Sokoke – kas metskiisu või armas kodukass?
Sokokesid on kogu maailmas, rääkimata Euroopast väga vähe ja ka Eestis on neid vaid viis. Esimesed kaks neist on isakiisu (Kimburu Macheo ehk Heri) ja emakiisu (Kimburu Osmi ehk Mutu), kes elavad Maret ja Erik Sameli peres. Neil kahel on ka järglased - kolm noort sokoket, kelledest üks elab Samelite peres (noor kassineiu Marijani Mida), üks Aire-Piret Pärna juures ja üks Katrin Raie juures. Samelite cattery ehk kassikasvanduse nimi on Marijani.
Huvitav on see, et perekond Samel on tuntud, kui koertega – komondoridega – tegelev perekond. Aire-Piret Pärn tegeleb vana-inglise lambakoerte ja inglise buldogitega ning Katrin Raie tegeleb greyhoundide ja itaalia väikehurtadega. Seega – midagi peab neis kassides olema sellest, mis on pannud koerainimesed nendesse kiinduma.
“Võib ju arvata, et on olemas nn koerainimesed ja kassiinimesed,” arvab Maret Samel, “kuid on olemas ka nn loomainimesed, kes saavad hästi läbi nii koerte kui ka kassidega.”
Enne seda, kui Maret ja Erik veel kohtunud ei olnud, siis oli Erik kassiinimene ja Maret koerainimene, kuid kokkusaamine ja kooselu pani mõlemaid kiinduma nii koertesse kui ka kassidesse.
Huvitav, kas on miskit ka sellist, mis sokokode juures koera meelde tuletab? “Üks asi on vist küll,” muheleb Maret. “Kui neile teha tavalisest paberist selline krabisev paberipallike, siis nad meelsasti kannavad seda suus ühest kohast teise, nagu koerad pallidega teevad. Väidetavalt on võimalik sokoket õpetada paberpalli omanikule tooma, meie seda veel teinud pole.”
Sokokedele külla
Minu esmakohtumine sokokedega leiab aset just perekond Samelite juures Harjumaal. Esmamulje on mõjus – sokoke on justkui tilluke gepard – väga graatsiline, väga ilusa mustriga, peenike, pisikese pea ja suurte, kikkis kõrvadega, mis vahvalt vasakule-paremale, üles ja alla pöörduvad.
Vastu jalga nad hõõruma ei tule, nurru ei löö ja tundub, et kontakti inimesega nad justkui ei otsigi – pigem pelgavad. Ja kui nad häält tegema hakkavad, siis pole see sugugi näugumine, pigem karjed, mis sobiksid imehästi Aafrika metsadesse.
Samas lisab Maret, et üks isakass, kes elab Katrin Raie juures, Samelite kasside pesakonnast, on siiski ka selline, kes ennast vastu jalga hõõrub ja ka nurru lööb. Ka Aire-Piret Pärna kass lööb nurru ja on väga omanikulembene, kes armastab paitamist ja kõrva-kurgu alt kõhvitsemist.
Maret Samel kutsub mind ja fotograafi emakiisude tuppa, kus hoitakse temperatuuri üle 20 kraadi (need kiisud armastavad sooja). Siin on vahvaid ronimispuid, mille küljes ripuvad korvid, kus kiisud magada armastavad, mänguasjad ja kõik vajalik küünte teritamiseks. Isakass emakassidega koos ühes toas ei ela (põhjused ikka selles, et järglasi liiga tihti ei saaks) ja nii saavad – ema ja tütar rahus omaette olla. Maret tõdebki, et nad on juba omaette karja teinud ning ega nad inimesi sellesse karja liikmeteks võtta ei taha.
“Eks nad mõnikord õhtuti korra sülest läbi ronivad,” tõdeb Maret Samel, “kuid ega nad paitamist ega silitamist ei taha. Pigem lasevad end vaadata ja imetleda, kuid sellega asi piirdubki.”
Kas selline kassituba on sokokede puhul vältimatu?
Saan teada, et päris nii see pole. Pigem võiks sokoked rohkem koos inimestega olla, et nad nendega harjuksid, kuid ronimisvõimalused on vajalikud küll.
Häälekad loomad
No nii, minu kahtlused leiavad kinnitust – ega nad siis ilmaaegu vastu jalgu hõõruma ei tulnud ja nurru ei löönud. Neil on lihtsalt teised prioriteedid ja inimene nendesse lihtsalt ei kuulu.
Kiisude häält on tegelikult üsna võimas kuulata ja see tekitab respekti nende vastu.
“Häält teevad nad palju,” kinnitab Maret. “Õnneks mitte öösel, kuid siiski tasub arvestada, et naabritele võib liigne häälekus tüliks olla. Mõnikord hiilivad nad sinu lähedale ja ehmatavad sind kõva karjatuse või möirgega.”
Sokoked Eestis ja mujal maailmas
Perekond Samel oli üsna mitu aega mõtelnud, et lisaks koertele ja tavalisele kodukassile võiks olla ka mõni tõukass. Uuriti raamatuid ja internetiavarusi, kuni avastati, et sokoke võiks olla see tõug, mis neile huvi pakub.
Erikul ja Maretil õnnestus mõni aasta tagasi kaks korda Keenias käia ja näha metsa (selle suurus on ca 20x20 km), kus sokoked koos elevantide ja teiste kohalike loomadega elavad. Kohalikud elanikud pole reeglina sokokedest midagi kuulnud ning Arabuko-Sokoke metsa giidid, kellega Erik ja Maret suhtlesid, polnud seal kunagi isegi sokokede jälgi näinud, nende enda nägemisest rääkimata.
Sokokedest teatakse üldse väga vähe. Pole ligilähedaseltki teada, kui kaua nad on Arabuko-Sokoke metsas (mis on tänaseks jäänud ainsaks põlismetsaks lähiriikides) elanud, kui palju neid vabas looduses elab jne. Kui mõnel loodusehuvilisel eestlasel õnnestuks teha film sokokede elust Arabuko-Sokoke metsas, oleks see väga suure tõenäosusega esimene film sokokedest vabas looduses.
Watamus, Keenias olles kohtus Erik Samel ka Jeni Slateri naabri Jeannie Knocker’iga, kellel oli mitu sokoket, kuid need kassid enam järglasi ei andnud.
Kuna Erikule hakkasid nähtud sokoked veelgi rohkem meeldima, siis oli perekond Samelil kindel plaan need kassid endale saada ja nad hakkasid otsima. Isa- ja emakassi tõid Samelid Norrast (seal tegutses üks kasvataja, kes täna enam sokokedega ei tegele). Ka Rootsis ja Soomes on mõned sokoked, rohkem on neid Taanis ja USAs.
“Arvatakse, et väljaspool Keenia metsa on üldse 30-40 poegimisvõimelist emakassi,” tõdeb Maret Samel. “Huvitav on seegi, et kuna meiegi kasside eelkäijad on pärit Keenia metsadest, siis on looma passides poole sugupuu kohta kirjas – päritolu pole teada.”
1978. aastal avastas sokoked Keenia rannikul, Arabuko-Sokoke metsa lähedal oma kookospähkliistanduse juures, farmer Jeni Slater. Naine tõi kiisud endale koju. Kuna Slater polnud kindel, millised ellujäämisvõimalused sokokedel Keenias on, siis palus ta oma tuttaval Gloria Moeldropil viia mõned isendid Taani. 1984. aastal näidati neid esimest korda Kopenhagenis ning 1990. aastal tõi Moeldrop mõned isendid Keeniast juurde. 1993. aastal tunnistas seda tõugu ametlikult ka FIFE.
Vaja hoolikat sotsialiseerimist
Sokoked ei ole kurjad, pahatahtlikud ega agressiivsed. Nad on ettevaatlikud, mistõttu vajavad väga hoolikat sotsialiseerimist, et neid saaks sülle võtta ja silitada. Samas on nad väga uudishimulikud ning hoiavad ennast inimeste vahetusse lähedusse.
“Pole vist olemas ühtegi teist kassitõugu, mis suudaks nii kiiresti jalga lasta, kui selleks vajadus on,” naerab Maret Samel. Tõetera on siin kindlasti olemas, sest minagi näen sokokesid pidevas liikumises ning vahepeal suudab noorem emakass ennast nii ära peita, et teda on võimatu leida. Alles hiljem annab ta endast ahju pealt märku.
Perekond Samelil elavad kaks emakiisut koos. Kas neil tülisid ka ette tuleb? Maret tõdeb, et tegelikult saavad nad omavahel väga hästi läbi, ja soovitatakse, et ühes peres võikski kaks emast sokoket elada. Ka teiste kassidega saavad nad hästi läbi.
Nagu pisike gepard
Kui minu esmaarvamus oli, et sokoke on justkui pisike gepard. On ju sokoke pikkade jalgadega (tagumised jalad on pikemad kui esimesed) ja kiitsakama kerega ning pisema peaga, kui tavaline kodukass. Saan Mareti käest teada, et sokoke DNA-uuringud on näidanud nende sugulust Keenia rannikupiirkonna kodukassi, Araabia metsiku kassi (Felis Silvestris Gordoni) ja lähedal asuva Lamu saare kassiga.
Sokokede karvkatte põhivärv on nn Brown Tabby, kiisu külgedel on nn bull’s eye (härjasilm) – selline naljakas keerd kassi mõlemal külgedel. Laubal on nn M-täht ja kuklal on kujund, mis tuletab meelde liblikat.
Karvahooldus on lihtne - kuna sokokedel pole aluskarva, siis pole elamises ka meeletuid koguseid kassikarva. Sokokedel on kikkis kõrvad, silmade värvus on alates kollakast kuni roheliseni välja. Saba on äärmiselt pikk ja peenike, liikumine on väga kiire ja sujuv.
Kuigi sokokesid on vähe, siis tahan siiski teada, et kas on ka huvilisi, kes seda tõugu kasse näiteks Mareti ja Eriku käest saada soovivad. Maret tõdeb, et mitmest riigist on inimesi, kes on neile märku andnud, et nad oleksid sokoke-kiisudest huvitatud.
Kassipoegade hind on orienteeruvalt 1000 eurot, mis pole sugugi eriti suur number, sest on palju kassitõuge, mis on oluliselt kallimad.
Tervis ja söök
Sokokedel suuri tervisehädasid pole. On küll igasugu jutte salapärastest surmadest haiguste läbi, kuid selliseid jutte räägitakse pea kõikide kassitõugude kohta. Maret täheldab seda, et võrreldes tavakassiga vajab sokoke natuke rohkem sooja.
Söögiks saavad Samelite kassid kvaliteetset kassikrõbuskit, kuid mitu korda nädalas saavad kiisud juurde ka toorest toitu – kana-, veise- või sealiha. Mingeid keerulisi toiduretsepte ja menüüsid nad ei vaja.
“Söögi” alla võib sokokede puhul lahterdada ka selle, et nad söövad elamises ära kõik kärbsed, sääsed ja muud putukad, mis väidetavalt moodustavad märgatava osa nende toidust ka vabas looduses.
“Nagu koerainimesed ütlevad – sokoked on karvased kärbselapatsid,” naerab Maret.
