Ameerika akitat aetakse sageli segi akita inuga ehk jaapani akitaga. Kuni 2006. aastani kandis ameerika akita nime suur jaapani koer, pärast seda muutis FCI (Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon) tõunime.
Tõust räägib loomaarst ja kenneli Tähekiir omanik Kersti Heinmäe, kelle kodus on 11 koera (ameerika akita, shiba inud, samojeedi koerad ja saksa lambakoerad).
Miks akita?
“Nägin esimest korda ameerika akitat 2005. aastal Pärnu koertenäitusel ning nad avaldasid mulle sügavat muljet.” Kersti hakkas ameerika akita kutsikaid otsima. Otsis Soomest, kuid leidis hoopis Rootsist, 2005. aasta novembris sündinud pesakonnast. Mõne kuu pärast jõudis kutsikas Tallinna.
Paljusid helistajad huvitab esmalt hind. “Selline käitumine mulle ei meeldi,” räägib Kersti. “Esialgu võiks ikka huvi tunda, mis tõug see on, milline on iseloom, milline peab olema peremees ja alles siis küsida hinna kohta. See on tõepoolest kallis tõug, sest kutsika hind on 1500 eurot.”
Loomaarst ja koeraomanik
Kas loomaarst ja koeraomanik ühes isikus on raske olla või teeb see koeraomaniku elu lihtsamaks? Kersti on loomaarst, ta vastuvõtud on mitmes Eestimaa paigas. “Paljud ravikulud on jäänud maksmata,” tõdeb Kersti. “Koerakutsikatest kuus sündisid ise ja seitsmenda “lõikasin” välja,” toob ta näite.
Kuna Kersti liigub ja suhtleb palju, siis arvab ta, et tema koerad on tugevama tervisega ja sotsiaalsemad: “Paljud mu koerad on vastuvõttudel kaasas, mistõttu nad sotsialiseeruvad, näevad teisi loomi ja inimesi ning õpivad käituma. Kui nad käituda ei oska, siis järgmine kord kaasa ei saa.”
Välimus
Ameerika akita on moloss, sellest ka tema välimus – ta on suur ja kandiline, mitte nagu paljud teised Jaapani päritolu tõud, kes on oluliselt väiksemad. “Ja eks ka iseloom on molosside oma,” lisab Kersti Heinmäe. “Jaapani akita ehk akita inu on sale, kõrgejalgne ja kõrvad hoiavad ette. Ameerika akita on suur ja võimas, kõrvad on püstised.”
Ameerika akita üks iseloomulik välimuse tunnus on nende suur, karumoodi pea kikkis kolmnurksete kõrvadega, ka nende kael ja koon on jämedad ning turi võimas. “Nende pea meenutab rotveileri pead,” leiab Kersti.
Isaste Ameerika akitade turjakõrgus on ideaalis 73 cm, emastel 66 cm, kuid need on väga kõikuvad. “Minu koer on suur. Ma olen olnud näitustel, kus on jäänud segaseks, kas me ikka õiges ringis oleme, sest teised ameeriklased on nii kribud olnud,” tõdeb Kersti. Ning lisab, et ameerika akitade puhul eristatakse kahte tüüpi: nn Inglise tüüp on väiksem ja saledam ning nn Ameerika tüüp on suur ja võimas. “Nagu ringiliikuv kummut,” naerab Kersti. “Minu “tibi” kaalub ju näiteks 60 kilo!”
Ameerika akitadel on paks karvkate ja tugevad jalad. Saba keerdub esinduslikult seljale ja on karvane. “Ameeriklaste jalg on kassi jala sarnane ja ta isegi käib veidi kassi moodi,” arvab Kersti.
Karvastik on kahekihiline – all on “põhjavill”, peal pikem karv. Ameeriklastel on turja peal ka veidi pikemat, okka moodi karva. Värvigamma on rikkalik ja puhas, nagu oleks keegi tema karvkatte maalinud.
“Paljud arvavad, et ameerika akitat saab ära tunda tema musta maski järgi. See on ekslik, sest paljudel ei esinegi musta maski, on näiteks lumivalged, nn fawnid või fawn-valgega. Neil pole musta maski ja ei peagi olema, samas minu fawn-valget värvi tüdrukul siiski on must mask ning karvastikus on ka tumedamaid toone ja halli.” Kutsika värv võib täiskasvanuks saades muutuda.
Ameerika akitadel esineb ka pikakarvalisust. Kersti 13-st kutsikast on neli pikakarvalist.
Ajalugu
Ameerika akita ehk endise suure jaapani koera ajalugu kattub paljuski jaapani akita ajalooga. Ameerika akitat võib pidada pika aretustöö tulemuseks ja seda aretust tehti Jaapanis mitme sajandi vältel. Nii kirjalikud kui ka suulised allikad peavad seda tõugu üheks vanimaks koeratõuks. Mitmeid sajandeid tagasi olid selliste koerte omanikeks šogunid, Jaapani keisri nimel valitsevad suurfeodaalid.
Valvekoerana oli suur jaapani koer ülihea, sest tal on väga hea nägemis-, haistmis- ja kuulmismeel. Iseloomult üsna vaikne koer haugub vaid siis, kui teda ohustatakse. “Kui minu koer oli kuuekuune, hakkas ta pimeduse saabudes valvama,” kinnitab Kersti. “See on geenides.”
Eesti Kennelliidu tõustandardis on kirjas: “Alates 1603. aastast leidsid Akita piirkonnas kasutamist akita matagid, keskmise suurusega koerad, kellega käidi karujahil ja koertevõitlustel. 1868. aastast hakati akita matagisid ristama ka tosade ja mastifidega. Selle tulemusel lisandus tõule suurust, kuid iseloomulikud jooned, mis kuulusid spitsitüübi juurde, läksid kaduma.”
Tõsisemad probleemid tekkisid 20. sajandi keskel, enne seda oli 19. sajandi lõpus räsinud koerte arvukust Jaapanis suur marutaudipuhang. “Teise maailmasõja ajal oli tavaline, et koerte nahkasid kasutati militaarrõivaste valmistamiseks. Politsei korraldas kõigi koerte püüdmist ja rekvireerimist, välja arvatud saksa lambakoerad, kes olid sõjalistel eesmärkidel kasutamise tõttu eelistatud seisundis. Paljud asjaarmastajad otsisid siiski võimalusi olukorrast välja tulemiseks, sealhulgas kasutati ka koerte ristamist saksa lambakoertega.
Kui Teine maailmasõda lõppes, oli akitade hulk drastiliselt vähenenud ja nende seas esines kolm erinevat tüüpi : 1) matagi-akitad, 2) akitad koertevõitlusteks ning 3) lambakoer-akitad. See oli tõu jaoks väga segane aeg. Pärast Teist maailmasõda hakkasid ameerika akita eelkäijad jõudma ka USAsse, kus selle tõu vastu tõsist huvi hakati tundma. Ameerika Akita Klubi asutati 1956. aastal ja 1972. aastal tunnustas tõugu Ameerika Kennelklubi.
2006. aastal toimus Helsingis Maailmavõitja näitus ja seal korraldasid jaapanlased ka Jaapani koeratõugudele eraldi näituse – ameerika akitad sellel võistlusel enam kaasa ei löönud. “Jaapanlased ütlesid sellest tõust lahti,” selgitab Kersti. “Suurt jaapani koera modifitseeriti Ameerikas nii palju, et algupärasest tõust ei jäänud eriti midagi alles. Algupärane suur jaapani koer oli ülihea valvekoer, ameeriklased lisasid aretuses mastifit, mistõttu sai sellest hea võitluskoer. Pärast selgus, et see polnud ikkagi päris õige otsus, kuna koer läks liiga agressiivseks, seetõttu võeti aretusse juurde saksa lambakoer. Koer muutus vähem agressiivseks ja sai oluliselt intelligentsemaks.”
Kersti lisab, et temagi koer on ülimalt intelligentne. “Julgen väita, et ameerika akita on täna isegi intelligentsem kui saksa lambakoer,” tõdeb Kersti. “Kui sakslane käib ja pakub oma peremehele, et teeme ometigi midagi, siis ameeriklane vaatab omanikule otsa sellise pilguga justkui ütleks, et kui see mulle huvi pakub, siis teeme midagi, aga muidu ma sinust välja ei tee. Näib, et ameeriklane vajab oluliselt rohkem hingamisruumi, kui näiteks sakslane.”
Kas praegu võib öelda, et suurt jaapani koera enam Jaapanis pole? Kas Jaapanis ameerika akitat on? “Suurt Jaapani koera enam pole. Ameerika akitat Jaapanis on, kuid erineb sellest ameeriklasest, keda Ameerikas ja Euroopas tuntakse. Euroopas on ka neid koeri, kes on sündinud ameerika akita ja jaapani akita paaritamise tagajärjel, kuid see tulemus on minu arust õige hull, sest jaapani akita toob liinidesse sisse jahikoera ning järglased võivad olla ebastabiilse närvisüsteemiga, veelgi agressiivsemad ja väikesed. Soomes on päris palju selliseid koeri. Ameeriklased on öelnud, et nemad omi koeri Euroopasse ei müü, sest siin rikutakse koer ära.”
Kas sellega võib Euroopas tegutsevad Ameerika akitade kasvatajad maha kanda? “Ei, mitte seda. Tublit tööd tehakse Inglismaal, Hollandis, Taanis, Rootsis.”
Iseloom
“Minu koer on erakordselt hea iseloomuga ja ka selle isase puhul, kellega minu koera paaritati, jälgisin erilise hoolega just iseloomu – ka tema on sõbralik ja tolerantne.” Samas on paljud Soome isased koerad väga tigedad. Agressiivsus võib edasi kanduda ka geenide kaudu. Ameerika akita vajab kutsikaeast alates sotsialiseerimist.
Tänapäevane ameerika akita on huvitav kombinatsioon ustavusest, julgusest, valvsusest ja pühendumisest oma perekonnale. Nad on ülimalt lojaalsed oma perele ja sõpradele, nad valvad hoolsalt oma territooriumi ja on võõraste suhtes ettevaatlikud ning tähelepanelikud. “Üks ameeriklane kirjutas oma kodulehel ameerika akita kohta huvitava mõtte: “On tööpäeva hommik, sul on kiire, et jõuda metroosse rongi peale. Sa lähed oma ameeriklasega hommikusele pissikäigule, sajab vihma, on porine ja märg. Ja äkki otsustab sinu koer end lompi pikali visata ja vaatab sind sellise näoga, justkui küsides: "Mina ju sind rihmast ei sikuta, miks sina seda teed?”
Tänu oma suurusele ja iseloomule pole ameerika akita igaühe jaoks. Nad vajavad treeningut, et neist saaks head ja korralikud “elanikud”, aga mitte naabruskonda ärevil hoidvad kaabakad. Ameerika akitad õpivad kiiresti ja seetõttu ka tüdinevad ruttu. Nad tahavad treenida, kuna tahavad oma peremehega hästi läbi saada, kuid treenimine peaks olema loominguline.“Nad kuuletuvad hästi,” kinnitab perenaine. “Õpetamine peab olema ameeriklasele väga huvitav, sest muidu võtab ta hoiaku, et tee ise, kui tahad. Kui ta on kaks korda midagi hästi teinud, siis ei näe ta mitte ühtegi põhjust, miks peaks seda veel kolmas kord tegema.”
Kas perekoer või ühe peremehe koer? Kersti kinnitab, et kui pere kodust ära läheb ja lapsed ameeriklase hooleks usaldada, on üsna kindel, et ükski võõras sinna majja ei pääse. Kodus kuuletub koer siiski enam Kerstile. Kersti äraolekul kuulab ta ka peremeest.
Tervis
Kerstil oli hiljuti kontakt ühe Soome kasvatajaga, kelle kasvandikul avastati silmauuringu käigus hallkae. “Kutsikal avastatud hallkae puhul on suur oht, et koer jääb pimedaks. Nii pandi see kasvandik magama. Ka selle kutsika õdedel-vendadel võib tekkida hallkae või kui ei teki, võivad nad olla selle geeni kandjad.”
Silmahaigusi esinebki ameeriklastel kõige rohkem. Probleemiks on ka düsplaasia. “Düsplaasia suhtes julgen väita, et 50% on geenidest, 50% söötmisest. Ma olen kindel, et koera ei tohi hoida ainult kuivtoidu peal.”
Kersti on kindel, et probleemsete koerte probleemid algavad eelkõige inimesest. “Koerte aretuses ei tohi kasutada probleemseid ja haigeid koeri, kuigi sageli seda kahjuks tehakse. Loomaarstina on mul sageli väga-väga kurb, kui tuleb magama panna noor koer, kelle tervis on läbi, kes ei suuda kõndida...”
