Hiigelkass Garfield valvab maja
Garfieldi perenaisele Kaia Ruhnole jäi maailma suurim kassitõug, maine coon silma ühel kassinäitusel ning koheselt tekkis tahtmine saada säärane hiiglaslik kiisu ka oma peresse. Paraku leidub selle tõu esindajaid Eestis üksnes paarikümne ringis ning tegutsevat kasvandust siin ei olegi. Sestap tuli kass hankida hoopis Soomest.
„Läksin Garfieldile Soome järele, kui ta oli saanud kolm kuud vanaks,“ jutustab Ruhno. „Kasvataja tuli mulle kassipojaga sadamasse vastu ja esialgu mõtlesin, et on juhtunud mingi eksitus ning et kasvataja süles on täiskasvanud kass. Selgus aga, et kassipoiss sündis ligemale kilosena ja kolmekuusena kaalus ta juba tervelt neli kilo!“
Praeguseks 3-aastane Garfield on igati oma nime vääriline, meenutades vägagi seda suurt oranži multifilmikassi. Ta kaalub 13 kg ja on ninast sabani mõõtes 107 cm pikk, kuid tegelikult pole ta ikka veel lõplikult täiskasvanu.
„Maine coon´id kasvavad keskmiselt neli aastat, seega aastake on tal veel aega,“ selgitab perenaine. „Seda tõugu kassidel on tugev luustik, mis nõuab pikaajalist arengut.“ Ta lisab huvitava fakti, et maailma pikim kass on samuti maine coon tõugu ja on tervelt meetri ja 20 sentimeetri pikkune!
Suurusele vaatamata pole Garfield, hellitusnimega linnupoja, kindlasti mitte paks, vaid heas vormis ja aktiivne kass.
„Söögiisu on tal hea ja korraga võib ta nahka pista terve kanafilee või 200-300 g liha,“ kinnitab Ruhno. „Samuti sööb ta meeleldi kassikonservi ning spetsiaalselt maine coon´idele mõeldud krõbuskeid. Need on peaaegu sama suured kui koerakrõbinad!“
Karjajuht ja kodukaitsja
Kaia Ruhno peres on peale Garfieldi veel kaks kassi – 14-aastane pärslane Jussu ja aastane Gizmo, kes on Garfieldi poeg. Nimelt võttis ühe emase maine coon´i omanik kord Garfieldi pererahvaga ühendust, soovides oma kassile järelkasvu. Asi läkski õnneks ning üks hall pojuke otsustati kassiisale anda.
Garfield kui suurim on reeglid kindlalt paika pannud, tema on peremees ja tema sõna maksab. „Loomariigis ongi tavaline, et just see kõige suurem ja tugevam isend on karjajuht,“ teab Ruhno ning lisab, et Garfield on sõbraliku loomuga kass, kes klapib eriti hästi lastega. „Võõraid loomi ta aga üldiselt ei talu ning isegi suurte koerte ega metsloomade ees ei tunne ta vähimatki hirmu,“ kiidab perenaine kiisu südikust. „Õues patrullib ta tähelepaneliku pilguga mööda aeda ringi, veendumaks et kõik on korras ja kontrolli all.“
Piisab vaid mõnel koeral, kassil või metskitsel aiale läheneda, kui Garfield tohutult ägestub ja kutsumata külalise mööda aiaäärt joostes ja sisisedes eemale peletab. „Kord haukus üks hulkuv koer läbi aia Garfieldi peale,“ meenutab Ruhno. „Kass hüppas suure kivi peale ja läks üleni puhevile, paisudes nagu õhupall! Nii suurena polnud ma teda varem veel kunagi näinud.“
Teine kord jällegi sattus üks võõras kass teadmata kombel aeda. „Seda ajas Garfield taga justkui lõvi antiloopi, pikkade-pikkade hüpetega,“ naerab perenaine. „Ei teagi, mis temast saanud oleks, kui Garfieldil läinuks korda ta kinni püüda.“
Armastab inimese lähedust
Sageli armastatakse rääkida, et kass hoiab maja, koer aga inimest. Garfield aga hoiab perenaise sõnul vägagi just inimese poole.
„Talle meeldib tohutult pererahva läheduses olla,“ kinnitab Ruhno. „Kui õhtul koju tulen, pressib ta ennast ikka mulle sülle, nii palju kui tal end vähegi ära õnnestub mahutada, ja jääb seal magama.“
Kui aga perenaisel on vaja kodus midagi talitada, käib kass tal kõikjal kannul. Üheskoos pannakse pesu masinasse, tehakse süüa, koristatakse. „Saunas käia on päris raske, sest Garfield tuleb sinnagi järele,“ naerab Ruhno. „Istub laval ja higistab, aga enne inimesi ära ei lähe.“
Teine naljakas komme Garfieldil on asjade tassimine. Küll võtab ta omale hambusse hambaharju, küll võtmeid ja igasugust muud kraami. Alles hiljuti otsis perepea tükk aega oma autovõtmeid, enne kui leidis need aknalaualt, kuhu Garfield need ilusasti sättinud oli.
Õues käib Garfield hea meelega ning seda olenemata aastaajast. Kiisu kasukas koosneb alus- ja pealiskarvast ning on lopsakas, soe ja ilmastikukindel. Seepärast võiks ta soovi korral kasvõi otse lumes magada, ilma et külm kusagilt näpistama pääseks.
Kammimine pole naljaasi
Uhke kasukas nõuab aga ka mõningast hooldust. „Maine coon tõugu kassid kipuvad kergesti rasvaseks minema, seepärast peab neid pesema korra kuus või vähemalt paari kuu tagant,“ ütleb Ruhno. „Ka kammimine on tähtis, seda oleks hea teha võimalusel üle päeva.“
Vett Garfield armastab ja lepib seepärast ka pesemisega üsna hästi, kammimine aga pole talle üldse meeltmööda. Selle ettevõtmise puhul on kindlasti tarvis kahte inimest, kellest üks siis hoiab kassi kinni ja teine üritab kuidagiviisi kammimisega toime saada. „Ja nahkkindaid ei tohi unustada, need peavad siis igal juhul käes olema,“ tõdeb perenaine. „Kihvad on tal suured ja tugevad ning hammustamine ikka tõsine asi.“
Vesi kõlbab Garfieldile ka mänguasjaks. Selleks polegi vaja muud, kui asetada kassile ette väike kausike veega. Otsemaid hakkab kass seda ettevaatlikult kaapama, esmalt ühe ja siis teise käpaga. „Ise olen mõelnud, et vahest on see mingi instinkt ja ta üritab sel kombel mingit olematut jääd vee pealt ära kraapida,“ arvab perenaine. Sama komme on ka pere teisel maine coon´il, Garfieldi poeg Gizmol.
Aeg-ajalt viiakse Garfieldi ka näitustele ning seal on tal läinud väga hästi. Näiteks viimati Soomes toimunud näitusel pälvis suur kiisu auväärse International Champion tiitli.
