Kasside Turvakodu: kallis, me saame lapse, aga mis kassist saab?
„Kallis, me saame lapse!“
„Kuhu te selle lapse panete, kui teil kass on?“,
„Mis kassist saab?“,
„Kuidas te hakkama saate, teil on ju kassid?“,
„Te ei saa ju last magamistoas kinni hoida, kuna elutoas on kassikarvad!!“
Need on vaid üks väike rida küsimusi, millele pidin vastama, kui sõbrad-sugulased-peretuttavad said teada meie perelisa saabumisest. Üpris üllatavad olid need küsimused ka mulle, kuna eeldasin, et me tutvusringkonnas olevad inimesed on mu kassilembusesega kursis. Kõik küsijad ja hoiatajad teadsid ju - mul on nii ja niipalju kasse ja olen Kasside Turvakodus vabatahtlik. Aga ometi tuli mul tegeleda sellistele küsimustele vastuste leidmisega. Korduvalt! Need ei olnud meeldivalt esitatud ajaviiteküsimused, vaid panid mind mõtlema, et kas tõesti on ka tänapäeval veel kassidega seoses nii palju eelarvamusi?
Ilmselt küll.
Jäingi juurdlema, et miks ometi? Kass või ka koer on ju ometi võetud pereliikmeks, tema eest on hoolitsetud ja miks peaks see nüüd, lapse sünni puhul, kuidagi muutuma? Miks arvavad inimesed, et parem on anda lemmikloom ära, kuna ees ootab teadmatus tundmatu ees. Eelarvamustest tulev surve oli kohati nii tugev, et pani ka mind, muidu enesekindlat ja väljakujunenud põhimõtete ja kogemustega loomapidajat endas kahtlema. Kuid miks ometi? Esimese lapse puhul on lapsevanematel niigi nii palju uut, millega peab harjuma ja millega tegelema. Miks pannakse mind veel valima, kas laps või lemmikloom?
Püüdsin sellele vastu võidelda. Uskusin ja selgitasin ka küsijaile, et kui kass saab aru, et tema elukorralduses ei muutu midagi ja ta saab ikka sülle, pai või mida konkreetne loomake oluliseks peab, siis ei tohiks ju probleemi tekkida.
Arvatavasti on suur osa eelarvamusi, miks laps ja loom koos elama ei kõlba, pärit siiski vanematelt inimestelt ja põhinevad teadmatusel ja erinevatel linnalegendidel. Inimesed on ju tegelikult lemmikloomadega kogu aeg koos elanud, ürgajast saadik. Mis põhjusel peaks see siis nüüd teisiti olema? Nüüd, mil loomapidamine on ju ometi nii lihtsaks ja hügieeniliseks muutunud? Loomadele saab teha parasiiditõrjeid, neid vaktsineerida ja ravida, veeb on täis nõuandeid ja õpetusi, kuidas lemmikloomi ja lapsi omavahel tutvustada ja harjutada, mida jälgida ja kuidas võimalikke probleeme ennetada. Tolmuimejad on olemas igas majapidamises ja nende kasutamine on elementaarne. Iga loomakliinik annab nõu, kui sinna helistada ja oma muret kurta - inimesed on teadlikumad ja vastutustundlikumad. Või vähemalt nii ma arvasin...
Ja ikkagi mind hirmutati, kuidas kass lämmatab imiku ära, kuidas kass kratsib imiku ära, kuidas kassi karvad satuvad imikule kopsu, kuidas imik saab kassi käest ussid, kuidas imik saab kassiallergia, kuidas imik seda-teist-ja kolmandat. Kui aga hakkasin uurima, kelle lapsega selline asi on juhtunud, ei osanud keegi seda mulle täpselt öelda! "Olen kuulnud..." "Kuskilt kuulsin..." "Kõik ju teavad...". Uurides perearstilt, kui suur oht on siis kass lapsele selgus aga, et tegelikult on suurimad ohuallikad väikelastele hoopis mujal - majapidamismasinad, kuumad vedelikud (põletused), traumad (eriti batuudid) ja alles seejärel loomad - tuttavate või võõrad koerad. Kassilt saadud vigastuste hulk on kaduvväike ja tavaliselt on tegu kriimustustega, mida tuleb lihtsalt jälgida. Kassi poolt lämmatatud imiku jutt pidi aga kuuluma samasse kategooriasse jutuga, et last ei tohi mingil juhul süles hüpitada, sest muidu lähevad lapse sooled keerdu...
Allergiate kohta arvab statistika ja arstid aga niimoodi - võimalus, et lapsel tekib kassi karvades leiduvate rasuosakeste vastu allergiline reaktsioon, on suurem siis, kui laps on ka muidu allergiline ja kass on võetud majapidamisse pärast lapse sündi. Kui aga lapse ema on raseduse ajal sama loomaga kokku puutunud, on tõenäosus, et laps on selle looma vastu allergiline, kaduvväike.
Niisiis, süda veidi rahulikum, jõudsin nädala vanuse lapsega haiglast koju. Tegin temaga neid asju, mida vaja oli ja püüdsin ka iseennast kodusesse ellu tagasi integreerida. Kui keegi kiisudest – mul on neid mitu – tahtis tulla uudistama, nuusutama, sai ta seda järelvalve all ka rahulikult teha. Kedagi vägivaldselt eemale ei lükanud, pigem vaatasin ja olin valmis vajadusel sekkuma. Kui kõik kassid olid mitu ringi nuuskimist ära teinud, selgus, et ega neid ei huvitanudki see väike pamp niiväga ning nad naasid enda tavaliste tegevuste juurde. Kui laps nutab, siis hoiavad nad eemale, kui laps põrandal tegelustekil on, siis käivad ja vaatavad, mõnikord nuusutavad üle, kas on ikka oma, ning jalutavad siis rahulikult edasi.
Järelvalveta ei tasu päris väikest last ja lemmiklooma esialgu muidugi jätta. Üks me kassidest käib ilusti beebi jalgade juures magamas, nagu sõbrale toeks, aga seda kõike luban siis, kui ise kohal olen ja silma peal hoian. Koristamine, beebiriiete eraldi hoidmine, kasside mittelubamine vooditesse ja lapse turvahälli on ju niikuinii loogilised asjad, mis ei nõua palju lisavaeva ja lisanärvikulu. Küll aga olen täheldanud, et tihtilugu on just see nii väga kardetud kass, kes noort ema - ehk siis mind - beebihooldusel sageli paljuski aitab. Just tema tuleb koos minuga keset ööd kööki piimapudelit soojendama, just tema on alati meiega koos vannitoas ja kontrollib üle, kas beebi varbad said ikka korralikult puhtaks pestud, just tema nurrub üleväsinud emale ja beebile unelaulu ning lohutab, kui päev pikk ja gaasivalusid palju on olnud. Soojendab ja on meie vastu kena ning sõbralik.
Ning kuigi väikse beebi majjatulek ei ole olnud ka meie kiisudele sugugi kerge, sest varem neile kuulunud tähelepanust läheb nüüd palju lapsele, annab seda kompenseerida neile teinekord mõnd head sööki tuues või mõnikord nendega rohkem mängides. Ja nii saamegi kõik rõõmsalt ühise katuse all edasi elada. Rahul, hirmudeta ja kellestki loobumata.
Loe Kasside Turvakodu tegemisi tutvustavat lugu siit
