Kuigi tänavaelu oli õpetanud ettevaatust ja hirmu, kohanesid kiisud inimestega kiiresti ja peagi oli kõigile toredatele kassilastele oma kodu leitud. Ka ilus pikakarvaline sõbralik kiisutüdruk Henne leidis oma inimese.



Elu teeb aga oma keerdkäike ja nii pidi Henne 2015. aasta suvel tulema taas Kassijaama hoole alla. Omanik kolis, oli sageli kodust pikalt eemal ja kassile jagus paratamatult vähem tähelepanu. Kes teab, milles asi tegelikult oli, aga Henne hakkas oma kodus valedesse kohtadesse pissima. Selles olukorras otsustas omanik, et kass peab leidma uue kodu. Nii tuli armas Henne meie hoole alla tagasi ja kolis uut võimalust ootama ajutisse hoiukodusse, kus oli ees ootamas ka teine kass, rahulik ja heasüdamlik Porks. Nüüd sai Henne oma kasutusse kaks liivakasti ja valesti pissimine lõppes.


Muidugi viisime kassi ka loomaarsti juurde kontrolli ja seal avastatud väike põletik sai välja ravitud. Oli aeg uut kodu otsima hakata. Henne oli ju endiselt mängulusti täis, uudishimulik ja inimese lähedust otsiv kassiplika, ka Porksiga olid suhted head. Vaevalt jõudsime lootusrikkalt ilusast Hennest uue kuulutuse üles panna, kui selgus, et tema tervisega ei ole päris kindlasti kõik korras.

Ühel varahommikul tekkisid Hennel täiesti ootamatult tugevad krambihood. Järgmine päev jälle. Ja jälle. Veel enne, kui jõudsime arsti juurde, muutusid need hirmuäratavalt sagedaseks.


Õnneks saime me kiiresti erakorralise aja neuroloog dr Ranno Viitmaa juurde. Henne kontrolliti põhjalikult üle ja peale tema krambihooge salvestanud videote vaatamist ja hoogude sagedusega tutvumist sai väike armas Henne endale hirmsana kõlava diagnoosi — epilepsia. Inimeste apteegis valmistati kiisule rohud ja nii pidi hoiukodu harjuma uue elukorraldusega — kaks korda päevas peab Henne saama oma ravipulbri doosi.

Henne valvamas kõrgustest oma valdusi


Uudis haigusest tegi meid väga kurvaks, aga samal ajal oli meil hea meel, et seda saab ravimitega kontrolli all hoida ja kassi elukvaliteet ei kannata sugugi. Hennele mõjus ravim hästi, krambihood jäid kohe vähemaks ja siis lõppesid täiesti. Hennele rohu andmine on õnneks lihtne — see segatakse väikese koguse vedelikuga ja ilma pikema puiklemiseta neelab kass selle alla ja tormab järgmist palli põrgatama.

Ääretult sõbralikel, armsatel suhtlejatel, nurruvatel sülenupsikutel kodu leidmisega reeglina muret ei ole. Eriti kui ka välimus on sama võrratu kui iseloom. Sobimine teiste kassidega ja kiire kohanemisvõime on veel boonuseks. Aga kes tahab epilepsiaga kassi? Kas leidub keegi, kes näeb hirmsana kõlava diagnoosi taga ka võimalust saada oma peresse imearmas väike sõber? Kas leidub stabiilne ja hooliv kodu, kelle elukorraldus saab hakkama sellega, et kaks korda päevas peab kass ravimit saama?

Julgustame — Henne elab praegu täiesti tavalist kassielu ja tema igapäevane ravi ei ole kallis. Regulaarsed eriarsti visiidid on tema puhul vältimatud, kuid tõenäoliselt aja jooksul harvenevad.
Kõik muud protseduurid on paariaastasel Hennel tehtud, ta on kiibistatud, vaktsineeritud, steriliseeritud.

Hennega saad võtta ühendust aadressil: info@kassijaam.eu