Kassijaam on koduta kassidele vahepeatuseks tänavalt päriskoju jõudmisel. Kõik kassid läbivad „tehnilise kontrolli“ — külastavad kliinikut, saavad parasiiditõrje, vaktsiini, kiibi, vajadusel ravi.
Sobivas eas kassid steriliseeritakse/kastreeritakse. Hoiukodu „ootesaalis“ sotsialiseeruvad kiisudest reisijad inimestega ja teiste kassidega ning jäävad päriskodu ootama.

Kes me oleme?

Meid endid võib nimetada ka „jaamakorraldajateks“, kes hoolitsevad oma igapäevaelu kõrvalt hätta sattunud kasside eest. Käime päris tööl, igaühel on lisaks kassindusele veel hobisid nagu keraamika, teater, kirjandus, lauamängud ja trenn. Meie nimed on Ann, Kairi, Annemari ja Marju. Nelja peale kokku on kodudes üksteist päris oma kassi ja üks auväärses eas kilpkonn. Loomulikult on jaamas abiks veel mitu ühingu liiget ja lihtsalt kassisõpra, kelleta oleks tegutsemine mõeldamatu.

Miks me seda teeme?

Kuna koduta loomi on palju. Kuna meile on jäänud silma hüljatud või juba tänaval sündinud kassid, kelle koht oleks tegelikult kodus. Külmetavad, näljased, haiged ja vigastatud loomad äratavad kaastunnet, jäävad südamesse ja panevad tegutsema. Ehk õnnestub juba ühe emase kassi tuppa toomisega ära hoida mõnda piirkonda kassikoloonia tekkimine. Ära hoida kasside auto alla jäämine või kurja inimese kätte sattumine. Mõnikord jääb hoopis kodune kass hätta — pereliikmel tekib allergia või leidub muu tõsiseltvõetav põhjus, miks kass ei saa enam oma perega koos elada.

Kuidas me seda teeme?

Anname parima, et kiisude teekond tänavalt päriskoju kulgeks mööda turvalisi ja muretuid rööpaid. Tundub lihtne, aga tegelikult on see pikk protsess.

Teateid hädas olevate kasside kohta tuleb meile palju ning kõiki me aidata ei suuda. Meil on alati väga hea meel, kui näeme inimesi ka ise initsiatiivi võtmas ning aitame nõu ja jõuga nii palju kui võimalik. Meie juurde ulualla jõuavad kassid aga tekkinud järjekorra alusel siis, kui koju läinud kassi arvelt vabaneb uus koht.

Kui kass jõuab Kassijaama, siis esimese asjana vaatame ta üle. Enamikul tänavakassidel on parasiidid — kõrvalest, kirbud, ussid — millega tuleb esmalt võidelda. Kui kass näib haige, siis käime temaga kliinikus, kus määratakse vajalik ravi. Lõikame küüned, kammime kasukast välja pusad ja kui vaja, peseme puhtaks. Anname korralikult süüa ja laseme une täis magada ning uue keskkonnaga harjuda. Kui kiisu on terve ja sööb hästi, saab temaga mõne nädala pärast minna vaktsineerima ning asuda kodu otsima.

Sõbraliku kassiga on kõik need tegevused lihtsad. Kui kass on arglik ja inimest ei usalda, tuleb kasutada ajaga tulnud kogemust ja külma närvi, et kõik vajalik tehtud saaks. Et kiisut inimesega harjutada, katsume temaga sõbraks saada. Istume kaua, kass süles või tema läheduses, räägime temaga, meelitame mängima ja mõtleme muid sotsialiseerimisnippe välja.

Iga kass on omamoodi isiksus. Nagu inimeste seas, on ka kasside hulgas domineerivaid egoiste, eneseimetlejaid, kiirelt kohanejaid või märkamatuks jääda püüdvaid isendeid. Aja jooksul õpime neid järjest paremini tundma ja oskame ette kujutada, millises kodus kass ennast kõige paremini tunneks.

Koduvalmis kasse kuulutame peamiselt läbi sotsiaalmeedia, kuid peame oluliseks, et võimalikud tulevased pereliikmed omavahel ka tegelikult kohtuksid, et aru saada, kas tunne on ikka „päris“. Väga oluline etapp on hiljem kassi uue koduga ühenduse pidamine, et olla kursis väikse kasvandiku käpakäiguga ja vajadusel ka nõu anda. Uue omanikuga sõlmime ka loovutuslepingu, mis lubab meil endise jaamaelaniku suuremate elumuudatustega kursis olla ja milles lepime kokku vastastikused ootused.

Mida me selle eest saame?

Kõige suurem tänu on kassi rahulolev nurr. Võib-olla magab endine tänavakass kassijaamas esimest korda elus oma und rahulikult ja hirmudeta ning ei pea muretsema järgmise kõhutäie pärast. Uutest kodudest saabuvad pildid naerusuistest kassidest või kirjeldused sellest, kuidas jaamakassist on saanud täisväärtuslik pereliige on parim tasu, mis annab jõudu ja indu, et edasi tegutseda.

Hetkel kodu ootava 17 jaamakassiga saab tutvuda veebilehel: kassijaam.eu