MTÜ Nurru Ometi Facebooki postituses seisab järgmiselt:

Ülestunnistus. Me ei suutnud tal minna lasta.

Nüüdseks on möödas kaks aastat, mil tädi Mare meile esimest korda helistas ja teatas koduta metsikust kiisust, kes talle suvilasse neli poega ühes tõi. 80-aastane loomasõber andis endale aru, et talle piisab juba olemasolevast eakast kiisust ning kassipoegadega hakkama saamiseks memmel energiat ja aega enam ei jagu. Siiski tundis ta pesakonna pärast suurt muret.

Me ei suutnud sellise suure südamega memme abita jätta ja nii läksime kassipoegi püüdma. Õnneks leidsime igale pojale imelise kodu. Siiski oli olulisem kätte saada metsik emane, sest oli ju teada, et muidu on uuel kevadel taas pojad ja peagi ka koloonia kasvamas. Püüdsime, mis me suutsime, kuid tänaseks nime saanud Valge Daam oli kõigist kassidest targem ning puuri ta ei läinud, samuti ei õnnestunud ka võrguga teda tabada. Hoolimata püüdlustest, talvitus loom taas Väänas nii, nagu talle harjumuspärane oli olnud. Pidime tunnistama kaotust.

Kevad tuli ja nagu tellitult ilmusid välja ka uued pojad. Sel korral enam mitte niivõrd kassipojad, pigem juba noored loomad. Käitumiselt sama metsikud kui ema. Seadsime püügipuurid üles, et noored kätte saada ja õnn saatis meid juba sel samal õhtul! Leppisime kokku, et kui saame viimaks kätte saama ka emase looma, siis peale steriliseerimist laseme ta taas vabaks sinna, kuhu ta kuulub. Oluline oli vaid see, et toitja leiduks, aga veel üht hoiukodu sellisele eakale loomale välja võluda tundus ilmvõimatu.

Õnn oli selkorral taas me poolel ja hommikuks oli Valge Daam puuris. Kaks aastat püüdmist ja viimaks ometi! Käitumiselt oli loom metsikum, kui kunagi varem, aga see on vangistusse langenud loomale ka tihti omane. Pärast steriliseerimist lubasime, et kass veedab nädala suvilas taastumas ning siis, kui memm on taas linna kolimas, laseme Valge Daami tagasi. Kuupäev oli paigas, kokkulepe oli olemas, aga siis helistas Mare ja rääkis, et Daam on tal diivanil ja kuigi veel mitte enesekindel, siis pai ta juba nõuab. See metsik kass, kellest tädi Mare käed puruks olid ja meil hirm naha vahel? Tundus uskumatu, kuigi tädi Mare on ausamast ausam kodanik.

Nüüd ei olnud meil südant. Ei olnud südant, et avada uks ja lasta tal minna oma teed sinna, kuhu süda juhatab ja veel enne külma talve. Olenemata sellest, et ka ratsionaalselt mõeldes tundus võimatuna leida sellisele eakale ja kartlikule loomale hoiukodu ei suutnud me tal minna lasta. Järsku andis märku üks imeline Kaia Tartumaalt: "Proovime hoida".

Valge Daam elab sellest ajast Tartumaal Kaia juures. Ta on stressis ja kartlik ja pigem elab riidekapis, aga me ikka veel loodame, et temas leidub usaldust inimeste vastu. Ehk ühel päeval ta võtab inimese seltskonna omaks, sest ükski kodustatud loomaliigi isend ei peaks elama kuuri all ega metsa ääres. Meie, inimesed, ise oleme need loomad kodustanud enesele kaaslaseks. Valge Daam ei ole tädi Mare mure, vaid kogu meie ühiskonna mure. See on mõttekoht igaühele, kelle loom on täna veel steriliseerimata ning tootmas juurde poegi, keda mitte kellelegi tegelikult vaja pole ning kes võtavad viimsegi võimaluse varjupaigaloomadel endale kodu leida.

Aga nüüd oleme me oma sooviga täiesti pöörased ja otsustanud, et Valge Daam, kes veel eriti ei aima, millist headust võib inimhing endas peita, otsib päriskodu. Ta on maasikakarva umbes 7-aastane steriliseeritud ja kiibistatud ning parasiiditõrje saanud kiisu, kes sobiks eriliselt suure südamega inimesele, kelles kannatalikkust leidub enamgi veel.

Kui Sa soovid lisainfot kiisu kohta või tead inimest, kellele Valge Daam võiks olla ideaalne kaaslane, siis palun kirjuta: kertu.jukkum@gmail.com

Allikas: MTÜ Nurru Ometi Facebook


MTÜ Nurru Ometi palub postitust jagada ja loodetavasti leiab see väärikas Valge Daam omale kodu, mida ta nii väga väärib!