Miks kassidele ei meeldi koerad?



Miks kassidele ei meeldi koerad?
Saavad läbi nagu kass ja koer.Wikimedia Commons

Kui koer ja kass ninapidi kokku juhtuvad, on enamasti kass see, kes koera eest sääred teeb. See muidugi ei tähenda, et kassid ja koerad ei võiks omavahel head sõbrad olla, aga siingi jääb küsimus — kas kasside ja koerte sõprus tuleb loomulikult või peab selle tekkimiseks inimene vaeva nägema?

Rahvasuus on sajandeid levinud ütlemine “tülitsevad omavahel nagu kass ja koer”, aga selleks, et teada saada, miks selline ütlemine üldse käibesse tuli ja mõista selle tagapõhja, on vaja heita pilk ajalukku.

Veel isegi 20. sajandi algupoolel ei hoolitsetud paljudes riikides loomade eest nii, nagu seda tehakse tänapäeval. Lemmiklooma mõiste oli alles juurdumas. Koeri ja kasse võis näha tänavatel hulkumas ja endale toitu otsimas. Ka ei kantud selle eest hoolt, et koduloomad ei tooks piiramatult järglasi, kellest vabanemiseks tavatseti kasutada erinevaid kättesaadavaid, kuid tänapäeval keelustatud meetodeid.

Loe veel

Tänavatel hulkuvad loomad pidid võitlema iga vähegi söödava toidupala pärast. Kui vastasseis kahe koera vahel lõppes tavaliselt ilma tegeliku kakluseta, sest karjaloomadena kasutavad koerad esivanematelt päritud signaale, et anda ohuallikale märku taganemiseks, siis kasside puhul oli lugu hoopis teine — nemad on loomu poolest enesega iseseisvalt toimetulevad kiskjad ja oskus teiste loomadega suhelda ei ole neisse sisse kodeeritud. See ongi põhjus, mis kassid koertega kaklusse võivad sattuda. Tegelikult ei ole kassid loomu poolest niivõrd riskialtid kui koerad ning kui nad peavad otsustama, kas lülituda kaklusse või mitte, eelistavad nad siiski esimese variandi kasuks ja turvaliselt põgeneda.

Seotud lood:

Seega, kasside ja koerte vastuseis on tingitud seetõttu, et evolutsioon on andnud kummalegi liigile oma suhtluskeele, aga üksteisest aru saada on neil raske, kui mitte võimatu. Siiski, kui anda emmale-kummale taganemistee, on lähivõitlus välditav.

Lisaks kehakeelele on ka koerte ja kasside võitlusviisid täiesti erinevad. Kassid eelistavad kasutada oma teravaid küüsi, koerad aga võtavad appi oma teravad hambad ja tugevad lõuad. Mõlemad püüavad vaenlast häälitsustega eemale peletada. Koerad teevad seda haukudes, kassid aga urisedes, kähisedes ja vahel isegi sülitades. Kui kaks vastaspoolt on vastasseisu haaratud, siis kipub tüli olema kärarikas ja üsna pikalt kestev.

Kas koerad on kasside looduslikud vaenlased ja vastupidi?

Võimalik, et kunagi ehk olidki, kuid suhe inimesega on seda olukorda muutnud. Tõsi küll, ka inimese ees on kassidel ja koertel olnud ajalooliselt täiesti erinev positsioon: koerad kodustati ammu enne seda, kui inimesed oma majapidamisse kassid võtsid. Siis, kui kassid majja tulid, oli koertel kooselus inimestega juba kindel roll täita: nad käisid peremehega koos jahil, valvasid maja, karjatasid loomi ja soojendasid öösel magamisaset.

Kasse hakati kodustama umbes 10 000 aastat tagasi. Tegemist oli selgelt oportunismist tingitud olukorraga. Inimesed tavatsesid süüa varuda, aga see tõi kaasa hiirte ja teiste haigusi levitavate näriliste leviku. Enne seda, kui Vana-Egiptuses umbes 4000 aastat hiljem kasse jumaldama hakati, on väga vähe tõendeid selle kohta, et inimestele oleks kassid meeldinud nende iseloomu ja oleku pärast — kassid aitasid tülikatest närilistest lahti saada ja see oligi põhjus nende pidamiseks. Niiet koos egiptlastega tuli kaasa kasside esiletõus, enne seda tavatseti koerast rohkem lugu pidada. Uus aeg tõi uued kombed — lemmikkassidele hakati korraldama suursusuguseid matuseid, mattes neid näiteks isegi koos sümboolse piimakausiga.

Mis otseselt toiduhankimisse puutub, siis koerad on jõu poolest alati olnud tugevam pool. Kassid jäid kindlaks nende looduslikult õpitud oskusele probleemidest pigem eemale hoida. Türgis, kus tänapäevalgi võib näha rohkelt kodutuid loomi mööda linnatänavaid ekslemas ja toitu otsimas, võib märgata, et kui koerad tänavatel liiguvad, on kassid alati kuhugi kadunud. Tegelikult istuvad nad kõrgemates kohtades peidus ja tulevad välja öösiti, kui koerad magavad.

Koerad võivad kujutada ohtu ka kassipoegadele. Emakassid tavatsevad oma poegi peita, sest näljane koer ei hooli suurt sellest, mis talle hamba alla satub. Ka kasvatati väikestele kassipoegadele n-ö emapiimaga sisse teadmine, et koeri tuleb karta.

Ajaloost kaasa saadud suhtepagas ei ole kassidel ja koertel tänasekski kadunud. Koertele meeldib enese lõbustamiseks kasse taga ajada ja kassid omakorda püüavad koeri endast eemale peletada. Hea uudis on see, et nende kahe kodulooma ajaloost tulenev vihavaen on välditav. Koduloomade pidamise traditsioon on veidi nii kasside kui koerte arengut suunanud. Inimese käe all kasvades läbivad kutsikad ja kassipojad sotsialiseerimise perioodi, mille jooksul nad ei õpi ainult seda, milline on nende ema ja kuidas teiste liigikaaslastega käituda tuleb, vaid ka seda, et inimesi ei maksa karta. Loomade sotsialiseerimisel on kõige tähtsamad just esimesed elukuud ja kui selle aja jooksul näiteks inimesega kokkupuude puudub, tekibki loomapoegadel inimesekartus. Seetõttu ongi metsikud kassipojad juba varakult inimpelglikud ja ebausaldavad.

Kassidel ja koertel aitab omavahel sõbruneda koos kasvamine. See tähendab, et esimestel elukuudel peaks olema neil kokkupuuted teise liigi esindajaga. Kassidel on parim periood teiste loomadega sotsialiseerimiseks esimesed 4-8 nädalat ja kutsikatel esimesed 5-12 nädalat.

Kahjuks on ka neid olukordi, kus kass on otsustanud, et vihkab koeri ja koerale meeldibki loomu poolest kasse taga ajada. Sellist olukorda on siiski võimalik parandada, ehkki see on raske ja kannatlikku treeningut nõudev töö.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare