Kõige hoolivama kassi tiitli nominent: kodutu kass, kes päästis inimese depressioonist


Kõige hoolivama kassi tiitli nominent: kodutu kass, kes päästis inimese depressioonist
Kuvatõmmis

Nicola Hamblett on naisterahvas, kes kaotas paari kuu vältel kuus lähedast pereliiget, mispeale langes ta sügavasse depressiooni. Samavõrd ootamatult tuli tema ellu ka tema kass Awol, kes saabus lihtsalt ühel päeval tema ukselävele ega mõelnudki enam lahkuda. Praegu usub Nicola tõsimeeli, et just see kodutu kass päästis ta elu.

„Esimene kord, kui ma Awolit oma ukse taga nägin, oli 2016. aasta detsembris. Ta oli super armas – mustade kõrvade, väikese valge triibuga ja koheva valge kõhuga. Mul oli kombeks teda tavaliselt kõrva tagant kõdistada, mispeale ta omakorda hõõrus mu jalgu – see oli tema viis tere öelda. Mul polnud õrna aimugi, kust ta küll tuli,” alustab Nicola Hamblett jutustust oma armsast nurrumootorist, kes võib öelda, et tuli ta ellu põhjusega.

Ta kirjeldab, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kass end tema kodu lähedale pressima: „Ma töötan ühes raudteefirmas ja isegi kui jõudsin hilja koju, ta ikka ootas mind. Piisas vaid, kui pöörasin kodutänavale ja juba hakkas ta mu autot jälitama.” Esialgu ei teinud Nicola sellest aga suurt välja – ta ei andnud talle kunagi süüa ega mõelnudki teda endale tuppa kutsuda. Ta tõdeb, et pole lihtsalt kunagi kassiinimene olnud.

„Üks mu sõber hakkas teda Awoliks kutsuma,” kirjeldab Nicola, kuidas kutsumata külalisele tekkis siiski õige ruttu ka päris oma nimi. Kuna aga Nicola end ise kassiinimeseks ei pidanud ega mõelnudki koju tulnud kassikest endale võtta, hakkas ta ruttu mujalt abi otsima. Toimingute käigus selgus, et Awol polnud kiibistatud, mis tähendas, et tuli hakata üles riputama kõikvõimalikke kuulutusi. Needki ei andnud aga mingeid tulemusi.

Seotud lood:

Nicola kirjeldab, kuidas kassike külastas tema kodu kolme kuu vältel iga päev. „Iga kord, kui ukse sulgesin, nägin, kuidas ta jäi mulle läbi klaasi pingsalt silma vaatama. Ta võis lõputult näuda, et ma ta sisse laseksin,” tõdeb naine, et pikapeale ta süda murdus, nii et 2017. aasta märtsis otsustas ta lõpuks Awoli tuppa lasta.

Alguses oli uus kassiomanik võrdlemisi murelik, kuna tal oli juba kodus ees papagoi Shitehawk, kes oli olnud temaga selleks ajaks juba 15 aastat. „Eks ma kartsin, et ees võib oodata Sylvesteri ja Tweety stsenaarium,” naljatleb Nicola ja lisab: „Minu õnneks läks aga kõik hästi. Awol oli alguses pisut närviline, käis mööda maja ringi ja nuusutas kõike, aga peagi ta harjus.”

Nicola kirjeldab, et kassike hakas end tõesti iga päevaga mugavamalt tundma: „Kuna ma elan oma kolmetoalises majas üksi, andsin talle vabad käed. Esialgu valis ta endale omaette toa, aga juba mõne nädala pärast puges vaikselt minu voodisse. Ta oli seejuures väga valjuhäälne ja talle meeldis ikka märku anda, et ta on nüüd toas – isegi kui kell oli kolm hommikul.”

Mõistagi ei saanud Nicolast kassiinimest üleöö. Alguses polnud värskel kassiomanikul õrna aimu ka, kuidas kassi eest hoolitseda. „Awol oli võrdlemisi valiv ja läks ikka tükk aega, enne kui suutsin leida toidu, mis ei tekitaks tal kõhuhädasid,” kirjeldab Nicola, et isegi toiduvalikust sai omaette stsenaarium.

Lisaks tõdeb Nicola, et kass saabus tema ellu võrdlemisi stressirohkel ajal, mistõttu tundus algul kõik tõesti päris keeruline: „Võtsin Awoli enda juurde umbes samal ajal, kui mu toona 80-aastane vanaema, keda kutsusin Nannaniks, sattus haiglasse. Juba järgmisel päeval helistas mu ema, et sõidaksin otse haiglasse. Teadsin, et midagi head oodata ei ole. Kui ma sinna jõudsin, oli ta juba mu ema ja vanaisaga elustamistoas. Me olime kõik löödud. Vanaema oli mu parim sõbranna. Ma hoidsin ta kätt ja ütlesin: „Nannan, mul on nüüd kass,” mispeale ütles mu vanaisa: „Mis paganama põhjusel sa ta veel võtsid?” Mingil veidral moel see isegi maandas pingeid.”

„Ma ei tea, kas ta mind kuulis, aga miskipärast usun, et Nannanile oleks Awol meeldinud,” mõtiskleb kassiomanik. Samal ööl, kui Nicola haiglat külastas, vanaema surigi. „Ma tulin koju ja vajusin suurest ahastusest põrandale. Olin nii-nii pettunud, et suutsin vaevu hingata,” kirjeldab Nicola, kuidas tema süda oli ühtäkki sajaks tükiks. Siis aga juhtus midagi ootamatut: „Awol tuli seepeale trepist alla ja potsatas end minu kõrvale maha, püüdes mind end paremini tundma panna. Ta puges mulle nii lähedale, et see peaaegu lõpetas mu pisarad.”

Loe veel

Sellega aga sündmused ei piirdunud. „Mõne aja pärast pidin külastama oma hooldekodus elavat teist vanaema,” räägib Nicola ja lisab: „Ma ütlesin talle, et mul on nüüd kass – võtsin isegi Awoli kaasa, et talle näidata. Tema ilme oli lihtsalt nii uskumatult naljakas. Siis aga mõne kuu pärast suri tema vend, pärast mida lahkus ka tema siit ilmast. Ma kaotasin samal ajal kolm sõpra. Üks neist oli küll etteaimatav, teised kaks tulid aga nagu välk selgest taevast. Ma lihtsalt käisin ühel nädalal kolmel matusel. See oli kohutav!”

Nicolat tabas justkui mingi kaotuste jada: „Ma kaotasin kuskil nelja kuu jooksul kuus pereliiget/sõpra, kusjuures üht neist tundsin lapsepõlvest saadik.” Ta tõdeb, et üsna pea murdus ta täielikult: „Ma ei suutnud selle stressiga enam toime tulla, nii et depressioon sai minust võitu.” Nicola ei suutnud enam tööl käia, ka tema juuksed hakkasid välja langema.

Kõige sellega aitas tal toime tulla aga just Awol. „Ta lihtsalt tuli ja lesis mu kõrval, nurrus nii, kuis jaksas ja pakkus oma käppa. See paistis justkui, nagu ta teaks,” on Nicola imestunud, kuidas just Awol andis talle motivatsiooni, et voodist välja saada. „Isegi tema toitmine tundus mulle kui saavutus,” tõdeb Nicola, et kõik igapäevased tegemised muutusid nii raskeks, et need vähesed, mis ta teha suutis, tundusid kui saavutused. Pärast nelja kuud läks Nicola tagasi tööle. Ta kirjeldab, et iga päev, kui ta töölt koju jõudis, istus Awol pingsalt aknal ja vaatas, kas perepea juba tuleb. „Ta oli nagu mu päästeingel,” ei oska Nicola Awolit kuidagi ära tänada.

Praeguseks on Nicola vaikselt toibunud, ka juuksed on hakanud tagasi kasvama. Sellele lisaks on Awol jõudnud ühel rahvusvahelisel kassivõistlusel kõige hoolivama kassi kategoorias finalistide sekka. „Esitasin ta sinna ise ja ta tegi ära sadadele teistele kandidaatidele,” on kassiomanik uhke ja tõdeb, et praeguseks on ta kõigile südamesse pugenud: „Isegi mu vanaisa on ta omaks võtnud. Ta küll ütleb alati: „Paganama kass!” Ometigi siis, kui ta arvab, et keegi ei näe, sügab vaikselt Awolit kõrva tagant.”

„Awol andis mulle põhjuse naeratada ja selle kõigega toime tulla. Ma tõesti ei tea, kuidas oleksin eelmise aasta üle elanud, kui mul poleks teda olnud,” võtab kassiomanik oma jutu kokku mõttega, et Awol pidi ta ellu tulema põhjusega, sest ei näe tagantjärele, kuidas oleks muidu selle raske aja üle elanud.

Allikas: The Guardian