Austeni ema Angela Davis oli oma pojale sõbra leidnud mõned aastad tagasi loomakliinikus töötades. "Ühel hommikul tööle minnes leidsime kasti kassipoegadega ja nende vigastada saanud emaga. Kassipoegadest vaid üks oli emane ja ta meeldis mulle esimesest pilgust." Nimeks pandi talle Autumn ja Angela viiski ta enda juurde koju.

Kui Austen Autumninga kohutus, oli see sõprus esimesest pilgust. Peagi muutusid nad lahutamatuks. Kass lasi Austinil end süles kanda ning õpetas Austinile, kellel diagnoositi autism ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kuidas loomi õigesti kohelda. Ehkki Autumn kannatab kõik Austini tujud välja, annab ta vahel teada, kui talle millestki küllalt saab, kuid ei tee poisile haiget.

Igal hommikul äratas Autumn poisi, noolides tema põske ja hõõrudes oma pead vastu poisi nägu.

Ühel ööl aga Angela ei leidnud kassi kohast, kus loom oli harjunud olema. "Otsisin majast ja õuest, rääkisin naabritega, kuid keegi polnud teda näinud. Veetsin kaks päeva kassi otsides."

Austen oli aga rohkem kui löödud. "Ta nuttis end magama, jäi haigeks ja puudus koolist terve nädala," sõnas ema. "Olin juba meeleheitel. Poiss küsis pidevalt, millal kass koju tuleb või lihtsalt nuttis, sest tema sõber oli ju kadunud. Valmistasime otsimiskuulutused ja riputasime need kodu lähedale. Sain ka vihje, et garaažiuks tasuks lahti jätta ning panna välja tekk ja toidukauss. Nii ma pühapäeva õhtul tegingi."

"Kui esmaspäeval Austin koolis oli, kuulsin ühtäkki väljas näugumist. Läksin välja ja seal Autumn oligi. Kui olin ta kätte saanud, ei jõudnud ma ära oodata, et saaksin need kaks sõpra omavahel taas kokku lasta. Austenil on väga hea meel, et kass on kodus tagasi. Nüüd ta alati küsib ja kontrollib, et teada, kus Autumn täpselt on.”

Angela jutustab, et Austin talle rääkinud, et suureks saades tahab ta hakata loomaarstiks. "Austin peab terviseprobleemide tõttu sageli haiglas olema. Kuid mis ka ei juhtuks, teab ta, et kodus on teda alati sõber ootamas. Ja ainuüksi teadmine, et kass on olemas, teeb tema enesetunde paremaks.”