Ja kuna samaaegselt pakkus elu ka võimaluse Ameerikasse elama asuva poja pere kolimist veidikegi kergendada, siis rändaski üks tema pere kolmest kassist minu juurde.
Õnnetuseks ei ole tegelik elu sinnapoolegi nii nunnu, kui näitavad need kassisõpruse lühivideod, mis on Youtube’i suured lemmikud. Selgub, et vana kass (5-aastane) on uuest sõbrast (1,5 aastane) umbes sama suures vaimustuses, kui oleks mistahes naine nähes, et ta mees toob koju uue 20-aastase naise, lohutades, et „sul on nüüd keegi, kes aitab koristada“. 

Kodus kõlas sisin ja urin 

Esiteks hakkas kodus kohe kõlama kole urin ja sisin. Nende autoriks oli uus kass, kuid vana kassi taktika oligi olla vaikne ja õel: rünnata põgenevat saba vaikselt, et süüdi jääks uustulnuk.
Teiseks, kassilausujad soovitavad, et vanale kassile tuleks jätta toidu jagamisel eesõigus. Et uustulnuk kohe alguses selgeks saaks, kes on siin top- ja kes under-cat.
Kuid vana kass polnud vist neid artikleid lugenud, igatahes loobus ta toidusaamise-eesõigusest otsustavalt, kohe algusest peale. Ka siis, kui ma ise sekkusin ja püüdsin teda esimesena sööma panna. Kui ma ei teaks, et see on puhtalt inimlik omadus, ütleksin, et vana kass tahtis panna mind end süüdlasena tundma „vaata nüüd, ma pean siin ootama ja nälgima“. Ootaski. Noor kass sai rahulikult süüa, palju soovis. Alles siis astus ülisolvunud ilmel ligi vana kass. Sõi, nagu ta ikka on söönud – paar ampsu ja eemale, et 5 minuti pärast tagasi tulla. Aga kus sa sellega – vahepeal oli noor kiisu kausi ka tema kausi ilusasti tühjaks teinud. Niisiis, kohe kui suhteliselt rahulik eineaeg läbi, algas kohe taas enesekehtestamine, tagaajamine ja käpahoobid. Koju tulles olid vaibal näha reetlikud karvatuustakad, mõlema parteitegelase värvides...
Veeprits vajas ikka pidevat täitmist. Kui kahju mul ka polnud oma vana seltsilist veega pritsida, ei saanud tal ju lasta uustulnukat kogu aeg jälitada ja nurka ajada.
Aga hullem lugu ootas alles ees. Vaene uustulnuk pidi ka kuidagi oma stressi maandama. Ta oli harjunud oma armsa pere ja maakassi eluga, st õueskäimisega. Korterikassina ja teise kassi kiusatuna lahendas ta oma stressi nii, et pissis ükskõik kuhu, mitte liivakasti. Vooditesse, tugitoolidesse (oleks siis, et lihtsalt põrandale!) Kuna teadsin, et tagantjärele karistamisest pole kasside puhul kasu, passisin peale, et teda teolt tabada ja veega pritsida. Aga kuipalju inimesel siis ikka „cat-watchiks“ aega üle jääb, kui ta hommikul läheb tööle ja õhtud veedab tekke-madratseid-patju pestes...


Jälle ühe kassi päralt

Kuidagi hakkas uustulnuk mind ikkagi hindama, sülle ja kaissu pugema ja pai norima. Ja seda vähem meeldis ta vanale kassile. Seda sihikindlamalt ta vaest uut jälitama asus. Igal sammul, toidukauss endiselt välja arvatud. Hommikul tööle minnes ütlesin kassidele paluvalt „Palun ärge vahepeal väga õudselt kakelge!“, enne kui ukse lukku keerasin. Ja koju jõudes oli paha tunne, kui vana kass, kes oli alati vastu jooksnud, alles tükk aega hiljem kusagilt nurgast solvunud näoga esikusse venis... Või kui ta oligi vastas, ja just noort kassi näha polnud, pidin vanalt sama murelikult küsima. „Kas sõid ta ära või?“
Oh kui mõnusad olid mõned õhtud, kui kumbki kass-iludus lebas raugelt oma tugitoolis, olles diivani suuremeelselt ohverdanud mulle telerivaatamiseks, ja kusagilt ei kostnud mingit kassikeelset sõimu. Võib-olla olekski kõik lahenenud ilusasti, kui oleksin saanud oma kahe kullakesega pidevalt kodus koos olla ja neile sõnu peale lugeda. Nii nagu asjad olid, ei saanud aga jätkata. Poja pere pidi niisiis lisaks kapitaalse Californiasse kolimisega seotud probleemidele lahendama ka meie kolmiku probleeme Sakus.
Nii läkski – varsti oli uuele kiisule leitud koht koguni talus, omaenda vanas külas, kus ta kuuldavasti peatselt dominant-kassi koha saavutas. Minul on muidugi kahju, et ei osanud kassilausujate tarkusi tegelikkusesse rakendada, ja et mul polnud rohkem aega nendega kodus tegelda. Olen jälle ühe kassi päralt.