Kui neil üle pika aja üks plaanitud õhtu vabaks oli võetud, lootsid nad seda üheskoos täiel rinnal nautida, kuid elu mängis neile ikka ühe paraja vingerpussi. Õhtul kööki jalutades märkas Kara terrassi klaasukse taga üht helkivat, ärevat, kuid hirmunud silmapaari. endale otsa jõllitamas.

Kass, kes hirmunult Karale otsa jõllitama jäi, oli terve nägu kriimustusi täis. "Kui ta end ümber pööras ja minema jooksis, nägin ma, et ka tema saba oli väga tõsiselt viga saanud," meenutab Kara.

Olgugi, et abielupaar kassidega igapäevaselt ei tegele, ei saanud Kara seda kohtumist sinnapaika jätta ja tundis, et peab midagi tegema. Lootes, et kass annab end taas näole, laenas ta kohalikult päästeorganisatsioonilt spetsiaalse lõksu, mille abil see metsik kass kinni püüda. Kui mitu päeva oli juba möödas ja kassi polnud kusagil näha, oli Kara juba vaikselt lootust kaotamas.

Kuid ühel hilisel õhtutunnil märkas Kara taas oma aias sama kassi ja hommikuks oligi kass lõksu langenud. Kass, kes sai nimeks Ralph ei paistnud selle üle sugugi mitte rõõmustavat. Ta oli ärev, sisises ähvardavalt ja jooksis närviliselt edasi-tagasi, kuid kass oli Kara sõnul tõsiselt viga saanud ja vajas kohest arstiabi.

Kliinikus selgus, et looma saba oli niivõrd raskelt viga saanud, et see amputeeriti. Õnneks oli ta muidu üldjoontes terve ja rohkem tõsiseid vigastusi või tervisehädasid tal ei olnud. Vaid paar hammast tõmbas veterinaar operatsiooni käigus välja. Seejärel sai ta vajalikud vaktsiinid ja ravimid ning Kara viis Ralphi koju taastuma. Tal oli selleks puhuks üks eraldi magamistuba valmis pandud, kus kass segamatult taastuda ja kohaneda sai.

Perekonna ülejäänud loomad olid uustulnukast väga huvitatud. Erilist huvi näitas üles teise ringi päästetud koer Henri, kuid Kara teadis, et nii kassile kui ka teistele loomadele on parem, kui loomad omavahel ei kohtu. "Esimesed kaks nädalat Ralph vaid sisises minu peale, proovides ka rünnata, kui talle toitu viisin või liivakasti puhastasin,” sõnas Kara.

Kuid järsku, kui Ralph end märgatavalt paremini hakkas tundma, muutus tema käitumine totaalselt. See oli nii kummaline ja järk muudatus tema käitumises. "Ühel päeval toksas ta oma peaga ühtäkki sõbralikult minu kätt!” meenutas Kara ja lisas, et juba järgmisel päeval, kui ta kassile toitu viis, tuli kass ise tähelepanu otsima, hõõrus oma pead tänulikult Kara käe vastu ja lubas end isegi pisut kõrva tagant sügada.

Võib-olla oli see turvatunne, mida kass lõpuks ometi tunda sai. Ta lubati majja, anti süüa, jagati armastust ja hellust. Võib-olla ei olnud ta enam nii suurtes valudes kui enne. Ükskõik, mis selle käitumise põhjuseks ka oli, siis ei tundunud see täiesti lootusetuna näiv metsik kass ühtäkki enam üldse nii metsik.

"Ma lasin Ralphi toast välja ja temast sai selline hurmur!" sõnas Kara. Eriti tõmas Ralphi just koer Henri poole ja ka Henri paistis kassist huvitatud olevat. Nad muudkui hellutsesid üksteisega.

"Kolm nädalat peale seda, kui Ralph esimest korda Kara majja tuli, sai ta ülejäänud perekonnaga kokku. Sellest hetkest peale on ta täiesti teine kass! Ta õrnutseb teiste kassidega ja on meie päästetud koer Henrisse täiesti ära armunud. Neid ei näe pea kunagi lahus!

Ralphist on saanud väga seltskonnlembeline kass. Ta otsib tähelepanu, nurrub vahetpidamata ning võtab tänulikult vastu kõik hellused ja paid, mis talle jagatakse. Ta on Kara sõnul teinud lausa 360-kraadise pöörde. Ralph on totaalselt muutunud kass ja elab õnnelikult Kara perekonna seltsis väärilist kassielu.

Allikas: The Dodo