Üllatavad viisid, miks kass nurrub: teadus on näidanud, et kassi nurrumine on lausa füüsiliselt kasulik
Kas tunned vahel, et su kass teab, kui tunned end halvasti, ja isegi seda, kus sul kusagilt valutab? Kui sul on peavalu, tundub, et ta sättib end su pea kõrval sisse. Kõhuvalu korral istub ta sulle kõhule. Ja kogu sealveedetud aja ta muudkui nurrub ja nurrub. Kass ei nurru vaid siis, kui ta on õnnelik, loe ja imesta, mis kasu kass nurrumisest tegelikult saab ja mida ta oma nurrumisega sulle öelda püüab?
Me kõik teame, et kassi nurrumine on lõõgastav ja stressi vähendav, kuid teadus on näidanud, et see võib olla lausa füüsiliselt kasulik. Ja oluline pole üksnes nurrumise heli, vaid ka selle tekitatud vibratsioon.
Teadlased on juba aastaid teadnud, et teatud sagedustel vibratsioonid toovad kaasa keha tervendavad muutused. Need vibreerimised võivad põhjustada luu kasvu ja taastumist, nii et luumurrud paranevad kiiremini ja nõrgemad luud hakkavad tugevnema ja taastuma. Kõrgemad sagedusvahemikud suurendavad organismis looduslike põletikuvastaste ühendite tootmist, vähendades seeläbi liigesevalu ja turset. Tõendid viitavad, et need sagedus-vahemikud võivad parandada lihaseid, kõõluseid ja sidemeid, mistõttu on neid hakatud kasutama spordimeditsiinis ja spordisaalides kogu maailmas.
Samal ajal on mitmesugused veterinaaralased uuringud näidanud, et kassidel esineb harva luu- või liigespetsiifilisi haigusi, sealhulgas puusa düsplaasiat, artriiti ja sidemeprobleeme. Isegi sellistest luuvähivormidest nagu müeloom või osteosarkoom ei kuule me kasside puhul peaaegu kunagi. Loomaarstide seas on levinud isegi populaarne ütlus: „Kui panna kass ja hulk katkiseid luid ühte tuppa, siis luud paranevad.“
Selleks, et need asjad omavahel kokku viia, läks vaja Põhja-Carolina bioakustilisuse eriala teadurit Elizabeth von Muggenthalerit. Bioakustika uurib loomade tekitatud helide sagedust, kõrgust, valjust ja kestvust, mis on seotud looma käitumisega. Oma teadusuuringute põhjal pakkus Muggenthaler, et nurrumine on looduslik viis, kuidas anda kaslastele evolutsiooniline paranemiseelis.
Nurrumine nõuab energiat ja kassid nurruvad mitte ainult siis, kui kõik on hästi, vaid ka siis, kui nad sünnitavad, saavad haiget või on hirmunud. Selleks, et kulutada nurrumiseks vajalikku energiat, peab olema väga hea põhjus, eriti kui kass on füüsilis stressis või haige. Teisisõnu peab nurrumine mingil viisil ellujäämisele kaasa aitama. Loodus ei vali harilikult tunnuseid, millel puuduks evolutsiooniline ellujäämise eelis ja Muggenthaler otsustas selle põhjuse välja uurida.
Ta salvestas ja mõõtis 44 kaslase nurrumist, s.h. gepardite, otselottide, puumade, kodukasside ja servalite oma. Ta leidis, et kõigi nende kasside nurrumine langeb üldjuhul vahemikku 20- 140 hertsi (Hz). Mõnede nurrumine ulatub koguni 150 hertsini, kuid keskmine kodukassi oma on vahemikus 25-50 hertsi. Huvitaval kombel on uuringud näidanud, et kokkupuude just samade sagedustega (20-50 Hz) ärgitab luutiheduse suurenemist, leevendab valu ning ravib kõõluseid ja lihaseid.
Luu- ja liigesprobleemid ei pruugi olla ainsad haigused, mille vastu kassi nurrumisvõime aidata võib. Näiteks ei esine kassidel peaaegu üldse südamehaigustega seotud hingamisprobleeme. Tegelikult taanduvad hingamisprobleemid väga kiiresti, kui nurrumine aktiveeritakse. 1973. aastal avaldas dr T. F. Cook Uus-Meremaa veterinaarajakirjas artikli „Düspnoe leevendamine kassidel nurrumise abil“. Düspnoe on hingeldamisseisund. Tundub, et sureval kassil oli nii raske hingata, et loomaarstid kaalusid eutanaasiat. Kuid kui kass nurruma hakkas, taastus tal ka tavaline hingamine. Tundus, et nurrumine ise avas ta hingamisteed.
Muud nurrumisega seotud tervenemismehhanismid hõlmavad suuri nahakudede siirikuid, mille kasside organism kiiresti ja ilma kärbumiseta omaks võtab. Kodukassidel kipub olema ka vähem operatsioonijärgseid tüsistusi. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Tegelikult näib, et muutes oma nurrumise sagedust, saavad kassid oma tervendamisvõimet peenhäälestada, mis on selge evolutsiooniline eelis. Just see ainulaadne eelis on tõenäoliselt andnud põhjust rääkida kassist kui üheksa eluga loomast, kuna nad näivad olevat võimelised jääma ellu olukordades, mis tavaliselt muud loomad tapavad, näiteks kõrgelt kukkudes. Teadlased uurisid kirjeid 132 kassi kukkumise kohta keskmiselt 5,5 korruse kõrguselt ning leiti, et 90% neist jäid ellu. Rekordiline kõrgus, kust kass on alla kukkudes elama jäänud, on 45 korrust!
Muggenthaler jõuab järeldusele: „Sisemine paranemismehhanism on kasulik, suurendades taastumisaega ning hoides lihaseid ja luid tugevatena ka paigalolekus.“ Selle uuringu ekstrapoleerimine võib osutuda oluliseks ka inimese tervise seisukohast lähtude. Parajasti on käimas uuringud, mille käigus puutuvad inimkoed kokku 20-50 Hz sagedustega. Näiteks 1999. aastal avastas dr Clinton Rubin, et see kokkupuude tekitab tugevat viirutust, mida seostatakse suurema luude tihedusega, ja mida võiks rakendada võitluses osteoporoosiga, eriti postmenopausis naistel ja eakatel.
Ukraina ja Venemaa teadlased avastasid juba mitukümmend aastat tagasi vibratsioon- stimuleerimise eelised ja on kasutanud neid tehnikaid sporditreeningutel ja meditsiinis. Raudse eesriide langemisest saadik on paljud nõukogude ajal kasutatud raviseadmed jõudnud Lääne jõusaalidesse ja füsioteraapiakeskustesse.
Isegi kosmoseprogramm on uuringust kasu saanud. See läbimurre võiks aidata astronautidel, kellel kaaluta olekus luutihedus üldiselt väheneb, säilitada terved luud ja vältida kosmoses atroofiaga seotud probleeme.
Kuid inimeste jaoks on kõige huvipakkuvamaks just kassi „tervendav seos“ – võime ravida inimesi üksnes nende läheduses viibimisega. Näiteks on paljud inimesed valmis vanduma, et neil õnnestub oma migreeni kas leevendada või see täielikult kõrvaldada, kui nad heidavad pikali ja nurruv kass nende pea kõrval lamab. Ja uuringud on näidanud, et kassiomanikel, eriti vanuritel, on madalam vererõhk ja nad võivad elada kauem kui mitte-kassiomanikud.
Allikas: animalwellnessmagazine.com
