles USA koolisõitja Steffen Peters oma pöördumises Reem Acrale. Sport on suur ainult siis, kui on kaasa elajaid. Mida põnevamatesse kohtadesse seda suudetakse viia, seda rohkem neid on. Võibolla olid rajad keerulised ja pauku ning suitsu liiga palju, aga ma läheksin iga kell tagasi. Nagu lubasid ka paljud sportlased.

Fotod: Külli Tedre