Võiks öelda, et Oti perre tuli kass nimega Sipsik pooleldi juhuslikult. Kaks aastat tagasi kolis pere uude korterisse ja seoses elukohavahetusega tuli mõte uus sõber võtta. Sobiv kiisu leiti MTÜ Pesaleidja kaudu, mis tegeleb väärkoheldud loomade abistamise ja neile päriskodude leidmisega.

Oti emale jäi silma väike triibuline ühe kõrvaga olevus, kes oli teiste kasside seas kuidagi arglikum ja tõrjutuma olekuga. "Tavaliselt valitakse välja kas suuremad ja ilusamad kassid, kuid see pisike olevus paistis silma sellepoolest, et temal on välimuse tõttu raskem kodu leida," selgitas Ott, miks sai Sipsiku kasuks otsus langetatud. 

2013. aasta märtsi alguses koliski umbes poole aasta vanune Sipsik Oti korterisse. Tänavu augustis saab Sipsik juba 3-aastaseks.

Sipsiku lapsepõlv ei olnud kerge. Ta oli ühe mahajäetud maja keldris redutava kasside pesakonna üks pisemaid liikmeid. Kassiema oli nimelt otsustanud keldris pojad ilmale tuua. Tõenäoliselt olid rotid pisikesi kassipoegi purenud, sest kuidas seletada asjaolu, et kassipojal oli üks kõrv justkui ära näritud ja vigastatud on ka üks silm, mis siiani hästi kinni ei käi.

Oti sõnul Sipsikut pojana saadud vigastused aga sugugi ei sega. Kui kojutoomisele järgnenud nädalatel oli Sipsik isegi pisut metsik ja külaliste eest parema meelega peitu puges, siis nüüd on ta palju julgemaks läinud, kinnitab Ott. "Pesaleidjast öeldi, et loomaarst oli esmapilgul arvanud, et ega sellest kassipojast taltsast looma küll ei saa, aga Sipsik on teinud kõvasti edusamme. Enam ei toimu äkkpõgenemist diivani või kapi alla kui keegi külla tuleb. Ehkki ta on kohati veel veidi arglik ja kohkub võõraste häälte peale, on ta taltsas loom," kinnitab Ott. 

Otil jätkub Sipsiku iseloomustamiseks ainult kiitvaid sõnu. Intelligentne, tänuliku loomuga, mänguhimuline, viisakas, korralik...
"Eks ta ole vahel veidi ulakas ka, aga milline kassipoeg seda poleks?" küsib Ott tähendusrikkalt. 

Teab, mida tahab 

Sipsikul on oma väljakujunenud maitse nii mänguasjade- kui ka toidu osas. Peentest ja moodsatest mänguasjadest tema ei hooli. Mängimiseks sobib iga tavaline pulk või nöör. "Ostsin talle uhke kassimaja, kus on spetsiaalne kassipesa ja post küünte teritamiseks, aga mida teeb Sipsik? Tema lesib hoopis riieterestil või diivanil, kus tal on oma kindel lemmikkoht."

Toidupalades maitseb Sipsikule enim toores kana- või kalafilee. Ka lilled on maitsvad  - nii need, mis kasvavad potis, kui ka need, mis on vaasis. "Otsustasin ka siin sekkuda ja ostsin Sipsikule närimismuru, aga tema eelistab oma toidulauale rohelist ise valida," lööb Ott alistunult käega. Sipsikul on veel seegi huvitav komme, et oma joogikausist tema vett ei joo - eelistab seda teha näiteks vaasist.

Sipsik on toakass. "Naaber soovitas, et kui kass on toaga harjunud, pole vaja teda õues käimisega harjutada, et muidu hakkabki pidevalt õue küsima. Sipsik on noorpõlves nii suure trauma üle elanud ja mõtlesime, et las ta ollagi turvaliselt toakass. Korter on piisavalt suur ja tal on omad kohad, kus ta olla saab," selgitab Ott. 

Kord sattus Sipsik kogemata rõdule, kus miski teda väga ehmatas niiväga, et kass oligi järgmise hüppega juba hoovis. Ott meenutab, kuidas ta pidi Sipsikut mööda hoovi taga ajama, misjärel õnnestus tal Sipsik keldrisse meelitada. Keldrist kassi tuppa saada oli juba lihtsam.

"Olen proovinud teda ka rihma otsas välja viia, aga kass ei taha tulla," sõnab Ott. Nii seisavadki jalutustraksid kurvalt nurgas ja Sipsik eelistab väliselu turvaliselt aknast silmitseda. 

Olgu linnas või maal, Sipsik jääb ikka toakassiks. Paar korda on kass reisinud spetsiaalses kassikorvis Hiiumaale, Oti vanaema juurde. Kuna Sipsik vajab ümbrusega tutvumiseks ja harjumiseks aega siis oli ta esimestel päevadel vanaema kodus peidus, kuid julgemaks muutudes söandas elamises veidi rohkem ringi vaadata. 

Lõpetuseks ütleb Ott, et soovitab kõigil, kes kassivõtmise peale mõtlevad, valida kass varjupaigast. "Õnnetuid ja kodutuid kasse on nii palju, aga meie saame neid õnnelikuks teha. Ka metsikust kassist võib saada armsa kodukiisu."