Hakkasin kassi pidama täiesti ette kavatsemata, kui ükskord pärast kohvikus veedetud aega ja õhtusööki jõudsime koju tänavalt leitud musta kassiga.

Väljas oli külm detsember ja võõras kass lihtsalt tahtis hirmsasti meiega millestki rääkida. Praeguseks on Kali Apsara (hüüdnimeks Papsu) olnud meiega juba neli aastat. Temast on saanud kena keskealine kassiproua, kellel meie kohtumise ajal oli arvatavasti vanust paari aasta ringis.

Ta on maailma parim kass, kes kraabib ainult selleks ettenähtud kohas, käib korralikult liivakastis ja käitub igati nii ideaalselt, kui võiks üldse soovida. Tal on kombeks ligi hiilida, käpad salaja ümber kaela panna ja nurruda, nurruda, nurruda.

Mõlemale meeldib värskelt vahetatud voodipesul puhata.

Meil on toredad pühapäevased piknikule sõidud väikese metsajalutuskäiguga, millele järgneb nüüd kenaks tavaks saanud kassikonservipiknik auto tagaistmel. See kõik on kujunenud ise, suurema stressi või drillita.

Nii võinukski elu jätkuda, aga pikapeale hakkas tunduma, et kassi jaoks pole omasuguste seltskond sugugi paha mõte, eriti pikemas perspektiivis. Pealegi on vahel päevi, kui oleme kodust pikalt ära. Siis on kahju, et Apsara peab üksi olema ja tal pole kellegagi oma kassiasjust rääkida. Alles hiljutistest teadusuuringutest on selgunud, et kassid on väga sotsiaalsed loomad – nende matriarhaalne kogukonnaelu on lihtsalt niipalju peenekoeline, et seda poldud varem avastatud. Niisiis, kes oleks mu armastatud kassile parim võimalik kaaslane?

Parim kandidaat

Vastassoost või samast soost, noor või samaealine? Mis iseloomuga ja mis värvi? Eri variante kaaludes ja internetti uurides hakkas kujunema ettekujutus võimalikust kandidaadist. Väga oluline on oma kassi iseloomu ja käitumismotiive mõista. Apsara on esmapilgul küll veidi reserveeritud ega kingi oma sõprust igaühele. Kuid temaga kord juba sina peale saanud, leidsin lemmikus maailma armsaima kassi, kes on ühtlasi väga printsipiaalne võitleja, kui seda vaja peaks minema. Mul kulus aega, et aru saada, mida Apsara teeb lihtsalt hirmust ja mitte agressiivsusest, kuigi esmapilgul võis nii tunduda.

On tore näha, kuidas Archie ja Apsara kordamööda teineteist taga ajavad.

Kandidaadi iseloom peaks olema võimalikult samasugune: sõbralik, osavõtlik, mitteagressiivne. Arvestades kasside hierarhilist maailma – nii kodutülide vältimiseks kui ka Apsara kroonipositsiooni säilimise huvides –, peaks isakass olema parim. Kassipoega pole mõtet võtta: pisike kassitita pigem hirmutab teda. Selle sain selgeks suvel ühe kurva kogemusega, aga see on üks teine lugu…

Emainstinktile pole mõtet loota, pigem hakkaks meie prouat segama ja ärritama noore looma vajadus hullata, mängida ja pahandust teha. Headele suhetele see ilmselgelt alust ei paneks. Muidugi on erandeid. Olen näinud isakassi, kes võttis kolm kassipoega oma hoole alla.

Arstilkäik ja varuplaan

Kuna teise kassi võtmine ei olnud Apsara idee, on teise kassi tulek suur stress. Tahtsin olla kindel, et meie lemmik on seejuures tipp-topp tervisega. Käisime arstil ja tegime analüüsid – kui oleks ilmnenud mingi probleem, oleksime plaani pooleli jätnud. Õnneks olid Apsara kolme põhilise analüüsi tulemused igati head, nii et sain edasi plaanida.

Järgmiseks tuli mõelda juhul-kui-plaanile. Sest kui kaks kassi ka mu parima ponnistuse tulemusena tõesti klappima ei hakka, siis on vaja plaan B-d. Tavaliselt aitab selle olemasolu kaasa ka plaan A õnnestumisele.

Kavas oli soetada tõukass. Miks? Ikka lähtudes oma lemmikust. Ilmselt olnuks lihtsam, kui olemasolev kass oleks teiste kasside vastu avatuma iseloomuga või lausa ootaks kaaslast. Apsara puhul olin kindel, et see plaan on talle esialgu vastukarva. Seetõttu ei tundunud õiglane katsetada varjupaigast võetud kassiga, kes on niigi elus väntsutada saanud. Kui plaan poleks toiminud, olnuks ma sunnitud uustulnukale kodu otsima – pidevat ebatervislikku vastasseisu pole mõtet alal hoida. Tõukassile armastavat peremeest leida tundus veidi lihtsam, kui tõesti asi niikaugele peaks minema. Tõu valikus polnud mingit küsimust – muidugi Bombei!

Avastasin Bombeid tookord, kui me Apsara leidsime. Toona naljaviluks guugeldasin, kes ta võiks olla, ja sattusin Bombei kirjeldusele: armastav, osavõtlik, rahumeelne, üleni must ja vajab vähest kasukahooldust. Täpselt nagu mu leidkass!

Pärast iseloomu lähemalt tundma õppimist ütleksin lausa: must kuld!

Peegel reedab, kuidas poiss vaatab prouat igatseval pilgul.

Kui oli välja kuulutatud kassinäitus, läksin sinna poolmuuseas vaatama, ehk on mõni Bombei väljanäitusele pandud. Ja seal nad olidki! Koguni kaks Bombei-poissi, üks üsna mossis ja tusane, teine ümbritsevast lärmist veidi kohmetunud. Tegin pisut tutvust ja näis, et üks neist võiks olla Apsarale potentsiaalne kaaslane. Läksin koju järele mõtlema.

Näitus kestis veel järgmiselgi päeval. Pean ütlema, et otsuse jaoks olulise info sain just teisel päeval, kui nägin, kuidas kassid olid olukorraga kohanenud. Vend oli ikka mossis ja pahane, aga Archie juba rahulikum, vaatas uudishimulikult ringi ja oli sõbralikus meeleolus. See otsustaski asja.

Kohanemisvõimeline kassipoiss

Alguses oli kõige olulisem võtta aega, et vältida negatiivsete emotsioonide teket. Arvestades, et Apsara päris kindlasti uustulnuka üle ei rõõmusta, andsin kõigile aega kohaneda. Mõttes otsustasin umbes kuu aja pärast vaadata, kas saab asja või mitte.

Nüüd on kenaks tavaks saanud kassikonservipiknik auto tagaistmel.

Archie-poisi tõin koju nii, et Apsara ei näinud teda. Päevakese elas ta omaette toas toidu, vee ja muu vajaminevaga. Käisin temaga tihti rääkimas. Minu üllatuseks oli ta kohe valmis rõõmsalt nurruma. Olin eeldanud kurvastust eelmise kodu pärast. Apsaral oli aega uksealust nuusutada ja uue lõhnaga tutvuda. Järgmised neli päeva lasin neil kordamööda tube uurida ja teineteise jälgede lõhna nuuskida. Vältisin igasugust visuaalset kokkupuudet. Pesin käsi, kui neid vaheldumisi paitasin.

Apsara hoidis n-ö Archie toast eemale – sellega oli ta valmis tutvuma alles mitme nädala pärast.

Toidukausid hakkasid elamise eri otsadest lähemale nihkuma järk-järgult iga söögikorraga. Praegu söövad nad hommikul rahumeelselt koos. Üks olulisem nipp ongi teineteise seostamine positiivsete asjadega: toit, mäng, tähelepanu, kammimine ja ka väike õhtune palderjanipidu.

Jagasin koos viibimise eest rohkesti kiitust ja paisid. Võrdselt muidugi! Kui tekkis pingeline olukord, siis sai suhteliselt hästi leevendust, tõmmates tähelepanu mänguasjadele. Mõlema tähelepanu. Kulus umbes kuu, kuni saavutasin õhtuse sõbraliku koospikutamise diivanil. See oli suur rõõm! Ja ilma ühegi kriimuta.

Elu olekski ehk üha soojenevate suhetega jätkunud, kui ühel pärastlõunal poleks Archie rõdult alla kukkunud ja kaotsi läinud. Need neli päeva jõudsin mõelda kõikvõimalikke variante, kuhu küll kass kadus. Printer oli kadumiskuulutustega kuivaks trükitud. Iga õhtu möödus lähikonnas ringi luusides ja seis tundus lootusetu.

Kui soovid võtta juurde teise kassi

Varu kannatust. Anna loomadele aega kohaneda.
Püüa anda endast parim, aga tee ka varuplaan.
Esmane tutvus peaks tehtama üksnes lõhna kaudu, teineteist nägemata.
Loo kummalegi oma turvatsoon.
Igale kassile oma liivakast.
Liigu tutvuse järgmise etapini, kui kass on selleks valmis.
Lase uuel kassil rahulikult tube uurida. Selleks ajaks pane oma kass turvaliselt teise ruumi, kus tal on mugav.
Toidunõud paiguta alguses võimalikult eraldi ja nihuta päev-päevalt omavahel lähemale.
Seo teise kassi ruumis viibimine positiivsete tegevustega: mäng, harjamine, lemmikmaiuse pakkumine.
Väldi uue pereliikmega seotud negatiivseid kogemusi. See oleks samm tagasi. Juhul kui nii ikkagi läheb, ära heitu. Pead lihtsalt hakkama kannatlikult uuesti suhteid siluma.

Ehmatav tagasilöök

Apsara naasis oma harjumuspärase elukorralduse juurde ja näis päris rahul olevat. Kuni leidsime oma poisi garaažist kõigi eest varjumas. Esikäpaga näis midagi väga pahasti olevat, vaene loom haises kõikmõeldava järele nagu viimane peletis.

Järgnesid ohtrad kliinikus käimised, keeruline luumurruoperatsioon, kipsis jalg ja hulk tohterdamist. Peale selle kuupikkune puurielu, et käpp saaks rahus paraneda.

See rikkus meie armastatud-hellitatud proua Apsara tuju. Talle oli suur löök, et me üldse teise kassi uuesti koju tõime ja suure jao tähelepanu paratamatult talle pühendasime. See oli Apsara kassihingele liig mis liig!

Mingil hetkel taipasin: mu lemmikkassil on ilmselt depressioon. Ta võttis kaalus juurde, hoidis omaette, ei nurrunud enam ega tahtnud suhelda. Midagi oli vaja ette võtta. Tegin raviplaani. See koosnes igapäevasest õues jalutamisest, harjamisest ja mängimisest. Kulus nädalajagu aega, et aidata ta tagasi oma elementi. Eriti meeldis Apsarale meie pühapäevane väljasõit metsa. Ta oli silmanähtavalt helgemas meeleolus ja särasilmsem, kui oli saanud veeta meiega Archie-vaba aega.

Musta kasukaga duo

Nüüdseks on nii Archie käpp kui ka tuju paranenud. Mul on heameel näha, kuidas nad vahepeal räägivad kuskil teises toas mingeid oma kassijutte, ajavad kordamööda teineteist taga või pikutavad toanurgas, küll eri asemetel, aga lähestikku, ja harrastavad kasside lemmiktegevust – vaatlemist.

Kindlasti on Archiel olnud suurem huvi tutvust süvendada. Arvan, et talle meeldiks ilmselt koos keras magada. Apsara on pisut reserveeritum, aga näib olevat ajapikku aru saanud, et Archie ei kujuta endast ohtu. Arvatavasti loksub see suhe veel paika, arvestades, et kassipoiss on alles noor. Laias laastus on rahumeelne meeleolu ja sõbralik kooseksisteerimine saavutatud.

Vahel, kui olen millegagi parasjagu väga ametis, märkan, et mu tegemisi saadavad kahe kullase silmapaari rahulolevad pilgud – süsimust duo toetab mind kõiges.

Artikkel on varasemalt ilmunud ajakirjas Maakodu, 2019. aasta jaanuarikuu numbris.