Toxoplasma gondii on rakusisene parasiit, mis elab ja paljuneb kasside kõhus. Loomade väljaheidete abil levivad parasiidi munad ning nakatada uusi peremeesorganisme.

Inimene võib nakatuda kokkupuutel kassi roojaga saastunud pinnase, käte või esemetega. Toksoplasmoosi võib saada ka toore- või väheküpsetatud sea-, lamba- või veiseliha söömisel. Liha sügavkülmutamine või keetmine tapab parasiidid ja kaotab nakkusohu.

Toksoplasma suudab elutsüklit jätkata ainult kassi kõhus. Seega on parasiidi taktika jõuda võimalikult kiiresti tagasi kassi kõhtu, kirjutas Scientific American. Näiteks rottidega tehtud katsed on näidanud, et toksoplasmaga nakatunud rotid kaotasid igasuguse hirmu kassilõhna suhtes, veelgi kummalisem, rottidel tekitas kassilõhn lausa seksuaalset erutust. Parasiit suutis rottide aju neurokeemia täiesti segi pöörata.

Seos psühhiaatriliste haigustega

Umbes üks kolmandik inimestest kogu maailmas on toksoplasmaga nakatunud. Kui parasiit suudab tekitada muutusi rottide ajus, mis on üsna sarnane inimese ajuga, siis on teadlasi juba pikka aega huvitanud, mida suudab see nakkus meie ajus.

Üle kümne aasta kestnud uuringud on näidanud, et toksoplasma muudab inimeste käitumist ning sel võib olla oma roll isegi eri rahvaste kultuurilistes erinevustes. Pikka aega peeti parasiidi mõjusid üsna leebeteks ja ohututeks. Kuid nüüd on järjest ilmunud uuringuid, mis näitavad, et need võivad olla oluliselt tõsisemad.

2003. aastal leidis Marylandis asuva Bethesda meditsiiniinstituudi teadlane E. Fuller Torrey seose toksoplasma parasiidi ja skisofreenia vahel – naised, kelle organismis oli toksoplasmanakkus, sünnitasid suurema tõenäosusega lapsi, kellel hilisemas elus tekkis skisofreenia.

Inimestel on toksoplasma kõige enam levinud latentne ehk vaevuseid mittepõhjustav parasiit. Mõjud on vaevumärgatavad, samas leidub neid, kelle puhul tekitab parasiidinakkus palju tõsisemaid muutusi.
Rottidel tehtud katsed näitasid, et psühhoosi ravis kasutatavad preparaadid ja parasiite hävitavad antibiootikumid taastasid loomadel normaalse käitumise samasuguse eduga. See näitab, et psühhiaatriliste probleemide ja toksoplasmanakkuse vahel on seos.

Psühhiaatriahaiglates ravil viibivate inimeste uuring näitas seost enesetapukalduvuste ja toksoplasmaparasiidi vahel. Samuti leidis üks uuring, et kõrge suitsiidiriskiga riikides (Eesti koos Läti, Leedu ja Venemaaga on selles osas maailmas tipus) on kõrgem toksoplasmoosinakkuse tase – siiski jäi leitud seos üsna ebaselgeks ning otseseid tõendeid selle kohta, et enesetapjad oleksid nakatunud, ei leitud.

Ohtlik rasedatele ja lastele

1990ndatel aastatel Taani rasedatele naistele tehtud toksoplasma antikehade testide tulemused (rohkem kui 45 000 naist) võimaldas esiteks uurida, kuidas parasiit emalt lapsele üle kandub. Vastsündinute organism asub antikehi tootma alles kolmandal elukuul, algul näitab vereproov emalt saadud immuunvastuse tugevust. See omakorda võimaldas teadlastel eristada toksoplasmanakkuse taset, suurem antikehade hulk viitab tõsisemale nakatumisele.

Kõrvutades seda andmebaasi Taani surmaregistri, haiglaregistri ja psühhiaatriahaigete registri andmetega võimaldas uurida, milline oli seos toksoplasmanakkuse ja enesetapukatsete ja kordaläinud suitsiidide vahel.

Toksoplasmanakkust kandvad naised üritasid 54 protsenti suurema tõenäosusega enesetappu ja neil õnnestus katse kaks korda suurema tõenäosusega. Need naised valisid enesetapuks suurema tõenäosusega vägivaldsema viisi, eelistades relvi või terariistu tablettide üledoosile.

Suitsidaalsus oli seotud nakkuse tasemega. Naised, kelle veres oli kõige suuremas koguses antikehi, üritasid 91 protsenti suurema tõenäosusega enesele kätt külge panna kui naised, kellel nakkust polnud.

Parasiidinakkuse ja suitsidaalsuse seos kehtis ka naiste puhul, kellel polnud varem mingeid teadaolevaid vaimse tervise probleeme: selles rühmas üritasid nakatunud naised enesetappu 56 protsenti suurema tõenäosusega.

Neurootilisus ja immuunsüsteem

Juba 2006. aastal avastasid teadlased seose neurootiliste isikuomaduste ja toksoplasmanakkuse vahel, see kehtis nii naiste kui meeste puhul. Neurootikud on rabedad, närvilised, kalduvad ületähtsustama negatiivseid emotsioone, süütunnet ja masendusmeeleolusid. Neurootilisuse ja suitsiidikalduvuste vaheline seos on kindlalt tõestust leidnud, seega kui parasiit muudab inimesi neurootilisemaks, pole üllatav, et sel on mõju enesekohasele vägivallale.

Artikli autorid püstitavad hüpoteesi, et parasiidi mõju meie mõttemaailmale tuleb tegelikult otsida meie immunsüsteemi reaktsioonist toksoplasmanakkusele. Immuunsüsteem toodab molekule - tsütokiine, mille ülesanne on aktiveerida rakkudes immuunvastus. Uuringud on tõestanud, et tsütokiinide suur hulk seostub depressiooni ja enesetapukatsetega. Seda, kuidas tsütokiinid depressiooni ja vaimse tervise probleeme põhjustavad, ei osata veel hästi seletada. Teada on, et tsütokiinid pääsevad läbi vere-ajubarjäärist ning suudavad mõjutada ajus serotoniini ja dopamiini taset.

Uuringu autorid rõhutavad, et kuigi seos on leitud, ei tähenda see, et leitud on põhjus. “Kas enesetapukatse on parasiidi otsese mõju tulemus või võimendatud immuunvastus sellele, kuidas parasiit aju mõjutab? Me ei tea,” ütles Marylandi ülikooli psühhiaatriaprofessor Teodor T. Postolache. “Me ei saa kindlalt väita, et Toxoplasma gondii oli põhjus, miks naised üritasid vabasurma minna.”
Tema sõnul ei ole välistatud ka vastupidine: enesetapu riskifaktorid võivad muuta inimese vastuvõtlikumaks toksoplasmanakkusele.

Normaalse immuunsüsteemiga inimesel vaevusi mittepõhjustav toksoplasmoosinakkus, millele viitavad veres leiduvad antikehad, tavaliselt ravi ei vaja. Ravi vajavad vastsündinud, nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed ja rasedad. Raviks kasutatakse antibiootikume.

Taani naiste uuring viitab võimalusele, et kui leitakse seos toksoplasmanakkuse ja enesetapukalduvuste vahel, siis on võimalik kõrgema riskiga patsientidele pakkuda ennetavat ravi.