Sootuks teine olukord tekib, kui jutt läheb koduhobuse võimalikele metsikutele esivanematele, sest selles osas on hulgaliselt erinevaid kandidaatliike ja vastavaid teooriaid. Kummalisel kombel lisavad pea iga uuema uuringu tulemused sellele diskussioonile pigem uut hoogu, mitte ei lõpeta seda üheselt konsensusena ära.

Tõenäoliselt polegi sellele küsimusele ühest vastust, sest inimkond on ilmselt ulukhobuste kodustamiseni jõudnud mitmel korral ja eri paigus ning hiljem on aset leidnud selle protsessi erinevate tulemite lõputu segunemine.

Hobuste perekond on arengulooliselt nii noor seltskond, et pea kõigi isegi erinevatesse alamperekondadesse kuuluvate liikide vahel on saadud hübriidseid järglasi. Sealjuures, haruharva küll, on neist tuntuimate värdade (muulade ja hobueeslite) hulgas leidunud isendeid, kes on olnud võimelised omavahel või vanemliigiga paaritudes sugu jätkama.

Nii saabki tegelikult rääkida koduhobuse põhilisest esivanemast ja muudest võimalikest sellesse protsessi kaasatud ulukliikidest. Selleks põhiliseks on ilmselt olnud tarpan (Equus gmelini), kelle, kunagi Pruti jõest kuni Uurali jõeni ulatuvalt stepialasid asustanud alamliik hävitati loodusest juba 1879. ja Ida-Euroopa metsades elutsenud alamliik koguni 1808. aastaks. Tõenäoliselt on üheks kaasatud liigiks olnud ka prževalski hobune (Equus przewalskii), kellel on tänu loomaaedadele, üle noatera, siiski õnnestunud siiani vastu pidada.

Esimesed teaduslikud asitõendid selle ulukliigi kohta jõudsid Euroopasse alles samal 1879. aastal, mil viimane tarpan tapeti. Nimelt andis tuntud Vene maadeuurija Nikolai M. Przewalski toona Peterburi ülikoolile üle aasta varem toimunud Sise-Aasia ekspeditsiooni käigus kohalikelt jahimeestelt ostetud 14-17 kuise sälu kolju ja naha. Tema värsketel jälgedel aasta hiljem neid piirkondi väisanud zooloog Grigori J. Grumm-Grzimailo täiendas seda kogu veel paari naha ja koljuga ning aastaks 1881 valmiski zooloog Ivan S. Poljakovil nende alusel selle uue liigi teaduslik esmakirjeldus.

Mõistagi tundsid kohalikud mongoli hõimud seda looma juba ammuilma enne seda. Ka eurooplaste seas polnud Prževalski kaugeltki esimene, kes neid ulukhobuseid nägi. Juba oma aastast 1427 pärinevates käsikirjalistes mälestustes kirjeldab 1396. a. Nikopolise ristikäigul osalenud ja seejärel aastaid sõjavangina mitmetel moslemialadel seigelnud Baierimaalt pärit Johann Hans Schiltberger ulukhobuseid, keda ta Mongoolia mägistel aladel kohanud oli. Ka aastail 1719-1722 Vene tsaar Peeter I teenistuses olnud ja teda Ida-Aasia reisidel saatnud Šoti päritolu arst ja seikleja John Bell märgib oma reisiaruandes ulukhobuseid, keda nad Hiina aladel nägid.

Uudis värskelt kirjeldatud ulukhobuse liigist Mongoolias hakkas levima ja sellest huvitusid mitmed toonased tegelased, kes põlesid soovist loomi elusana Euroopasse tuua. Üks neist oli oma emapoolselt vanaisalt praegustesse Ukraina piiridesse jäävatel stepialadel Askania-Novas hiiglasliku maavalduse pärinud, muide Tartu ülikoolis hariduse saanud, parun Friedrich von Falz-Fein, kellel läkski 1899. aastal korda elusalt kohale tuua üks täkk ja kaks mära. Tolle aja tuntuim loomakaupmees ja Hamburgis Stellingenis eravaldusena maailma esimese võrepiireteta loomaaia asutanud Carl Hagenbeck nuuskis välja Falz-Feini sidemed, korraldas seejärel ise mitmeid püügiretki ja napsas Falz-Feini nina eest ära ka Bijskis vene loomakaupmehe Assanovi poolt valmis pandud loomad. Toonased püügimeetodid olid ülimalt brutaalsed, sest kõik märad lasti hakatuseks maha, et seejärel nende varsad kinni püüda ja koduhobusemäradest ammede abil üles kasvatada.

Niiviisi Euroopasse toimetatud 24 täkust ja 30 märast hukkus enamik enne täisealiseks saamist. Tehistingimusis sigimiseni jõudis neist vaid 12 ja lisaks veel üks hiljem Halle loomaaeda müüdud täkk, kelle kohta on nüüdseks selgunud, et ta hoopiski prževalski hobuse täku ja mongoolia koduhobuse mära järglasena ilmavalgust nägi.

Looduslik asurkond kahanes niisuguste tormiliste püügiaktsioonide ja intensiivse küttimise tulemusel kiiresti ning oma osa oli selles kindlasti ka üha laieneval rändkarjakasvatusel, millega neil poolkõrbeliste alade asukatel tuli üha enam joogipaikade pärast konkureerida. Viimased tõestatud prževalski hobuste vaatlused Gobi kõrbe veeres asuvatelt Tahhin-Šara-Nuru kiltmailt pärinevad aastast 1969, mil üht väikest salka kohtasid Mongoolia Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni liikmed. Hiljem pole keegi neid enam looduses näinud ja meie päevini on see liik säilinud üksnes tänu loomaaiandusele.

Tegu on väheldast kasvu, ratsaspordi mõistes poniklassi kuuluvate, jässakavõitu hobustega, kelle kehapikkus jääb 220 ja 280 cm vahele, saba, mille esimene kolmandik on ilma pikkade jõhvideta ja kaetud vaid sõrmepikkuste karvadega, pikkus on 38-60 cm, õlakõrgus 120-146 cm ning kehamass 200 kuni 300 kg. Täkud on märadest pisut kogukamad (õlakõrgus alates 138 cm).

Prževalski hobuste karvastiku üldvärvus on küll üsna varieeruv, kuid enamasti siiski liivakarva hallikaskollane. Saba, püstine lakk ning jalad allpool randme- ja kannaosa on pruunikasmustad või hallikaspruunid. Jalgadel, eriti esijalgade siseküljel, võib sageli täheldada kergelt kaldu ristviirutust. Lakast kuni sabajuurikani kulgeb piki selga tume lintjas jutt. Haruharva võib täheldada ka õlapiirkonnas lühikest ristivööti, mis on üldiselt tüüpiline eeslitele. Koonu ots on valge või valkjashall. Madal sile suvekarv on kollakam, talvine paks (okaskarv 5-7 cm, aluskarv 2,5-3,5 cm) kasukas on suvekarvast oluliselt tuhmim ja hallikam.

Paleontoloogiliste leidude põhjal otsustades on prževalski hobune olnud varem laiema levikuga, ent IXX sajandi lõpul leidus neid vaid Džungaaria piirkonnas 85°kuni 95° idapikkust ja 44°kuni 50° põhjalaiust. Nendel aladel on valitsevad napi taimestikuga tuultele avatud kiltmaad, kus klibusel pinnasel kasvavad laiguti saksauul, harilik soolarohi, pujud, metsikud tulbid ja rabarber ning stepirohi ja mitmed muud kõrrelised. Temperatuur küündib suvel kuni +40° C ja võib jahedate ööde tõttu ööpäevas kõikuda kuni 25° ulatuses. Talvel püsib temperatuur tavaliselt üsna stabiilselt -15-18° C ümbruses. Talviti saavad loomad oma janu lumega kustutada, aga suviti peavad nad regulaarselt veekogusid külastama ega suuda joomata olla enam kui neli ööpäeva.

Prževalski hobused, nagu kõik hobuslased, on loomult karjaloomad ja tegutsevad kas jõulise täku poolt juhitud viiest kuni paarikümnest märast ja varsast koosnevate haaremikarjade (tabuunide) või väikeste üksnes täkkudest koosnevate seltsingutena. Kunagiste püügiekspeditsioonide aruannete põhjal selgub,et tegu on äärmiselt pelglike elukatega, kes oskavad pagedes üliosavalt maastikureljeefi ära kasutada ja silmist kaduda. Juhttäkk püüab sealjuures end võimalikult jälitajate ja oma karja vahele hoida, valmis iga hetk vaenlase või konkurendiga võitlusse asuma.

Loodusest püütuna tehisoludesse sattunud isenditest hakkasid vaid üks täkk ja üks mära nelja-aastaselt edukalt sigima. Ülejäänutel kulus selleks märksa enam aega ja üks täkk ja üks mära jõudsid nii kaugele alles kümnendaks eluaastaks. Hilisemal, kaheksandal tehistingimustes üles kasvanud põlvkonnal on täheldatud kiiremat suguküpsuseni jõudmist. Täkud on edukaks paaritumiseks valmis enamasti oma 25. elukuul ja märad aga koguni juba 14 kuuselt. Muidugi on varssade suremus nooremate vanemate puhul kõrgem. Tiinus kestab 47-51 nädalat, kusjuures täkkvarsad kipuvad varem sündima kui märavarsad. Poegimised langevad tavaliselt ajavahemikku aprilli lõpust juuli alguseni. Sigimisvõime säilib prževalski hobustel üsna pikalt. Vanim poeginud mära on olnud 24 aastane ja täkud on säilitanud kopulatsioonivõime veel 30 aastaseltki.

Kus prževalski hobuseid kohata võib ja näha saab, sellest loe ajakirja Oma Hobu 2015. aasta augustinumbrist.