
Kui Kassijaam oli umbes aastakese tegutsenud, võttis meiega ühendust inimene, kes oli enda koju korjanud väga palju tänavakasse. Ta uuris, kas meie saaksime temalt ühe neist endale võtta, ühe rahuliku ja toreda kassi.
Kuna sel hetkel oli meil võimalus uus jaamakass vastu võtta ja nii jõudiski meieni mustvalge suurt kasvu kassiisand, keda kutsuti Tšasikuks — Kellakeseks. Olles Kellakesega esimesed tutvused teinud, vaatasime, et tema on küll pigem isand Sassiku nägu ja tegu.
Lasime uue nime ja uue lootuse saanud Sassiku loomakliinikus üle vaadata ja kohe selgus, et meie toona umbes kolmeaastasel hoolealusel on vaja suuõõs korda teha — hambaid puhastada ja mõned eemaldada. Sassik sai loomulikult ka kiibistatud ja vaktsineeritud ning oligi valmis kodu otsima. Kodu otsib Sassik aga siiamaani.
Me olime selleks muidugi valmis, et mustvalge kasuka ja veidi pahura olekuga kassi peale just tormi ei joosta, aga samas on pikk aeg Kassijaamas andnud meile hea võimaluse Sassikut hästi tundma õppida. Praeguseks on lausa raske ette kujutada, et õhtul või hommikul Kassijaama tuppa astudes ei ole üks suur must kogu uksel vastas tunglemas. Kui asjad käest pandud, tajub jaamakorraldaja ka selja tagant puurivat silmavaadet. Sassik otsib pingsalt silmkontakti, vaatab siis üksisilmi otsa, keerab vahepeal pea konservivarude poole ja ütleb siis “prääks!”