Aasta tagasi mõrvati Kassiabi poolt koju antud kass Brigitta. Lubadused looma hoida ja armastada olid tühjad sõnad ning kass, kelle suulõheoperatsiooni jaoks vabatahtlikud raha kogusid ja kes sai hoolimata kõigist läbielamistest võimaluse elule, lihtsalt mõrvati.

Vähem kui kaks nädalat hiljem peale uude koju minekut pandi kass väidetavalt loomakliinikus magama, kuid mainitud loomakliinik ei teadnud sellest midagi ja kassi võtnud daam ühtäkki enam isegi ei mäletanud, kus ta looma eutaneerida lasi. Pole vaja pikka loogilist arutelu, et aru saada, et selle kassiga juhtus ilmselt midagi palju hullemat…

Nii Pesaleidjasse kui ka Kasside turvakodusse on toodud mitu kuulidest läbistatud kassi, keda prooviti päästa. Mõnel juhul see õnnestus, mõnel mitte.

Eelmisel sügisel leiti Haapsalust mitu uputatud kassi, keda vabatahtlikud käisid tammepuude alla matmas. Kohalik omavalitsus ei aidanud, sest loomadega tegelemine pole prioriteetne ning mitte kedagi ei huvitanud, et kassilaibad vees hulbivad.

Tänavu kevadel pidid Kasside turvakodu vabatahtlikud ühelt Viimsis elavalt vaimselt ebastabiilselt naiselt vastu võtma üle viiekümne kassi. Neist pooltel oli lastud piltlikult öeldes silmad peast välja mädaneda.

Samuti on kõigil loomade abistamisega tegelevatel mittetulundusühingutel tulnud abistada auto alla jäänud loomi. Poolsurnuks sõidetud loomad, kes on jäetud sõidutee kõrvale maha, sest nad ei ole neid alla ajanud inimese probleem. Sel sügisel jõudis Tallinna loomade hoiupaika Muhu tänavalt aknast väljavisatud kass. Kas tõesti keegi ei näe põhjust, miks oleks vaja midagi muuta?

Vabatahtlikud puutuvad iga päev kokku inimestega, kes kirjutavad: “Ootame vastust juba teist päeva”, “Olen pettunud, et keegi mulle ei vasta juba mitu tundi”, “Teid ei saa telefonitsi kätte”.

Ma saan aru, et kassiigatsus on suur, kuid inimesed, kas te olete kordagi mõelnud, et needsamad inimesed, kes suhtlevad teiega siis, kui soovite kassidele kodu pakkuda, võivad olla parajasti mõnd esmaabi vajavat kassi ära toomas või istuvad koos abivajava kassiga kliinikus? Et kõigi päästetute kohta on neil ka vaatamata võitlusele kaotused ja ilma üldsuse toe ja abita ei saagi loomade olukord meie riigis paraneda?

Jah, mul lähevad silmad märjaks, kui ma näen Kasside turvakodu Facebooki seinal soovi loobuda kuuekuusest kassipojast, kellel oleks neli kuud tagasi olnud kordades suurem võimalus leida armastav kodu. Silmad lähevad märjaks, kui lugeda kõiki neid ja muidki ebainimlikke lugusid, mis toimuvad meil siinsamas Maarjamaa pinnal, kuid mida keegi ei pea oluliseks, sest tegu pole inimestega. Aga lisaks nutmisele toetan ma nende MTÜde ettevõtmisi nii kuidas saan ja usun paremasse tulevikku ning sellesse, et koos ollakse tugevad. Ka meie siin Eesti pinnal peaks olema koos tugevad, taunima ebaõiglust ning aitama nõrgemaid - nii inimesi kui ka loomi.