Agility – puust ette ja punaseks



Agility – puust ette ja punaseks
AgilityFoto: MorgueFile

Eesti agility-koondise liikmed Natalja Garaštšenko ja Kristi Vaidla selgitavad, mida agility endast kujutab.

Miks puust ja punaseks? Aga sellepärast, et üritame välja selgitada selle laheda koeraspordiala põhitõdesid – ja on ju nii mitmedki takistused rajal just puust ja tihti ka punaseks värvitud.
Agility sünnimaaks võib pidada Inglismaad. Sel maal on pikk hobuste ja koerte treenimise kogemus. Ala idee pärinebki hobuste takistussõidust. Agility kontseptsioon pandi paika 1977. aastal, kui koeraspordi entusiastid valmistusid esinemiseks järgmise aasta kuulsal Cruftsi koertenäitusel. “Esietendus” 1978. aastal ajas näitusepubliku täiesti “pöördesse”. Tollel esimesel võistlusel, mida saab pidada agility alguseks, konkureerisid omavahel neli koera ja kaks võistkonda, koerajuhtideks John Varley ja Peter Meanwell. Täna on võistlejaid juba hulgaliselt ja paljudest rahvustest.
Agility märksõna on FUN. See on võimalus aktiivselt ja lõbusalt koos oma koeraga vaba aega veeta ja nii trennis kui võistlustel suhtlusringkonda laiendada.

Eestis kaks koeraspordiala

Eestis tegeletakse agilityga alates aastast oli 1991. Eeskujuks on meie agility-harrastajatele olnud meist paremini arenenud Soome ja Läti. Natalja on agilityga tegelenud seitse aastat, Kristi kaks korda kauem.
Kristi Vaidla kodulehelt saab lugeda: “1991.a. toimus minu teada esimene agilityga seotud üritus Eestis ja loomulikult olin seal kohal ka mina☺. „Suomen agilityharrastajien vierailu Tallinnassa“ ehk Soome agilityharrastajate külaskäik Tallinnas toimus 6-7.4.1991.a. Tallinna Linnahallis. Kui päris aus olla, siis minu mälestus sellest üritusest on üsna ähmane, kuid õnneks sai tol korral ostetud kataloog ürituse infoga – väike ülevaade agilityst, Ritva Herrala kokkuvõte agilityst Soomes (alates aastast 1985) ning tookordsete esinejate nimekiri.”

Loe veel

Seotud lood:

Aktiivsem tegevus koos võistluste korraldamisega algas Eestis 2002.a. 2004.a osalesid esimesed eestlased maailmameistrivõistlustel. Esimesed Eesti Meistrivõistlused korraldati 2007. aastal.
“Hetkel on agility Eestis koerasport number kaks,” tõdeb tuntud koeraspordi treener Svetlana Zolotnikova. “Aktiivseid harrastajaid on üle 500 (võistlemas käib ligi 100 inimest). Esimesel kohal on kuulekuskoolitus, mis on Eesti rahvuslik koeraspordiala.”
Kas on olemas keegi, keda võib pidada agility-maaletoojaks Eestis? Natalja ja Kristi hakkavad selle küsimuse peale naerma, sest “maaletoojat” on raske nimetada. Küll tõdeb Kristi, et esimene, kes hakkas Eestis agility-trenne andma oli legendaarne koeratreener Sirje Vets.
Natalja lisab, et Soomes käis teadmisi ammutamas ka Maire Tõnurist, kellest sai esimene agility-kohtunik Eestis. 

Agilityga tegelevad klubid asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Saaremaal, harrastajaid on ka Viljandis, Raplas, Hiiumaal ja mujal.

Paks ja laisk ei tohi olla

Erilist varustust agilitys vaja ei lähe. Võib hankida ka isiklikke rajaelemente, et kodus trenni teha.
“Kui inimesel on teadmisi ja oskusi, siis tasub endale ka koju agility-raja elemente osta,” tõdeb Natalja. “Kui lihtsalt niisama nendega midagi teha, siis pole sellel ostul mõtet.”
“Kui käia korralikult trennis, siis võib ju kodus juurde harjutada,” lisab Kristi. “Paljudel ongi kodus oma slaalom või mõni hüppetakistus.”
“Kõige raskem on see, mis jääb takistuste vahele,” naerab Natalja.”See ongi agility!”
Agility-rajad on erinevad. Kõige lihtsam on A1 rada, kõige raskem A3.
Rajad koosnevad hüppe-, kontakt-, osavus- ja läbitavatest takistustest. Kohtunik kujundab võistlusraja, kuid takistused peavad olema heaks kiidetud FCI poolt.
Agilityt on võimalik harrastada aastaringselt, sest radasid võib teha nii sees kui ka väljas.
Natalja ja Kristi kinnitavad, et hea agility-koer peab olema motiveeritud.
“Koer peab tahtma süüa, mängida ja inimesega koos olla,” kinnitab Natalja.
Eesti tingimustes ei pea hetkel veel omama ilmtingimata bordercolliet ega sheltiet, et häid tulemusi saavutada. Aga ka meile on just viimasel ajal nii mõnedki just seda tõugu koeri juurde toodud, et koeraspordiga tipptasemel tegeleda.
“MM’il saavutas teise koha jack russelli terjer,” tõdeb Natalja. “Tublid tõud on malinois ja Horvaatia lambakoer. Kõik I, III ja IX rühma koerad sobivad hästi. Osade tõugudega peab lihtsalt rohkem tööd tegema.”

Milline ei tohi koer olla? “Paks ja laisk,” on Natalja vastus lühike ja konkreetne.
“Koer peab olema kontaktne,” lisab Kristi. “Ta peab tahtma omanikuga koostööd teha.”
Kristi tõdeb, et nii nagu koer, peab ka koeraomanik olema motiveeritud. “Ei saa olla nii, et üks päev teed trenni ja seejärel nädal aega ei tee mitte midagi. Koeraomanikul peab olema kontakt koeraga.”
Samas tõdevad Kristi ja Natalja, et kes väga tahab, võib ju ka nii nalja pärast trenni teha.
Natalja leiab, et koeraga võib hakata lihtsat trenni tegema juba esimesest päevast alates. Saab ju harjutada kontakti saavutamist ning õpetada koerale kehakeelt. Kristi meenutab, et tema koer oli kahekuune, kui ta trenni hakkas tegema.

Kui tihti tuleb treenida? Kui pikalt? “Kolm korda nädalas takistustega,” kinnitab Natalja. “Paar korda ilma takistusteta. Orienteeruv kestvus võiks trennil olla 45 minutit kuni 1 tund.”
“Venemaal tehakse oluliselt pikemaid treeninguid,” lisab Kristi.
“Teada on ka selliseid koeraomanikke, kelle on kaheksa koera ja kes teevadki kaheksa tundi trenni päevas,” teab Natalja.
Nagu iga sport ja liikumine, mõjub ka agility tervisele hästi, kuid vigastusi siiski ette tulla nii inimestel kui ka koertel.
“Mõnikord, kui terve päev püsti seista, trenni teha või võistelda, siis õhtul valutab terve keha,” naerab Natalja.

Agility lühikonspekt

Hüppetakistused: tõke, okser (kaks tõket), kombineeritud takistus kahest või kolmest tõkkest, müür, kaugushüpe, rõngas ja laud.
Kontakttakistused: kiik, poom ja A-takistus.
Osavustakistus: slaalom.
Läbitavad takistused: toru-tunnel ja kott-tunnel.
Igal võistlusel on takistuste järjekord erinev, seepärast on tähtis, et koer õpiks seostama käsklust ning takistust.
Võistlusraja pikkus on 100–200 meetrit, takistusi on rajal 10–20, takistused tuleb tuleb läbida kohtuniku poolt määratud järjekorras kindla aja jooksul. Takistuste paigutusega saab muuta raja raskusastet ja võimalikku läbimiskiirust.

Agilitys on kolm võistlusklassi:
· Agility (AG-1) / Hüpped (H-1) 1. klass
Koertele, kes ei ole saavutanud veel agility sertifikaati
· Agility (AG-2) / Hüpped (H-2) 2. klass
Koertele, kes on juba saavutanud agility sertifikaadi
· Agility (AG-3) / Hüpped (H-3) 3. klass
Koertele, kes on kolm korda läbinud veatult 2. klassi võistlusraja.

Võistlusklasside rajad erinevad pikkuse, raskusastme ja raja soorituskiiruse poolest. Soorituskiiruse alusel määratakse ideaalaeg.

Koerad on jagatud kolme võistlusrühma:
· Mini – väikesekasvulised koerad turjakõrgusega alla 35 cm.
· Midi – keskmisekasvulised koerad turjakõrgusega 35 – 42,99 cm.
· Maksi – suurekasvulised koerad turjakõrgusega alates 43 cm.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare