Silitan hobuse siidpehmet kaela ja püüan temas näha Hetmanit, kõigi tori tõugu hobuste esiisa. Meenutuseks on ka põhjust, sest tori tõul on 90. aastane sünnipäev.

Maailma mastaabis ei ole 90 aastat ühele kultuurtõule pikk aeg. Kuid meie, eestlaste endi poolt aretatud tori tõug, kohalik „sinivereline“, on ainult mõned aastad noorem kui Eesti Vabariik.

Selle olulise juubeli puhul on paras aeg heita pilk tori tõu ajaloole. Kogedes möödunut eelkäijate omapärase keelekasutuse läbi kirja panduna. Lugudest, milles avaldub mure leviva metsiku ristlemise või tarviliku täku puudumise üle või ka kirjatöödest, milles on jäädvustatud õpetused hobusekasvatuse edendamiseks.

Esimene põhjalik kirjandusallikas pärineb aastast 1925 ja selleks on Erich Weberi „Tori hobune“. Autor on raamatu sissejuhatuses ära märkinud kirjatöö otstarbe: kaasa aidata, et sugumäradele oleks võimalik vere poolest sündsat täkku valida. Kogu raamatu trükkimise ajaks tori hobuse kohta teadaolev informatsioon koondati just nende kaante vahele. Varasemaid põhjalikke tori hobust puudutavaid teoseid teada ei ole.

Tori tõu sünnihetkeks võib pidada Eesti Vabariigi põllutööministri poolt 1925. aastal välja antud käskkirja, millega tori-roadsteri tõu nimetus muudeti toriks. See dokument on justkui tori tõu sünnitunnistus. Ühtlasi kinnitati tori tõu tõumäärustik. Käskkirjaga anti uuele tõule ja aretajatele väärtuslikud juhised ja kriteeriumid, mida järgida. Tori tõule oluliseks arvatud tõutunnused olid tõu esiisa Hetmani järglastes hästi edasi kandunud ja säilinud. Nüüd tuli seda suunda hoida ja jätkata.

Loomulikult ei tekkinud tori hobune aastal 1925 üksnes käskkirja alusel. Noorel vabariigil oli Tori riigimõis, milles tegutses 1855. aastast Liivimaa Rüütelkonna poolt asutatud Tori hobusekasvandus. Traktorite peale veel ei panustatud ja Eesti põllumajanduses oli peamiseks jõuallikaks sitke eesti hobune. Eesti hobune oli (ja on) küll igati tubli, kuid ka tema võimetel on piirid – probleemiks liiga väike kehamass. Seoses majanduse kiirema arenguga vajati rohkem toitu, ja et töö oleks efektiivsem, võeti kasutusele suuremad põllutööriistad. Arenev põllumajandus seadis Tori hobusekasvandusele eesmärgi saada suurem, tüsedam, jõulisem ja hea iseloomuga universaalne põllutööhobune. Selleks hakati eesti hobust ristama teiste sobilikeks peetavate tõugudega.

Vintske täkk Vapsikas

Kasutati soome ja ardenni hobust, mis oli igati loogiline katse. Samuti hannoveri ja holsteini, kes olid tol ajal kasutuses nii ratsa, tõlla kui ka (!) põllutööhobustena. Läbimõtlemata valikuks tuleb siiski lugeda katsetusi araabia, orlovi traavli ja inglise täisverelise hobusega – tulemuseks liiga tuline ja närviline hobune. Aretuses väärib äramärkimist orlovi traavli Burja (sõlmeellane) veri, mida on Hetmani parimas pojas Heldenknabes ja paljudes teistes tori hobustes. Burja panus on tänases päevas nähtav peamiselt läbi Hingstari liini.

Varasemasse nn metsiku ristlemise aretusperioodi kuuluvad praeguses Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tori tõu säilitusprogrammis ära märgitud trakeeni täkud Tenorist, Courier ja Carlos ja inglise täisverelised täkud Derby xx, Flamboyant xx, Weltmann xx ja Donnerwetter xx. Hilisema kirjanduse andmetel ei olnud nende mõju tori hobuse kujundamisele kuigi suur.

Oluline panus on tori tõu aretuses eesti tõugu jõmmika kehaehitusega vintskel täkul Vapsikas, kes käis 1867. aastal Pariisis ülemaailmsel näitusel ja tõi koju esimese hõbeauraha. Ei ole ühtegi tori tõu põhiliini, mis oleks ilma Vapsikase osavõtuta (vt „Tori hobuste riiklik tõuraamat 1974“, XI kd, lk 22). Pariisi näitusel vedas Vapsikas 6300 kg, kaaludes ise seejuures vaid 403 kg.

Hetman - tori hobuste Aadam

Tori hobuse aretuse algaastaks tuleb lugeda aastat 1892, kui Tori Hobusekasvandusse kõigepealt renditi ja seejärel osteti norfolk–roadsteri (norfolgi maanteehobune) ristandtäkk Hetman. Siis saadi esimesed soovitud tulemused tugeva, suure keha ja tugevate jalgadega, samas lahtise käigu ning elava iseloomuga hobuse suunas – soojaverelised hobused, kes meeldisid näo ja teo poolest nii talupojale kui mõisnikule („Tori hobuse aretus I“, lk 45). Neid võis kasutada ratsasõiduks ja veoki ees, põllutööks ja raskuste veoks.

Hetman andis ühtlaseid ja häid järglasi igasuguste märadega. Hetman ja tema järglased esinesid palju Baltimaade ja Venemaa näitustel, saades seal kõrgeimaid auhindu. Näiteks kuus Hetmani poega said 1910. aastal üle-venemaalisel näitusel I auhinna tööhobuste rühmas. Sellesse rühma kuulusid hobused, kes vastasid nii sõjaväe- kui põllutööhobuste nõuetele.

Hetmani poegade ja pojapoegade täpne arv on teadmata, sest tema järglased olid talumajapidamistes väga nõutud ja sealtkaudu levisid nad laialt. Tori hobusekasvandusele andis Hetman 48 sugutäkku ja 37 sugumära. Alates Hetmanist hakati saadud hobumaterjali nimetama tori-roadsteriks.

Hea aretustulemuse tõttu otsustati Eestisse tuua rohkem norfolgi verega hobuseid. Aretusse võeti Hetmani isa Stuart ja poolvennad Rubin, Sylvester, Harun, Cardinal. Kuid juba 1900. aasta paiku oli Inglismaalt keeruline norfolk-roadsteri hobuseid leida. Seetõttu otsustati vaadata ringi norfolk–roadsteriga suguluses olevate tõugude seas. Võeti otsus kasutada hackney (Duke of Scagglethorpe, General-Sheridan, Nonpareil III ja Weighton Squire) ja anglo-normanni hobuseid (Homer 26 T ja Farinage).

Tori tõule on mõju avaldanud ka ida-friisi hobused, kellel arvati olevat norfolgi tõuga sugulus. Nendega loodeti tori hobust muuta veel rohkem põllumajandushobuse suunas. Kuid järglased tulid pigem kõrgejalgse tõllahobuse kui maamajapidamisse sobiva tööhobuse tüüpi. Ida-friisi täkke toodi aretusse alates 1912. aastast. Neist täkk Arend jättis Tori kasvandusse ka sugumärasid ja täkke. Mainimist väärivad veel Tello ja Meinhard.

Kuid Tori hobusekasvanduses ei olnud alguses peaeesmärgiks areada ainult põllumajandushobust. Suund oli pigem kiirusetüübiliste hobuste aretuseks, et saada kõrgema hinnaga tarbehobust tõlla- ja ratsahobuseks. Selle tagajärjel ristati tori kasvanduse hobuseid ka erinevate ratsahobusetõugudega, milleks olid inglise täisverelise ja trakeeni, ida-preisi, orlovi traavli hannoveri, holsteini ja angloaraabia hobused. Põllutöö jaoks need hobused ei sobinud, sest olid liiga närvilised ja kerged. Enamus ratsahobustest saadud järglastest müüdi tarbehobusteks.

Aega enne Eesti omariiklust võibki seetõtu lugeda tõu kujunemise perioodiks, kui katsetati, prooviti ja kõiguti erinevate aretussuundade vahel. Kuid suure, tugeva ja vastupidava põllumajandushobuse aretuse eesmärki Tori hobusekasvandus selleks ajaks ei täitnud. Samal ajal oli Hetmanil palju järglasi talumajapidamistes ja küllaltki suures hulgas sobivat materjali tori tõule.

Eesti omariiklus ja tori tõu tunnustamine

Noor Eesti riik sai päranduseks vägagi kirju hobuste sugumaterjali, mille pinnalt hakati sihikindlalt liikuma ammu püstitatud eesmärgi suunas. Raamatus „Tori hobuse aretus I“ (1939) on see eesmärk kenasti väljendatud – saada „soojavereline tugeva ehitusega tori tüüpi põllumajanduslik hobune, kellel ümmargused vormid, plink kere, vaba ja korralik käik, hea käigulust ja vastupidavus“. Ehk hobune nagu Hetman.

1920. aastal otsustati põllutööministeeriumis, et „tuleb hoida segamise eest eesti-saaremaa, tori-roadsteri ja mägiardenni hobust ja aretada Eesti põllumajandusele vajalikku hobust („Tori hobuse aretus II“, lk. 16). Samal aastal asutati ka Tori-Roadsteri Hobusekasvatajate Selts, et koondada kasvatajaid, kes aretaksid hobust kindla kava järgi. Siin võeti eesmärgiks saada sobiv põllumajandushobune, kelle ideaalina nähti Hetmani veidi tüsedamat vormi. Koostöös

Põllutööministeeriumiga määrati töösuund ja koostati tegevuskava. Hobusekasvatajatele toonitati, et nad jätaksid järeltulijate saamiseks tugevama kehaehituse, tugevama sääreluu (Weber) ja madalama jalaga märad ning müüks kergemad tarbehobusteks. Hobuseid hakati registreerima suguraamatusse. 1920ndate algul seati sisse ka tori-roadsteri hobuse tõuraamat. Kuigi suguhobusteks sobivate hobuste registreerimisega oli alustatud juba 19. saj lõpul, läks suur osa siis märgitud hobuseid I maailmasõjas sõjaväe tarbeks ja seega aretusele kaduma.

Hobuste suguraamatusse valimist on Weber kirjeldanud järgmiselt: „Wõeti waatlemise alla kõiki soojaverelist algupära hobuseid kui nad kasvatussihile vastavad ning tarwiliste omadustega on, eriti aga neid, kes Tori sugupära ehk kuulsamast kännust.“ Täkkude kõrguse ülemmääraks seati 165 cm, sest suuremad hobused arvati vähem vastupidavad olevat.

1923. aastal töötati välja, tolleaegset toredat sõna kasutades, võimisvõistluste kava, et lisaks hobuste välimikule ja põlvnemisele hinnata nende võimeid. Põhimõtteliselt sarnaneb see tänapäevaste jõudluskatsetega. Tori hobune pidi olema hea töö- ja sõiduhobune, katse koosnes veo- ja sõidukatsest. Alguses võistlesid ainult täkud ja alates nelja aasta vanusest. Veovõistlus oli 5 km pikk ja koorma kaaluks täku kahekordne eluskaal. Sellele järgnes paari tunni pärast sõiduvõistlus, distantsiga 10 km. Arvesse võeti lisaks kulunud ajale ka hobuse füüsiline seisukord finišis. Hiljem hakkasid võistlustel osalema ka märad.

1925. aastal tunnustati tori tõug ja kinnitati tõumäärustik. Tori-Roadsteri Hobusekasvatajate Seltsist sai Tori Hobuste Tõuselts („Tori hobuse aretus I“, lk 50).

1937. aastast alates muutusid võimisvõistlused hobuse tõuraamatusse märkimisel kohustuslikuks.

1938. aastal oli tänapäeva mõistes tunnustatud sugutäkke 504, kes paaritasid samal aastal 15 304 mära.

Eesti Vabariik ja põllutööministeerium toetasid igati tori hobuse kasvatust ja aretust. Rahastati tõuraamatu pidamist ja võimisvõistlusi, pandi välja auhinnad nii varsa kui vanahobuste näituste jaoks. Samuti anti paremate märade omanikele tasuta paaritustšekke riigi sugutäkkudega.
Tori tõu aretuses peeti äärmiselt oluliseks soovitud tõu kujunemisele range valiku kehtestamist. Nii valiti aretusse vaid parimaid – täkkudest 10-20% ja märadest 25-40% isenditest, et saada ainult parimate näitajatega järglasi.

1939. aastal andis Tori Hobuste Tõuselts välja raamatu „Tori hobuse aretus I“, millele 1940. aastal järgnes II osa. Neis raamatutes on antud ülevaade nii tori hobuse ajaloost, aretusest, kasvatusest, hobusekasvatust puudutavatest seadusest kui tõuseltsi tööst. Raamatus peeti vajalikuks anda nõu isegi hobuse nimede valikuks: „Pikad ja raskesti hääldavad nimed ei ole kuigi sobivad hobuste nimedeks. Tori hobuste nimed moondatakse väga tihti tundmatuseni. Näiteks Don-Juan muutub– Tonksu-Jaaniks, Doppelgänger-Topeltjundiks.“ Sobivateks nimedeks loeti lühikesi nimesid nagu Haara, Haidi, Halu.

Raamatutes on ära märgitud, et tori hobune peab sobima nii töö kui sõiduhobuseks, samuti suurtükiväe hobuseks. Anti ka juhiseid, et kui nõudlust on ratsarivi hobuste järgi, siis tuleb paaritada ida-preisi hobustega. Need ristandid läksid müügiks, kuid aretusse enamasti mitte.

Tõuraamatusse kirjutamiseks pidi hobune olema tõule tüübilise väljanägemisega ja sobiva põlvnemisega, vastupidav, hea välimikuga – tugeva kehaehituse ja heade kapjadega jne, ilma pärilike haigusteta. Märadel märgiti ära ka piimaand. Veokatse algul tõrkujaid ja koormat paigalt mittevõtvaid hobuseid suguraamatusse ei võetud. Läbi aegade on pidevalt välja toodud ka hea iseloomu olemasolu vajalikkust.

Tori hobuse aretuses kasutati aastail 1926-1936 suguluspaaritust, et koondada Hetmani ja teiste norfolkide soovitud omadusi. Eesmärgiks oli jääda kahe põhikomponendi – eesti ja norfolki hobuse – vere juurde ning viia edasi Hetmani tüüpi. Sellega muudeti tori hobune tüübilt ja omadustelt ühtlasemaks. Aretusest otsustati järjest eemaldada kõik hobused, kelledes oli 1.-3. põlves kiirustüübiliste hobuste verd – araabia, anglo-araabia, inglise täisverelise, ameerika või orlovi traavlit. Välja jäeti ka ardenni verega hobused. Otsustati jääda eesti- ja norfolgivereliste hobuste juurde. Peeti vajalikuks süvendada tüüpi raskema hobuse suunas, kes oleks vastupidav ja teeks kõik talutööd nii suures kui ka väikeses majapidamises.

Põhjusel, et korraga ei saanud kõiki kiirustüübilisi hobuseid välja lülitada, jaotati tori hobused 1933. aastal välimiku järgi kaheks: TA – raskemad tori hobused ja TB – kergemad tori hobused. Lisandus ka vahetüüp T. Põhirõhk pandi TA tüüpi hobuste aretusele, TB-st sai sõjaväele raskemaid ratsarivi hobuseid. Aastast 1937 koondus ratsahobuste aretus Eesti Ratsahobuste Aretamise Tõuseltsi alla.

Suure suguluspaarituse tagajärjel oli 1938. aastaks tekkinud olukord, kus Hetmani veri esines tori hobusel eellastes 6-10 korral. Otsustati aeg-ajalt uuesti lisada tõu algmaterjali, eesti hobust, kuid vaadati ringi ka sugulastõugude järele. Valik langes postjee-bretooni tõu kasuks, kellel olid norfolk –roadsteriga ühised esivanemad. Seda tõugu hobustel oli suur kehamass, kuid lahtine liikumine ning elav temperament. Tüübilt oli postjee-bretoon sobivam kui teine variant, ida friisi hobune.

Tõuparandajad postjee-bretoonid

1937. aastal toodi Eestisse sisse postjee-bretooni täkud Loots, Uhke, Sammur, Virk ja Tugev. Neil täkkudel on ka ühised eellased norfolk-roadsteritega ja tori tõus kasutatud hackney täkkudega. Postjee-bretooni kasutamise vastu võttis kõige rohkem sõna dotsent Karl Taagepera, väites, et tori hobust soovitakse aretada sammuhobuste suunas. Erich Veber astus otsuse kaitseks välja artikliga Postimehes, 7. jaanuaril 1938, põhjendades valikut ja väites, et põllumehele on vaja tugevamat hobust.

Neid postjee-bretooni täkke kasutati aretuses küllaltki palju. Kuid sellel ajal oli ka tori hobuseid palju ja vaadates hobuseid fotodel läbi aegade, ei muutnud see värskendus tori tõugu ardenniks, nagu hoiatas K. Taagepera. Alles on jäänud ikkagi Hetmani tüüpi hobune.
1950. aastal kinnitas NSVL Põllumajandusministeerium tori hobusetõu üleliiduliseks parandajaks hobusetõuks.

Kuni 1970ndate aastate alguseni toimus tori tõus puhasaretus. Siiski tuleb tõe huvides mainida, et ka sellel perioodil „eksis“ tõusse üksikuid muust tõust hobuseid. Kuid arvestades hobuste suhteliselt suurt arvukust, hajusid need juhukülalised üldmassi. Sest Eestimaa oli sel ajal tori hobuseid täis.

Perioodil 1973-1985 viidi läbi piiratud sisestavat ristamist hannoveri tõugu täkkudega, et lisada tõule universaalsust. Viidatud aastatel oli siiski lisatud hannoveri hobuste hulk kaduvväike ja piiratud sisestav ristamine ei avaldanud olulist mõju.

Suur huvi tori tõu vastu

Aastatel 1970-1985 oli tori hobuste arvukus märkimisväärne. Tõuraamatusse kanti üle 1860 täku ehk rohkem kui 100 täkku aasta kohta. Täkkudele lisaks veel märad ja ruunad.

Tori hobusega tegeleti neil aastatel lausa hasartselt. Toimus palju veo-ja sõiduvõistlusi. Neid korraldati Toris ja Tallinna hipodroomil, vajadusel kõlbas ka tavaline tänav. Palju võeti osa üleliidulistest võistlustest, kus tori hobune saavutas pidevalt häid tulemusi. Sellel perioodil oli tori hobuse järele suur nõudlus – neid müüdi nii Venemaale kui Ukrainasse.

Kuid 1980ndatel aastatel hakkas huvi veo-ja sõiduvõistluste vastu kahanema ning kadus Eesti taasiseseisvumise ajaks sootuks. Võib väita, et kõige raskem aeg tõule saabus koos Eesti taasiseseisvumisega. Hobuseid oli palju, kuid midagi nendega peale hakata polnud. Suur osa loomi tagastati endiste taluomanike järglastele või viidi lihaks. Paljud hobused leidsid uue kodu Soome, Rootsi, Saksamaa ja Taani ratsakoolides, samuti välismaal maakodudes hobihobusena.

Hobuse aretusest on 1990ndatel põhjalikult kirjutatud Eesti Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu poolt välja antud brošüürides. Juba 1990. aastal osutas suurte teadmiste ja kogemusega tunnustatud tõuaretusspetsialist, põllumajandusteaduste kandidaat Andres Kallaste kohalikke tõuge ähvardavale ohule. Ta hoiatas, et need võivad kaduda või sulanduda nn maailmatõugudesse. Meie hobusetõugude juures on Kallaste pidanud vajalikuks peamiste selektsioonimeetoditena kasutada puhasaretust ja liinaretust, kus peamiseks komponendiks on sugulusaretus. Viimast on Kallaste eriti vajalikuks pidanud tori tõu juures, et kinnistada tõule neid omadusi, mis võivad ristamisel kaduda.

Ristamise puhul on Kallaste soovitanud kasutada vaid sisestavat ristamist, et esmamaterjal, mis on tõu tuumik, ei sisaldaks liiga palju „parandaja“ tõu verd ( „Meie hobune“, 1990).

Koos iseseisvumisega sukeldus ka hobumajandus turumajanduse tingimustesse ja nii sai 1990ndate algul hoo sisse tori hobuse hoogne ristamine inglise täisverelise, holsteini, trakeeni ja teiste sporthobusetõugudega. Eesmärgiks oli saada müüvamat hobust, ratsahobust.

Kuid eesti rahva poolt aastakümnete pikkuse aretuse tulemusena saadud puhtatõuline tori hobune ehk seesama tõu tuumik, jäi aga unustusse. Rahuliku meelega, suur, sõbralik ja tugev hobu, kes ka paljude tänaste lugejate mälestusi täidab, keda sai lapsepõlves silitatud, kellega puuvankriga suure kolina saatel sõidetud ja kelle seljas esimesed ratsutamisharjutusi tehtud, jäi turumajandusele jalgu.

1996. aastal kinnitati uus tori tõu aretusplaan (sporthobuse suund).

Tori hobused osalesid endiselt veo- ja sõidukatsetel, kus osalejaid aga aina vähemaks jäi. Populaarsust hakkasid koguma ratsasport ja ratsahobune. Et ratsahobuse suunda aretatav tori hobune rohkem tunnustust saaks, hakkas Eesti Hobusekasvatajate Selts korraldama karikasarja „Tori hobune“, kus võisteldi takistus- ja koolisõidus.

Taas lüüakse tõug kaheks

2003. aastal tunnistati tori tõug ohustatud loomatõuks.

2008. jagati tori tõug uuesti kaheks: TA ehk universaalsuuna hobune, kes on ohustatud populatsioon, ja TB ehk aretussuuna hobune, kelle aretus peaks olema suunatud rohkem ratsaspordile. Kahjuks jaotati hobused mitte põlvnemise, vaid sünniaja järgi, mis tekitas hulga segadust.

Need vähesed kasvatajad, kes veel panid rõhku sellele, et sündiv varss oleks puhast tori tõugu, ei tulnud enam oma hobuseid näitama. Põhjus oli lihtne – ühe ja sama mõõdupuuga hinnati nii ratsahobuse ristandit kui ka puhtatõulist tori hobust. Seejuures peeti väärtuslikuks just kerget, elegantset, kõrgele hüppavat hobust, kelle hindamisel polnud enam kaugeltki oluline rahulik loomus ja veojõud. Puhtatõuline tori hobune ei olnud aga kerge kondi ja peenikese pihaga, ka hüppamist ei saanud lugeda tema tugevaimaks küljeks. Nii jäi tori hobusele omaste tunnustega loom kaotajaks tori tõu tõuomaduste hindamisel, sest hindajate tõekspidamised olid muutunud.

2004. aastal hinnati tõus olevatest sugutäkkudest parimaks Casanova (holstein), tüübilt parimaks Omer XX (!). Aasta parim noortäkk oli Cresco (isa holsteini täkk Casanova), noormära Plika (isa trakeen Promenaad).

Alates 2011. aastast hakati tori TA hobuse kasvatajate survel ülevaatustel hindama tori TA ja TB hobust erinevate gruppidena, erinevates klassides. Kuid aasta parim noorhobune valitakse endiselt kõikide hinnatavate loomade seast.

2014. aasta lõpul oli kogu populatsioonis 1251 tori tõugu hobust, sealhulgas 661 säilitusprogrammis osalevat TA tori hobust.

Täna oleksime nagu tagasi Liivimaa Rüütelkonna ajas. Toimunud on metsik ristlemine ratsahobuse saamiseks ja tõumaterjal taas on vägagi kirju. Puhatõuline tori tõug on kadumas. Vahe on aga selles, et enam ei ole ka norfolk–roadsterit ja seega on tänaseks alles jäänud Hetmani järglased see materjal, millele tori tõu jätkuvus saab toetuda.

Ka praegu on võetud eesmärgiks lülitada tõumaterjalist välja kiirustüübilisi hobuseid. Suurim vahe olnuga on aga selles, et hobuseid on sadades kordades vähem. Me ei tegele enam ka uue tõu tunnuste kinnistamisega, vaid ohustatud tõu säilitamisega. Säilitamisel loeb aga õige põlvnemine.

Seetõttu ei ole võimalik eeldada, et kohe homme oleks meil palju täisliku väljanägemisega, kõikide tori hobuse heade omadustega loomi. Kuid selle poole tuleb püüelda. Eesmärki on praegu veel võimalik saavutada, kui kasutada seda vähest materjali, mis veel alles on, õigesti, ning kui ka riik võtab täita põhiseaduslikku ülesande tagada eesti kultuuri jätkuvus. On ju tori hobune meie kultuurilooming.

Samalaadsest olukorrast on riikide abil välja on sipelnud märksa raskemates oludes olnud hobusetõud. Näiteks Leedu žemaitukai hobune, keda 1994. aastal oli vaid 30 isendit, on tänaseks saavutanud arvukuseks 600.

Tori hobune on eesti rahva ärkamisaja hobune, rahva looming. See on hea, sõbralik ja kiitmist väärt loom, kelle üle võib uhke olla. Tori tõul on märkimisväärne minevik ja loodetavasti kuulus tulevik.

Täna ei ole hobusel põllumajanduses suuremat rakendust. Tori hobusega saab küll endiselt teha kõik põllutööd, kuid tegijaid ja oskajaid on vähe. Samas on tori hobune just rakkehobuseks aretatud ja peab tunnistama, et rakmed kohe sobivad tema „plingi“ keha ümber. Tori hobune on rakmetes ilus. Olgu need rakmed siis meie oludes tavapärane loogarakend või välismaised sorid. Tori hobusele on ka rakendisport sobilik, ja tundub, et see spordiala on Eestis populaarsust kogumas.

2014. aasta Eesti meister rakendispordis ongi just tori hobune Vairi. Lootust on, et spordistaare tori tõus tuleb juurde. Samal alal on ennast näidanud ka Hiiri, Varunessa, Kelli ja Sangar.

Kindel ja rahulik tori hobune

Olen veendunud, et harrastusratsutajale on tori hobune parimatest parim valik. Seda eelkõige oma hea iseloomu tõttu. On piisavalt palju inimesi, kes soovivad võistelda harrastajate klassis või lihtsalt metsa vahel ratsutada – ka nendele on parimaks valikuks just tori hobune. Tori hobune on asendamatu ka lapsele ratsutama õppimiseks, sest sporthobune ei ole oma liigergu iseloomu tõttu alati turvaline.

Maailmas on alati nõudlus hobuste järgi, kellel on rahulik iseloom, kelle selga võib rahumeeli väikesed lapsed tõsta ning kes jaksab tassida üliheas toitumuses härrat või prouat. Nii mõnigi Soome ratsakooli omanik õhkab toeka ja rahuliku tori hobuse järele, kellesarnaseid enam osta ei ole. Tori hobune on turvaline ja kindel, ta sobib kõikjale – ta võib tööd teha ka politseis ja osaleda suuremat paanikat korraldamata isegi filmivõtetel.

Allikas: Oma Hobu 3/2015. Avaldatud toimetuse loal.