Lugejakiri | eestlase püüdlused Türgis oma kassi elu päästa kujunesid ootamatult piinarikkaks ja lõputuks saagaks



Lugejakiri | eestlase püüdlused Türgis oma kassi elu päästa kujunesid ootamatult piinarikkaks ja lõputuks saagaks
Pilt on illustreeriv.Pixabay

Eestimaalt pärit Marika elab koos oma elukaaslasega Türgis juba püsivalt üle poole aasta. Hiljuti jäi üks tema kassidest raskelt haigeks. Keelt täielikult valdamata, püüdis ta tõlgi abil oma kassi elu päästa. Esmapilgul lihtne näiv loomaarsti visiit võttis ootamatu pöörde ja osutus keerulisemaks, kui esmapilgul ette kujutadagi võib.

Marika elab Türgis koos nelja kassi ja nelja väikese kassipojaga. Tal on kodus oranž kass Bebek, emane kass Kiti, kes varsti uude koju läheb, emane kass Saucy, kes ühel päeval ise uksest sisse astus ning trepikojas on end sisse seadnud tänavalt pärit kassike Lovely. Lisaks ülal mainitud täiskasvanud kassidele hoolitseb Marika ka nelja kassipoja eest, kes ühel päeval tema trepikotta ilmusid. Marika jagab oma uskumatuid kogemusi, millisesse keerukasse pöörisesse ta sattus, kui kass Bebek ühel päeval raskelt haigeks jäi ja hädasti ravi vajas.

Kass Kiti. Erakogu
Marika hoole all olevad kassipojad. Erakogu
Seotud lood:

Enamus minu Türgis viibimise ajast on möödunud väikelinnades, mis on võrreldavad meie Narva linnaga. Väikeloomadel siin erilist lemmikuväärtust pole. Kassipojad on armsad ja lastele head mängukannid, kuid üldiselt suhtutakse neisse, kui isemajandavatesse üksustesse, kelle üle keegi arvet ei pea. Samas paljud majapidamised üritavad päevas vähemalt ühe heateo sooritada, täites tänaval laokil olevad kopsikud millegi söödavaga, et kassid nälga ei tunneks. Ma ei ole küll kindel, et saiapäts ühe kiisu kõhule head teeb, aga kodutud loomad ei ole harjunud valima.

Loe veel

Linnatänavatel näeb tohutul hulgal kasse, kellel ei ole otsest kodu ega armastavat perekonda, kuid kelle kõht täis ja vaim valmis looduse ürgset kutset järgima. Nende elu kipub olema lühike ja muserdav, aga produktiivne – näiteks täna tuvastasin taas vaid 100meetrise jalutuskäigu peal juba viis väikest kassipoega, kellest paraku ükski ei paistnud eriti õnnelik olevat.

Türki kolides võtsin alustuseks enda juurde elama ühe oranži kassi. Õigemini ta hüppas ühel päeval minu aknast sisse ja asi oli sellega otsustatud. Bebek oli sel hetkel umbes aastane. Ei peljanud inimest, aga pea paitamisest kaugemale ei lasknud asjadel minna. Ühel päeval jäi kass raskelt haigeks ja mina sattusin paanikasse. Tund-tunnilt jäi kass üha loiumaks, kui lõpuks ainult kähises nurgas. Kell oli 10 õhtul, kuid õnneks siin umbes sellel ajal elu käima lähebki. Minu peigmees oli parasjagu piljardisaalis, kui häirekella lõin, ja 15 minutit hiljem oli nii tema kui ka pool linna jalule aetud, et kiirelt mõni asjalik loomaarst välja otsida.

Pea muremõtteid täis, otsisin loomaarsti ning üritasin tõlgi vahendusel paari kohaliku veterinaariga jutule saada. Jutu käigus selgus, et türklased kodutes loomades ja lugematul hulgal järglastes probleemi ei näe ning tänaval elavaid loomi ei steriliseeri/kastreeri keegi. See kõik on puhas loodus ja inimene ei peaks kohalike arvates asjasse sekkuma. Kassidel on õigus järglasi saada. Liigitasin selle kategooriasse „kultuurilised eripärad“ ja lasin tõlgil oma asjadega edasi tegeleda. Tund aega hiljem oli loomaarst telefonitoru otsas, uurides kassi seisundi kohta, tegi ta üsna enesekindlal hääletoonil oma järeldused ja lubas meile ravimid organiseerida.

Kass Bebek. Erakogu

Paarikümne minuti pärast jõudsime valveapteeki. Apteeker juba teadis, millest jutt käib ja ulatas meile kotikese antibiootikumidega.

„Kas teil süstlaid on kodus?“ küsis loomaarst.

„Kuidas palun?“ ehmatasin mina.

„Kas teil süstlaid on? Süstimiseks,“ küsis arst uuesti.

Mõte ühe elusolendi süstimisest, süstlaga toimetamisest või lihtsalt süstlastki pole mõte, mis mulle meeldib. Võiks lausa väita, et pelgan süstlaid väga. Kassile ravi määrates veterinaar aga seda pisiasja ei maininud. Sisuliselt ei oleks see muidugi midagi muutnud, sest kui on vaja teha, siis on vaja teha. Siiski oleks arstilt oodanud täpsemaid juhiseid, kuhu, kuidas ja millal süstida. Need juhised sain hiljem apteekrilt, kes kogu protseduuri ka ilmekalt minu silme all kätega vehkides läbi viis. Hiljem kordasin õpitut kassi peal Youtube’i videoõpetuse abil.

Kassile määratud antibiootikumikuur kestis nädala ja koosnes ainult täielikust isetegevusest. Ravimid määranud loomaarst ei leidnud paraku hetkekski vaba aega, et läbi astuda ja patsient oma silmaga üle vaadata. Mina keskendusin Bebeki ravimisele ja järjepidevale piinarikkale süstimisele. Viienda päeva lõpuks oli mu ihu üleni ära kraabitud ja liitrisest pudelist oli alles veel pool. Haige kass ei olnud sugugi koostööaldis ja süstimine ei olnud talle meeltmööda. Ega ma ei näegi põhjust, miks talle see protseduur meeldima oleks pidanud. Enamus õhtutest viisin meie raviprtoseduurid üksinda läbi, sest elukaaslane oli linnast väljas.

Käte värin, pisarad, kaastunne, kurbus ja viha - need emotsioonid valdasid mind korda mööda, kui kirusin endamisi, et miks ei ole olemas vastavaid suukaudseid antibiootikume. Mida ma üldse täpselt tegema pean ja kas ma teen seda õigesti? Minu kass vihkas mind selleks hetkeks juba läbi ja lõhki. Need igaõhtused protseduurid olid õõvastavad meile mõlemale. Kass rabeles süles, kriimustas, kuis jaksas ning karjus. Mina karjusin ja mitmel korral hakkas piltki silme ees virvendama. Süstal tühjenes vaevaliselt. Tehtud! Kass tõmbas taas kärmelt uttu ja mina kööki, et end turgutada.

Kass Bebek. Erakogu

Kuuendal päeval läks üks süstlatäis vett vedama, sest patsient rabeles end täpselt süstlalükke ajal vabaks. Mõtlen siis endamisi, et kasutan viimase doosi ära ja lähen järgmisel päeval samasse apteeki uut ampulli nõudma. Kuid olin üksi, ilma tõlgita, türgi keeleta ja retseptita. Apteegi leti tagant vaatas vastu teine apteeker, kes oli sellise olemisega, et tema niisama küsimise peale antibiootikume mulle ei müü. "Pole lugu," mõtlen endamisi, "see on Türgi, küll see antibiootikum mõnes apteegis ka retseptivabalt välja ilmub." Nii ka läks. Kassile uut ravimit otsides sattusin ühe inglise keelt kõneleva apteekrihärra otsa. Ta uuris tühja pakendit ja teatas, et tegu on IV-tüüpi ravimiga, mida tuleb otse veeni süstida. Mitte turjale, naha alla, nagu mulle õpetati!

Apteeker mainitses mind ja sõnas, et ilmselt põhjustasin oma kassile niimoodi toimides hoopis rohkem valu ja meelehärmi, kui ta muidu oleks tundnud. Mul oli klomp kurgus ja ma olin šokis. Põhimõtteliselt piinasin kassikest kuus õhtut järjejest arvates, et olen tore ja püüdlik omanik! Vot nii! "Samal õhtul manustan viimase doosi õiget tüüpi ravimiga ja palun oma loomalt andestust," mõtlesin endamisi. Pole kindel, kas minu ponnistuste tõttu (või nendele vaatamata) või hoopis tänu kassidele omasele visale tervisele, sai Bebek õnneks siiski lõpuks terveks nagu poleks midagi juhtunudki, kuid sellest ajast alates on ta süstlaid kartnud nagu tuld.

Kass Saucy. Erakogu

Olenemata Marika šokeerivast kogemustest rõhutab naine, et kindlasti ei saa tema ühekordsest kogemusest üldisi järeldusi teha. Marika on siiski veendunud, et häid loomaarste leidub igas maailmanurgas ning loodab ka ise mõnd sellist kogemust varsti jagada.

Türgis on palju hoolivaid ja pädevaid loomaarste. Isiklikult ootan pikisilmi päeva, mil ma kohtan sellist loomaarsti, kes on mõlemat. Siiras naeratus ja armas suhtumine on pool võitu, kuid ükskõik mis nurga alt vaadata, siis loomaarsti amet nõuab inimeselt rohkemal või vähemal määral teadmisi, sest nende olemasolust sõltub teise elusolendi heaolu või elu.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare