Aivel on kaks kassi, mõlemad 11-aastased, õde ja vend ühest pesakonnast. Aga naise sõnul on loomad nii erineva loomuga, kui üldse olla saab.

"Vaska, musta-valge kirju ja pikakarvaline, on väikesest peale väga, kohe väga suur kass olnud. Praegu kaalub ta 10 kilo. Talle pole kunagi meeldinud süles olla, võõraid inimesi pelgab ja nende saabudes poeb diivani alla. Kui turvatunnet ei teki, võib ta seal konutada terve pika päeva."

"Kolmevärviline Liisu seevastu on ülimalt inimsõbralik. Poeb igal võimalusel sülle ka täiesti võõrastele inimestele. Tema on minu kaisukass, magame mõnusasti koos. Talvel külmemate ilmadega poeb ta isegi teki alla," selgitab Aive kahe kassi erinevat iseloomu.

Ükskord aastaid tagasi, kui naist tabas väga äge seljavalu, märkas ta, et Liisul on „nõiavõimed“. "Valu oli tohutu, kiirgus seljast jalga ja puusa. Muud moodi ei saanud olla, kui kõval alusel lamada. Liisu, ilma et ma teda kuidagi palunud või sundinud oleks, tuli ja sättis end kerra mu paremale puusale, just sinna, kus kõige valusam koht," kirjeldab Aive ebatavalist kogemust.

Kassikeha soojus ja lakkamatult töötanud nurrumootor lõdvestasid valust pinges lihaseid üsna hästi.

Pärast seda juhtumit hakkas Aive tähele panema, et ta pea valutab või kael kange on, sätib Liisu end just nagu teades, kust ebamugavus piinab, õla peale kaela lähedusse. Naise sõnu on olnud juhuseid, kui Liisu padja peal end lausa pähe „istutab“.

"Paljudele inimestele ei meeldi lemmikloomadega koos magada, aga mina naudin seda. Nurrumootoriga koos suikuda on väga lõõgastav, uni tuleb nagu võluväel," jätkub Aivel kasside kohta vaid kiidusõnu.

Liisu on inimese elurütmiga väga kenasti harjunud, olgugi, et kassid ööloomadena sellega sageli ei lepi. Vend Vaska näiteks on öine tegutseja - magab siis, kui perenaine ja kui perenaine on ärkvel, on ärkvel ka kass. "Selles olen ma aga küll täiesti kindel, et kui mind kodus pole, magavad nad mõlemad terved päevad maha," muigab Aive.

Kopsupõletikust kassi abiga terveks

Irene juurde tuli kass juhuslikult. Ühel ilusal päeval istus ukse taga ja ära enam ei läinudki. Kuhu sa ikka lähed, kui ukse vahelt poetati selliseid hõrgutisi, millest paljud kassid vaid und näevad. Nii "koliski" kass Justus peagi sisse, hõivas majas kõige pehmemad kohad ja nõudis kõige värskemaid ja paremaid toidupalu. Ega Irenel kassi jaoks kahju polnud ja peagi selgus, et kasski teadis, kuidas tänulik olla.

Ühel talvel tekkis naisel peale tugevamat nohu põskkoopapõletik. "Kass ronis mulle sülle ja tahtis kangesti just näo vastas olla. Mul oli tema hoidmisega tükk tegu, sest see loom on kaalult ikka üsna kopsakas, eriti talvel," kirjeldab naine ja lisab, et ega loom enne rahule ei jäänud kui sai võtta just sellise asendi, et saaks vastu nägu olla.

Raviseansid kestsid umbes poolteist nädalat, seejärel vaevused kadusid.

Kuid naisel on rääkida teinegi lugu. Sama kass ravis tal ka kopsupõletikku. "Mul oli väga halb ja tundsin tugevat nõrkust. Köhagi oli nii tugev, et oli tunne, nagu pressiks köhides kopsud otse voodisse. Olin oma asemel pikali ja vaid higistasin jõuetult kui kass minu rinnale ronis ja ennast kerra tõmbas. Nii ta käiski mind paar nädalat järjepanu tohterdamas. Ja terveks ma sain!" kinnitab naine.

Irene kass on tavaline triibik ja naine sõnab, et pealtnäha ei oskakski öelda, et loomal sellised imevõimed on. "Kuna ta tuli minu juurde umbes kaheksa aastat tagasi ise, ei oska ma öelda, kui vana ta on. Seda ei suutnud kindlaks teha isegi kohalik loomaarst. Arvatavasti on tal seljataga aastaid juba omajagu, aga kuna tema menüü koosneb värskest kalast ja muust heast-paremast, siis ta on selline täiesti kõbus ja nooruslik," sõnab Irene.

Kass viis ärevushäire

Annel on juba neli aastat olnud kass Albert, kelle ta võttis varjupaigast. "Nägin fotol sellist tavalist triibulist kõutsi. Tavaliselt võetakse kas kassipoegi või kohevakarvalisi iludusi, aga ma tahtsin just sellisele tavalisele võimaluse anda," jutustab Anne.

Ülikoolis oli pingeline eksamite periood läbi saanud, aga suures õppimise tuhinas segamini läinud unerütm ei taastunudki. "Olin juba nädal aega unetu olnud, ümbruse suhtes kadus reaalsustaju ja peagi oli platsis ka ärevushäire," võtab noor naine kogetu kokku.

Kui unetu naine arsti juurde sammud seadis, et olukord taas kontrolli alla saada, anti talle pihku kuhi retsepte erinevate rahustite välja ostmiseks. Unetust tabletisõltlaseks ei olnud naisel aga soovi saada.

"Ühtäkki panin tähele, et minu seesama hallitriibuline kõuts kipub öösiti kangesti minu peas magama. Tavaliselt on ta maganud kas voodijalutsis või tema jaoks tooli peale tehtud asemel."

"Täheldasin, et iga kord kui ma ennast pikali panin lootes, et vast saab seekord vähemalt viis minutit und, oli kass kohe kohal. Ronis pähe. Alati pähe. Ja niimoodi ma magasin, kass peas nagu kokkukeeratud saunalina," jutustab Anne.

Viieminutilised uinakud venisid aegamööda pikemaks. "Usun, et minu vöödilisel Albertil on selles oma osa. Ju ta tundis, et midagi on minuga ikka väga korrast ära," kinnitab naine.

Naine tunnistab, et tegelikult on tal kassi ees veidi piinlik, sest pole Alberit kunagi just kõige intelligentsemaks ja targemaks olendiks pidanud. "Albert on olnud noh, selline veidi juhm. Ei oska ta mänguasjadega mängida, ei armasta klassikalist muusikat." Aga peale seda, kui kass naise terveks ravis, tunnistab Anne, et peab kassist nüüd tunduvalt rohkem lugu. "Kui vähegi rohkem vaba aega on, siis ma isegi küpsetan talle spetsiaalselt midagi maitsvat."

Hea lugeja, kas ka sinu kassil on ravivõimed? Kas ka sinu kass on sind terveks ravinud?