KIISUBLOGI | Tartu kass Ada tuhiseb öösel tolmuhari hambus mööda korterit ringi ja muudkui koristab


KIISUBLOGI | Tartu kass Ada tuhiseb öösel tolmuhari hambus mööda korterit ringi ja muudkui koristab
Kass Adalind ehk Ada.Foto: Kuvatõmmis

Tartus elav kass Ada, kelle seiklustest me iganädalaselt ikka kirjutanud oleme, on vaikselt oma eluga kohanenud. Poole aasta jooksul on ta õppinud õues käima ja öösiti valdab teda suur koristustuhin, siis tuhiseb ta lemmikmängasi hambus mööda korterit ringi. Olgu veel öeldud, et lemmikmänguasjaks on tal hari, mis on sama pikk kui ta ise.

"Imearmas valge kiisulaps, kes on teiste loomade vastu ülisõbralik ja armastab mängida kõiksuguste mänguasjadega, sobib ideaalseks kaaslaseks vanemale prouale. Ta sobib inimesele, kelle süles nurru lüüa, kellega koos seebikaid vaadata ja hommikuti kohvi juua" - nii algas varjupaiga poolt kirjutatud iseloomustus kass Ada kohta.

Selle jutu peale kohale minnes ja hoiukodus esimest korda kassi kohates, pani Eda kohe paika, et see kass on tema kass. "See on minu kass ja nii jääb," kirjeldab Eda tunnet, mis teda esmakohtumisel valdas.

See oli õige tunne, sest Ada ja Eda käivad tõesti kokku kui sukk ja saabas. Ilmselt valdas sama tunne ka kiisupoega, kes juba järmisel külastusel vabatahtlikult kassipuuri ronis. Tihtilugu ongi nii, et hoopis kass on see, kes endale ise selle õige omaniku välja valib. Igaühele iga kass end kätte ei anna. Seda on tõdenud ka varjupaiga töötajad.

Vahepeal on Ada sirgunud uhkeks kuningannaks, kuid õnneks või kahjuks ei vasta ta kohe üldse varjupaiga poolt kirja pandud iseloomustusele.

Hea uudis on see, et seriaale me ei vaata, sest Adale need ei meeldi. Mis puutub aga sülle ronimisele, siis selle peale krimpsutab Ada küll nägu. Kui ta oskaks inimkeeli rääkida, siis küsiks ta ilmselt kohe, et mis imeloom see sülekass veel on.
Seotud lood:

Ada on krutskeid täis kass ja niisama aega surnuks lüüa talle ei meeldi. Iga päev mõtleb ta midagi uut välja, millega oma päeva sisustada. Ada ei ole mingisugune diivanikaunistus ja nurru löömine pole talle ka meeltmööda. Vanemale prouale ta kohe kindlasti poleks sobinud, sest too ei jaksaks ju mitte mingi valemiga Adaga mööda tuba mürada nii, et põrand mürtsub ja asjad igasse ilmakaarde laiali lendavad, rääkimata siis veel õues võidu jooksmisest!

Spetsiaalsed kassilelud võetakse sihikule alles siis, kui midagi paremat ei leidu. Ada lemmikmänguasi on tegelikult hoopis üks tolmuhari, mis on sama pikk kui kass ise. Seda tassib ta uhkelt mööda tuba ringi, endal seejuures saba püsti ja selg sirge. Eriti meeldib talle sellega tube koristada just öösiti. Harjavars hambus patseerib ta siis korteris ringi. Ainsaks probleemiks on ukseavad, kuhu ta aeg-ajalt kinni kipub jääma, sest hari lihtsalt ei mahu ju uksest sisse.

Tegelikult meeldivad talle kõik need asjad, millega mängida ei tohiks - ja kui mingi asi ikka väga meeldib, siis mingu või nädal, aga enne ta ei jäta, kui see asi on lahti harutatud ja konfiskeeritud.

Esimestel kuudel, kui Ada end Eda juures vaikselt sisse sättis ja uue eluga kohanes, oli ta omaniku sõnul üldjoontes ikkagi hea kass. "Kui jätame välja selle, et talle meeldis oma küüntega mu jalga kinni hüpata või selle, et kõhu alt teda puudutada ei tohtinud, siis oli ta tubli," kirjutab Eda oma blogis. Eda meenutab, et esimestel kuudel kartis Ada meeletult võõraid inimesi ning ei sallinud ka teisi kasse või koeri.

"Hakkasime siis kahekesi ümber kasvama," sõnab Eda ja meenutab, et eelkõige andis ta Adale hellust ja armastust, sest just sellest oli hüljatud kassil puudust. "Mängisime nii palju, kuis vähegi jaksasime ja hakkasime ka igapäevaselt õues käima," kirjutab Eda. Kolm kuud jalutas Ada traksides jalutusrihma otsas ning Eda lasi tal suunda valida, õpetades nii kassile oma kodukanti tundma. See võttis mõned kuud aega, kuid õigepea leidis kass juba õige maja iseseisvalt üles.

Loe veel

"Nüüdseks on Ada olnud minu kass juba pool aastat. Jalutamas käime kahekesi nagu kaks parimat sõpra, traksid ja jalutusrihm on mul taskust kohe võtta, aga Ada jalutab minuga nii, nagu heade kommetega kassile kohane on, vahepeal põikab ta siia-sinna, käib puu otsas ja jookseb õue peal, kuid üldjuhul jalutab minu kõrval," kirjeldab Eda nende tavapäraseid jalutuskäike. "Ilma minuta ei lähe Ada kuhugi, kui ta mind silmist kaotab, siis hakkab ta kohe otsima, et kuhu ma küll jäin."

Ada on uue eluga vaikselt kohanenud. "Esimest korda tuli Ada minu juurde voodisse magama paar nädalat tagasi. Ma arvan, et järgmise kuue kuu jooksul ehk istub ta ka esimest korda sülle ja lööb nurru." Inimeste usaldamine võtab endisel tänavakassil lihtsalt aega. Selleks tuleb kannatust varuda!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare