Lugeja: kas lemmiklooma steriliseerimine on tõesti võrreldav sõjakoledustega?
Teaduspõhiseid teadmisi või loogilisi järeldusi on praktiliselt võimatu mulle esitatavastest vastuväidetest leida. Enamik vestlusi lõpeb sama ebameeldivalt nagu Haapsalu linnapea jonnimine ja ähvardamine talle ilmselgelt mitte kordamineval teemal, kui ta palus Haapsalu linnavalitsuse kandidatuuri 2014. aasta kõige loomavaenulikuma teo konkursilt maha võtta. (Looga saab tutvuda siin).
Aga lähen tagasi selle vestluse juurde, mis mind üldse kirjutama ajendas. Kogesin vestluskaaslase hämmeldust, kui selgitasin, et olen taimetoitlane ja see on põhjus, miks ma väljas söömas käies korralikku liharooga ei telli. Lugu kiskus aga hüsteeriliseks, kui juhtusin mainima, et loomadega seonduv on mulle lihtsalt hingelähedane. Mulle ei meeldi nende ekspluateerimine ning just seetõttu üritan igal võimalusel anda ka oma panuse kodutute kasside päästmiseks, sealhulgas propageerides steriliseerimist ja kastreerimist. Järgnevalt toon siis välja mõned väited, millega vestluskaaslane mind kostitas.
- loomade steriliseerimine ja kastreerimine on sama, mis Hitler juutidega tegi.
Varjupaikades igal aastal “hulgikaubana” hukatavad loomad on ju hoopis erinev teema ning kehtib looduslik valik?
- kuidas sa taimetoitlasena saad steriliseerimist ja kastreerimist pooldada, see on ju ebaloomulik.
Kui valida haiguste ja nälja kätte surevate loomade, massiliste varjupaigas hukkamiste ja ühe protseduuri vahel, siis milline neist on ebaloomulik? Kas on raske mõista, et kui üks kass jätab pojad saamata, siis on potentsiaalseid kodusid juba sündinud ning kodu vajavate kasside jaoks ju rohkem ehk siis iga steriliseerimine tähendab, et hukkamisi on vähem.
- kuidas sa saad keelata loomal emarõõme nautida?
Sellele väitele vastan nii: hea inimene, palun loe mõnda loomapsühholoogiat käsitlevat raamatut, vii end kurssi loomade instinktiivse käitumise ja hormonaalsete kõikumistega ning muidugi — räägi mõne normaalse veterinaariga. Muidugi on see teema olnud eriti südamelähendane — üllatus, üllatus — meestele, kes kohe väga tahavad tõmmata paralleele kasside ja inimeste vahele. Kui räägin aga kassidel levivast FIV-ist (nn kassiaids), mis levib eriti kasside omavaheliste kakluste käigus (on ju laialdaselt teada, et kassipulmad lõpevad korralike haavadega) ja soovitan aususe mõttes inimestel mitte kasutada kondoomi ja anda ühiskondlik panus kümnete laste näol, siis hakatakse millegipärast rääkima, et ei ole ju võimalik looma ja inimest võrrelda. Aga miks siiski ometi võrdlema kiputakse ning loomale omistatakse inimeste seksuaalkäitumist ning tundeid?
- kui me kõik loomad ära steriliseeriks ja kastreeriks, kust siis me noori tugevaid loomi saame? Mingeid tänavalt toodud haigeid pole kellelegi vaja.
Eesti Loomakaitse Seltsi statistika kohaselt läks ainüksi eelmisel aastal jäätmejaama 20 tonni lemmikloomakorjuseid, nende hulgas ka rohkelt kassipoegi ja sõbralikke kodukasse. Ruumi ega ressurssi lihtsalt ei jätku. Ja kui nüüd kõik need loomad on hukatud ning järgmisel aastal on number ikka sama, siis kas ei koida, et mitte tänavalt ei tule suur hulk loomi juurde, vaid hoopis need “vajalikud noored tugevad loomad”, kes hukatakse, tulevad hoopis kodudest.
- kuidas sa siis kassi pidada saad, kui ise taimetoitlane oled? On su kass ka taimetoitlane?
Ei minu ega ka ükski teine kass ei ole taimetoitlane — erinevalt inimesest pole tema võimeline taimedest kõike vajalikku omastama. Inimestel on aga võimalik end toiduteemal harida ning teha täiesti täisväärtuslikke toiduvalikuid, mis pole seotud ebaeetilise loomatööstusega.
- miks sa hoopis abi vajavate lastega ei tegele?
Seda küsitakse kõige tihemini, kuid samas pole vähemalt seni ükski küsijatest ise üheski vabatahtlikus tegevuses osaline — ei laste, vanurite ega loomade jaoks. Iga valdkonnaga tuleb tegeleda. Kui nüüd lõpetame ära loomadega tegelemise ja ka varjupaikade töö ning suuname ressursi kõik mujale, siis tulemuseks on tänavad täis hulkuvaid loomi. See omakorda tingib haiguste leviku ning eksponentsiaalse loomade arvu kasvu ning metsistumise. Ei ole vist kuigi meeldiv vaatepilt näha igal tänavanurgal näljaseid ja metsistunud kodutuid loomi?
Mõtleme korraks, kui palju saaksime ära teha, kui kodutute loomade probleem kaoks või väheneks märgatavalt. Kui loomaomanikud steriliseeriks ja kastreeriks oma loomad ning kodudest ei jõuaks tänavale ja varjupaika igal aastal kümneid tuhandeid loomi. Kas poleks mõistlikum, et loomade varjupaigad töötaksid pigem kui rehabilitatsiooni ning nõustamiskeskused, hukkamiste asemel toetataks ennetustööd ning varjupaika sattunud loomadele oleks järjekord. Mina tahaksin küll elada sellises ühiskonnas, kus igat looma käsitletakse elusolendi ning pereliikmena, mitte kergelt asendatava tarbekaubana — võtan kui tahan, annan ära kui tahan, viskan välja kui tahan, toodan järglasi kui tahan, paaritan kui tahan ja kellega tahan. Aga vahel tundub, et mida üldse tahta ja kuidas saaks saakski muutuda inimeste suhtumine, kui isegi seaduses käsitletakse loomi asjadena…
