Üldlevinud arusaamaga kassiloomusest (kes meist ei tunneks kasse?!) pole selle tõu puhul midagi peale hakata, sest briti lühikarvaline on eelkõige britlane ja alles siis kass.
Ta on äraolev ja peen, rahulik ja aeglane, ilme järgi oleks ta nagu kogu aeg millegi või kellegi peale pahane.
Briti lühikarvalist kassi ei saa pidada. Ta peab ise. Igasse majja ta ei sobi ja iga maja ei sobi talle. Eeluuringuid tegemata selgub see muidugi alles tagantjärele ja siis on õnnetud kõik. Kui aga britlasele maja sobib – ja majarahvale britlane –, pole olemas võluvamat kaaslast. Siis on teda ka
äärmiselt mugav pidada.

Õnnetu juhusega asenduskass

Meil, pärast mõningaid sekeldusi, läkski nii. Kui edaspidi peaks meie majja ilmuma kolmaski kass, on see kindlasti briti lühikarvaline.
Meile tuli britlane täiesti juhuslikult. Enne tõukassi majjavõtmist olin küll pikalt ja põhjalikult aru ja plaani pidanud, pojakese broneerinud, ostnud sooja pesa ja valinud kampsunilõiked, aga sfinksimaimuke, kes pidas küll kauem vastu kui tema õed–vennad, ei kasvanudki nii vanaks, et uude koju kolida. Suri ära ja kõik.
Ka avastati sfinksiemal mingi salapärane geneetiline viga, mis ei pruukinud, aga võis ilmneda ka järgmistes pesakondades. Niisugustel asjaoludel uut pojakest ma võtta ei julgenud, nii et sfinks jäi ära.
Briti lühikarvaline Motja ilmus majja nii-öelda asenduskassina, nii et kellelgi peres ei olnud õiget aimu isegi mitte sellest, missugune see tõug õieti välja näeb, iseloomust rääkimata. Mees ei olnud
kassivõtmisest üldse eriti vaimustatud, sest talle ei meeldinud need loomad, ja pealegi oli meil juba üks valgesokiline nii–öelda tõutu kass majas. Mees andis järele ainult viisakusest.

Tugeva tervisega loom

Briti lühikarvaline Motja oli illutilluke, umbes kuu aega vana, pisikese püstise sabajupi, töntsakate käppade, vesihallide silmade, sorgus hülgevurrude ja plüüžkaru kasukaga südi kassipoeg. Kuidas
kasvataja ta meile nii vara üldse andis, ei saa ma siiani aru. Tõigast, et nii pisikesi ei loovutata, ei teadnud ma tollal midagi. Kahtlustan, et sisse kolides ei olnud maimukesel hambaidki suus.
Aga õnneks läks õnneks. Nüüdseks on Motjast saanud kolme ja poole aastane tüüakas kassiemand. Ta pole kordagi olnud haige (tõuaretajail on õigus, kui nad kiidavad briti kasside tugevat tervist) ja hambad on tal ka suus.
Ehtsa briti lühikarvalisena kodustas ta mängleva kergusega mehe, kes meie senist valgesokilist oli vaid leebelt talunud (ja muutis nagu mängleva kergusega ka suhtumist oma tõutusse suguõesse).
Kolme ja poole aastaga on saanud selgeks, mis tegelane on üks briti lühikarvaline kass, kes on eelkõige britlane, kass alles teises järjekorras.

Vaikse olekuga

Britlane ei näu nagu kass. Ta on napisõnaline, isegi tasane, ja toob ainult harva kuuldavale mõne üksildase vaikse kräunatuse, krigina või käuksu. Enamasti teeb ta seda siis, kui ta on millegi või kellegi peale pahane.
Meie britlane ei häälitsenud peaaegu et pool aastat üldse. Arvasime, et ta on tumm. Erandiks on mängulaulud, mida ta laulab õhtuti, omaette üsna häälekalt, kui ajab taga või tassib suus oma lemmikpalli. Muuseas, ta laulab ka siis, kui tal on pall hambus.
Häälekas ei ole britlane ka jooksuajal: läbitungiva kassikisa asemel toob ta kuuldavale lühidaid meloodilisi viisijuppe. Ta ei aele ka põrandal, vaid kõnnib ja väristab saba.
Oma soovidest ei anna ta märku hääle, vaid pilguga. Kord arvuti taga istudes olin ma südamepõhjani heldinud, kui avastasin jalge ees, peaaegu varvastel magava Motja ning arvasin, et ta britlasele iseloomulikud eemalolevad kombed on muutunud.
Tutkit! Mõne aja pärast tuvastasin puuriva silmapaari. Tegelikult vahtis ta algusest peale mulle jalge eest otsa nõudlikul pilgul, mis tähendas, et ta on kõht tühi. Tuldagu ja antagu süüa! „Lähme siis,” ütlesin kassile. Silmapilk ajas see ennast jalgele ja suundus kööki, mulle aeg–ajalt pahaseid üleõlapilke heites, nagu kontrolliks ta, kas ma ikka järgnen talle.

Toidu suhtes ülivaliv

Söögi asjus on britlane valiv ja muutlik. Motja näiteks keeldus esimestel elukuudel kuivtoitust kategooriliselt. Leidsin internetist loo britlasest, kes ei hakanudki kuivtoitu sööma ja olin ahastuses. Kuidas pidada kassi, kes sööb ainult värsket räime, äsja keedetud kartuliputru või just pannilt tulnud ja tema jaoks spetsiaalselt maha jahutatud hakklihasousti?! Kaalusin juba teenija palkamist, tões ja vaimus.
Õnneks mõtles Motja ringi ja soostus lõpuks ka kuivtoitu sööma, mida ta teise kassi kausist näpsas. Nüüd maitseb talle eriti spetsiaalne britlaste kuivtoit, nagu teaks ta, mis on söögipaki peale kirjutatud.
Kui britlasele söök maitseb, siis ta sööb palju ja hea isuga, ise samal ajal tasakesi ja rahulolevalt kurisedes.

Vaikne nagu vaim

Kassipojana britlane ei jookse, ei ripu kardinates, ei turni pesurestil, ei aja maha lauanõusid, ei kisu riiulist raamatuid, ei söö toalilli, ei kraabi lillepottidest mulda, mille kõigega me olime juba
olemasoleva kassi näitel arvestanud. Ja muidugi ei tee ta nimetatud asju ka hiljem, hoidku taevas selle eest!
Britlane kõnnib, ta kõnnib vaikselt nagu hall vaim. Kolme ja poole aasta jooksul ei ole Motja ära lõhkunud, maha ega ümber ajanud mitte ühtegi asja. Ta ei põtki, ei oksenda, ei küünista, isegi mitte kogemata.
Ta on peenekombeline ja rahulik, lausa stoiline. Ta ei mängi nagu kass, ei aja taga lõngakerasid ega loomapoes müüdavaid mänguhiiri. Kui britlase silme ees võnksutada nöörijuppi, siis see talle
meeldib, aga mäng käib rohkem silmade kui käppadega. Lõpuks murrab ta nööri maha ja tassib voodi alla.
Tal on hea mälu. Motja võib tunde passida kapi ees, kuhu alla on veerenud tema lemmikpall, kuni keegi teda märkab, kõhuli viskab ja palli välja õngitseb. Kui sel päeval palli välja ei tooda, istub Motja järgmisel päeval uuesti kapi ette.
Ta ei nühi nagu kass ega kooserda jalus. Ta jälgib inimesi mõistlikust kaugusest, nii umbes meetri või poolteise tagant, parimal juhul loivab ta ligi ja nuusutab inimest põhjalikult, siis kaugeneb ta taas.
Motja ei jää kunagi sülle, kui teda võtta, vaid kalpsab silmapilk minema, asudes ennast seejärel põhjalikult puhastama, nagu oleks sülesolek ta hirmsasti ära määrinud.
Meie britlane siiski mõnikord käib süles. Selleks tuleb istuda kindlal toolil, kindlates kodupükstes. Siis tuleb Motja jooksuga, kalpsab põlvedele ja keerab seal magama. Kui niheleda, siis kass käuksatab või ka naksab: ärgu liigutatagu. Sülesolek kestab paarist minutist paarikümneni, siis lahkub kass tagasi vaatamata.

Välimuselt mängukaru moodi 

Ka välimuselt on britlane rohkem nagu pehme plüüžkaru, mitte kass. Tal on laiad käpad, üsna lühikesed nagu sambakesed, laiad kõrvad ja suur kõrvadevahe. Kui meie valgesokilise kassi kõrvade vahele mahuks veel üks kõrv, siis Motja kõrvade vahele mahuks kaks kõrva.
Britlase nahk oleks nagu pool numbrit suurem, kui ta tegelikult vajaks, ja tekitab keha ümber pehmeid volte. Tema saba keerdub kõndides küsimärgiks, mida ei ole ma teise kassi puhul kunagi täheldanud.
Britlase pojast peast vesihallid silmad omandavad suuremaks saades sügava meekollase tooni.
Esialgu tundub silmavärvi muutus uskumatu. Britlast elusast peast nägemata ei olnud ma kindel, kas fotodel jäädvustatu on õige värvitoon või kaval töötlus. Tundus, et niisuguste silmadega kasse ei saa olemas olla, aga on küll. Britlase silmad on tõesti suured ja meekollased. Kindlasti tuleb britlase puhul arvestada seda, et ta peab lugu privaatsusest, rahust ja vaikusest. Kära, müra, valju häält ja
ootamatuid helisid ta ei salli.

Külalistega ei suhtle

Kui tulevad külalised, peidab Motja end diivani taha ega tule sealt välja enne, kui uks võõraste järelt on sulgunud. Ta pole arg, ta lihtsalt ei talu sekeldamist. Sellepärast ei ole britlast ilmselt
mõistlik tuua majja, kus on pisikesi lapsi, sest mängulooma temast ei saa ja solgutamist ta jälestab.
Sellest hoolimata peab britlane seltskonnast lugu, kui see on vaikne ja püsib paigal. Siis seab Motja end kusagile lähedusse sisse. Kui teda tasakesi paitada, nurrub ta valjusti ja kriginal. Perekonnast valib ta välja ühe liikme, kellega ta eriti kokku hoiab, ja tema valikud võivad tunduda mõistatuslikud. Meie peres osutus väljavalituks varem kassipõlgurist mees, kellega nad on erakordselt suured sõbrad. Mees on ka ainus, kelle süles Motja käib.
Britlase majjatulekuks tasuks varuda korve, kus neile meeldib magada. Valmis olla tuleb ka selleks, et kõik spetsiaalselt toodu põlgab ta ära ning eelistab irvakil dokumendisahtlit või arvutikotti.