Kuidas said kasside metsikutest eellastest taltsad kodukiisud?

Kodukasside ja tiigrite DNA sarnasus on lausa 95,6 protsenti. Ehkki ka tiigrid on kodukassidele väga sarnased — nad nurruvad, on isepäised ja näevad kuninglikud välja, ei kipu ometi keegi endale tiigrit lemmikloomaks võtma. Metsikutel kaslastel on kodukassidega palju ühist, kuid ometi pole kõikidest kaslastest saanud kodukasse. Kuidas oli võimalik, et kodukasside isepäised ja metsikud eelkäijad olid üldse nõus inimesega peavarju jagama?

Kodukasside väljakujunemise uurimise teeb raskemaks asjaolu, et kodukassidel ja nende metsikutel sugulastel on sarnane skelett. 1983. aastal Küprose saarelt leitud ja 8000 aastat vanaks dateeritud kassi lõualuu põhjal oletavad teadlased, et saarel kodustati kassid umbes 9500 aastat tagasi. Miks just 9500 aastat tagasi? Sest tundus äärmiselt ebatõenäoline, et inimesed metsikuid kasse endaga saarele kaasa tõid. Vaevalt tahtsid endaga paati võtta vastumeelselt kräunuvat, küünistavat ja rabelevat reisikaaslast. Sellest tulenevalt oletavadki arheoloogid, et kasside kodustamine ei leidnud aset mitte 8000 aastat tagasi nagu näitab leid, vaid palju varem.

Luustike geneetilised uuringud on näidanud, et kasside kodustamine võis toimuda juba 12 000 aastat tagasi. Kuna see on väga pikk aeg, pole kuidagi võimalik enam teada saada, kuidas kasside kodustamine protsess täpselt välja nägi. Kodukasside eelkäijate kohta on teadlastel siiski teooria, et kassid justkui kodustasid iseenast. Tõenäoliselt viis kasside kodustamine inimeste eluviisi muutus — paikseks jäämine ning teraviljakasvatuse algus. Kuna hoiustatav teravili meelitas kohale närilisi, leidisid kassid näriliste kaudu tee inimeste juurde, sest said kerge vaevaga süüa ja inimesed omakorda vabanesid tüütutest närilistest.

Kindlasti andsid varased kodustajad kassidele teatud mugavusi nagu soojus ja toit, mis veeniski kasse jääma. Kuna vaid teatud tüüpi kassid olid nõus uues keskkonnas elama, eelistasid inimesed kodustamisprotsessis just neid leebemaid kasse. Nendest põlvevadki teadlaste hinnangul tänapäevased kodukassid.

Arheoloog Melinda Zeder sõnab, et ehkki kodukassid kujunesid vastastikusest suhtest inimesega, ei muutnud kodustamine kassi tema metsikust eelkäijast oluliselt kuulekamaks. "Kasside puhul ajabki inimesi segadusse see, et ka tänapäevased kodukassid on eraklikud ja isepäised. Mõnikord ei hooli nad sinust küünevõrdki. Erinevalt koertest justkui harjunud, et inimesed neid ümmardavad ja nende jaoks kõike teevad - tühjendavad nende liivakasti, paitavad ja imetlevaid neid. See jätabki õhku küsimuse, kes keda lõpuks kodustas?

Allikad: Smithsonian Magazine, Mentalfloss