“Soovisime peale vana kassi surma võtta perre uut lemmiklooma. Otsustasime just kassipoja kasuks, et ta peres kasvavate lastega juba varakult harjuks. Kuna me ei ela linnas, vaid alevikus, kus meil on oma maja ja suur aed, tahaksime lubada kassi ka õue, kus ta saaks ringi joosta ja oma kassiasju ajada,” kirjutab Teet. Pere täitiski, nagu kassikaitseorganisatsiooni kord ette näeb, kassivõtja küsimustiku. Küsimusele “kas kass hakkab elama toas või õues?” vastati kõhklemata, et kassi lastakse soovi korral omapäi ka vabalt õue jalutama. “See vastus aga organisatsiooni vabatahtlikke ei rahuldanud, nemad nõudsid, et kassi tuleks pidada toas ning õues tuleks temaga käia alati rihmastatult. Aga kass on ju loom, kes tahab kõndida omapead ja miks mitte lubada teda õue piirkonnas, kus pole suuri sõiduteid, on vaikne ja rahulik. Kas ma peangi kassi pidama rihma otsas nagu koera, vaatamata sellele, et meil on eramaja ja suur aed?” küsib lugeja.

Vastab Kasside Turvakodu vabatahtlik

Kahjuks pole meil teada, millise organisatsiooni poole Teet pöördus, sest meie kirjavahetusest me tema nime ei leidnud. Seega ei saa me vastutada kõikide organisatsioonide vastuste, nõudmiste või suhtlemisoskuse eest. Küll aga on loomakaitseorganisatsioonide põhimõtted laias laastus samad — aidata hüljatud ja kodutuks jäänud loomi, leida neile uued ja hoolivad kodud ning selle kõige kõrval arendada loomapidamiskultuuri Eestis.

Kuna loomakaitseorganisatsioonide tegevus toimib vabatahtlikkuse alusel, siis vaevalt, et ükski organisatsioon mingeid nõudmisi seab. Pigem soovitame vastavalt oma kogemustele ja teadmistele (mis on vabatahtlikel siiski pikemaajalisemad ja põhjalikumad kui lihtsalt kassisõbral) alternatiive, mis oleks lemmiklooma tuleviku turvalisuse huvides kõige paremad.

Kasside elus on palju ohtusid — autoteed, rebased, koerad, halbade kavatsustesga inimesed, kaotsiminemised. Pea iga nädal jõuab Turvakoduni mõni õnnetu juhtum — autolt löögi saanud kass, inimeste poolt piinatud kass, loomade poolt puretud kass, kelle elu eest me sõna otseses mõttes võitleme. Lisaks veel piinarikkad kliinikupäevad ja tuhandetesse küündivad kliinikuarved, mis jäävad Turvakodu või teiste organisatsioonide kanda. Sest kui sa juba aitama hakkad, siis ei saa ju poole pealt alla anda. Kuna meie näeme paraku igapäevaselt kui palju ohtusid tegelikult vabakäiguloomi väljaspool kodu ähvardab, siis olemegi ettevaatlikud ja püüame teha kõik endast võimaliku, et meie hoole alt uude koju läinud loom ei peaks mitte kunagi oma elus enam piinu tundma. Nii mõeldes on ju tegelikult üsna arusaadav, et meid huvitab, milline elu meie väikest hoolealust ees ootab.

Lisaks ohtudele, mida tingimata arvestada tuleb, peame ka meie, vabatahtlikud, lähtuma seadusandlusest, mis sätestab, et ilma omaniku järelvalveta omaniku territooriumilt väljunud loom on hulkuv loom, kelle suhtes rakendatakse hulkuvate loomade püüdmise ja hoidmise tegevust (vastavalt omavalitsuse reglemendile).

Meie vabatahtlikud on kassidest hoolealustega koos iga päev. Me tunneme Turvakodu hoole all olevaid kasse — nende iseloomu, harjumusi, minevikku, suhtumist lastesse või teistesse loomadesse. See tundmine annab ka teadmise, kes üldse sobiks või kes saaks üleüldse õue-eluga hakkama. Loomad on erinevad ja tõesti — osad kassid ei saa õues hakkama ning nende surm oleks ilmselt õues üsna kiire tulema. On loomulik, et iga vabatahtlik seisab selle eest, et loom võimalikult headesse kätesse ning turvalisse keskkonda saata. Kui hästi seda aga selgitada osatakse või kas üldse mingit pikemat selgitust oli — see aga oleneb juba iga vabatahtliku suhtlemisoskusest.

Selle kohta, mis on vastutustundlik loomapidamine, saab lugeda ka SIIT.