ARMSAD FOTOD: Kaks kuud Kuusalu õudse "kutsikavabriku" likvideerimisest. Kuidas läheb päästetud koertel täna?
Bella ja tema vend Pänta
Bella ongi see koeratüdruk, kes piltlikult öeldes juhataski meid selle koletu paigani, kus loomad kitsastes puurides kannatama pidid. Bella praegune omanik Miina soovis oma koerale väikest sõpra ning helistaski kohaliku poe seinale riputatud kuulutuse peale, et kutsikaid vaatama minna. Miina oli šokis, nähes kõhna ja arga koerapoega, kes pelgas inimesi ja ei osanud üldse kutsika kombel käituda ega mürgeldada. Miina, saanud teada koeravabriku olemasolust, otsis üles Nurru Ometi vabatahtlikud, kes andsid koleda koha likvideerimiseks asjadele ametliku käigu.
Miina oli ka esimene, kes teatas, et ta võtaks ka ühe Bella vendadest endale. Nüüd kasvavad Bella ja Pänta Miina peres ja võib öelda, et nad on eluga tõeliselt rahul. Ka perekonnas juba varem elanud koer on mõlemad kutsikad omaks võtnud.
Miina saatis meie vabatahtlikele ka kirja, kus ta teatab, et kutsikatel läheb väga hästi. Bella on rahulikuma loomuga, Pänta seevastu närib, hüppab, kargab, kaevab, lendab, püüab liblikaid ja kasse. Järgmisel esmaspäeval lähevad Bella ja Pänta esimest korda kooli, kus nad kindlasti omandavad rohkelt koeratarkusi.
Pisike Happy, kellel on sõbraks suur bernhardiin
Happy päriskodust on samuti tulnud ainult rõõmustavaid teateid. Senisest puurikoerast toa- ja õuekoeraks saamine on nõudnud Happylt suurt julgust. Esimestel päevadel uues kodus oli Happy pelglik. Õnneks said pere teistest loomadest tema suured lemmikud. Esimesel kojujõudmise päeval oli õues tugev äike ja Happyle pakkus sel hetkel julgustust ja tuge pere bernhardiin, kes samuti äikest kardab. Happy proovis teha tutvust ka kanadega, aga erilisi emotsioone need olendid temas siiski esile ei kutsunud.
Emotsionaalsem vahejuhtum oligi siis, kui Happy ahju-ukselt oma peegelpilti märkas, mis talle kaaslaseks olnud Lolat meenutas ja kerge nutuhoo esile kutsus. Pere aga kattis peegelpildi rätikuga kinni ja elu läks edasi.
Õue saades jookseb Happy suure kiirusega edasi-tagasi ning tundub, et ta on tegelikult päris lustlik ja mänguline. Pererahvas on veendunud, et varsti õpib ta ka mängima ja arglikkusest jääb vaid alles vaid mälestus.
Taksilaadne Lola, kellest sai taksikoer Pepsi parim sõber
Ka Lola perekond on oma väikese sõbraga väga rahul. Kuigi ühise elu algus oli natuke kurvavõitu ja raske oli peast pühkida Lola õudsat minevikku, siis täna on kõik hoopis teisiti. Lola on maailma kõige suurem rõõmupall ja särasilm ning vaatamata varasemale on Lola sees nii palju õnne ja rõõmu, et see ei taha tema sisse hästi äragi mahtuda.
Veel paar nädalat tagasi kartis Lola absoluutselt kõike. Isegi linnulaul pani ta üle keha värisema ja surus maadligi. Täna suudab Lola juba õues ja aias olemist nautida ja ei süvene nii väga hirmutavatesse helidesse. Rihma otsas jalutamisega läheb veel aega, sest võõraid paiku Lola siiski veel kardab. Aga asi edeneb iga päevaga, sest Lola tahab absoluutselt kõiges olla oma sõbra Pepsi moodi ja igal ajal tema kõrval käia, nii et kui midagi eriliselt hirmuäratavat silmapiiril pole, vudib Lola truult taksikoer Pepsil sabas.
Kaunitar Dana
Kuusalu kõige pisem ja hirmunum Dana läks hoiukoju MTÜ Loomuse perenaise juurde. Juba mõne nädala möödudes ei suutnud ei Kadri Danast enam lahkuda. Nii elabki Dana Kadri juures Hiiumaal Kuuli talus. "Algselt oli plaan ajutist hoiukodu pakkuda, aga kuna Dana on väga tundlik ja traumeeritud koer, siis leidsin, et ta peaks elama inimese juures, kellel on kõvasti kogemusi raske minevikuga loomadega," selgitab Kadri, miks ta otsustas Dana siiski jätta.
"Ja nüüd on mul siin väike koer, kes näeb välja nagu Uus-Meremaa nahkhiir - harva näeb nii ilmeka näo ja suurte säravate silmadega loomakest. Kassid ei pane teda suurt tähele, ilmselt peavad Danatki kassiks, sest mõnest neist on ta ju väiksem. Danal on suur sõber Becky, kellega ta saab hoolimata vanusevahest täitsa hästi läbi. Koos moodustavad nad pikkadel jalutuskäikudel väga naljaka paari, sest kui üks meenutab nahkhiirt, siis teine pigem väiksemat sorti elevanti," jutustab Kadri loomade sõbralikest suhetest.
Aga Danal on ka kurvemaid päevi. Temal nagu ilmselt kõikidel Kuusalu loomavabrikust pärit koertel on justkui baasturvalisus puudu. Perenaise sõnul on Dana ikka kartlik; ta pelgab võõraid ja üritab neid minema ajada; ei talu hästi muutusi päevases rutiinis ning ei taha isegi väga autoga sõita, sest mine tea, kuhu jälle viiakse jne. "Väärkoheldud loomadele tuleks luua võimalikult turvaline, kindla rütmiga hooliv keskkond ja neil kõigil peaks olema üks konkreetne inimene, kes neile turvalisustunde tekitab. Ja kindlasti ei tohiks neid hetkekski panna sedalaadi olukorda, mis neile endist elu meenutab; näiteks kinnitada keti külge, sulgeda puuri, liiga kõva häält teha jne. Eelkõige on vaja kannatlikkust. Ja armastust. Suure tõenäosusega saate toreda lojaalse sõbra. Mina sain.”
Hellik Leedi elab kui paradiisis
Pisikese Leedi elu on tõesti nagu paradiisis. Päeval saab ta hellitusi “päevahoius” ning õhtuid naudib ta oma perenaise Kädiga, kes sõnab: “Leedi on kaalus kõvasti juurde võtnud ja näeb juba täitsa koera moodi välja. Preili on inimesi usaldama hakanud ning suurem osa tema hirmudest on kadunud. Päeval on ta nn päevahoius minu vanemate juures. Eks vanemad toidavad teda salaja suitsusingi ja muu hea-paremaga. Peale nende juurest tulekut ei paku krõbinad ja liha talle enam huvi."
"Üldiselt on Leedi väga kaval kutsa. Ka kassiga on läbisaamine paranenud. Leedi veab kassi mänguhiiri salaja minema ja närib need tükkideks. Leedi oskab juba ise ka õue küsida: jookseb välisukse juurde, istub seal ja liputab saba. Õues jalutame ilma rihmata, sest minust kaugemale ta ei lähe.”
Jerry otsib oma perekonda
Jerry, see saksa lambakoera laadne isane kutsikas viidi Kuusalust Ida-Virumaale Sondasse. Koerale järgi tulnud perekond rääkis suurest majast ja aiastki. Ka pildid ja kirjeldus koera käekäigust uues kodus olid imelised. Aga selgus, et Jerryst taheti teha ketikoera ja omanikud leidsid, õige oleks koer panna väga lühikese keti otsa. Meie vabatahtlikena olime andnud aga lubaduse, et Kuusalu loomad saavad edasise elu veeta heades tingimustes.
Seoses sellega on nüüdseks viiekuune Jerry taas koduotsingutel. Ta vajab armastavat perekonda, pühendunud inimesi ja kindlasti liikumisvõimalust.
Pähkel, kes läheb varsti koertekooli
Pähkli jäekäigust jutustas tema perenaine Epp järgmist: “Pähkel on meil tänaseks olnud veidi üle kuu ning selle ajaga on ta palju julgemaks muutunud. Kui esimestel päevadel ei julgenud ta üksinda (ilma teise koerata) tänaval ühtegi sammu teha, siis täna saame juba jalutamisringi tehtud (kuid teise koeraga on muidugi julgem). Minu selja taga julgeb ta juba ka teiste inimeste ja koerte peale haukuda, kuid õnneks saab ta keelamisest väga hästi aru. Autosõit endiselt ta suur lemmik ei ole (ilastab ja vahel ka oksendab), kuid katsume teda ikka sellega harjutada. Üldiselt on ta veel selline arake, kuid kuuga on muutused olnud märgatavad."
"Plaanime temaga septembrist minna ka koertekooli, et põhitõed paika saada. Uute inimeste ja kohtade vastu on ta esialgu umbusklik, kuid kohaneb kiiresti. Kui uute koertega harjub ta ruttu, siis kasside vastu tal erilisi emotsioone ei ole . Üldiselt vaatab Pähkel meie teiste koerte pealt, kuidas olla ja mida teha. Kui teised lähevad aia äärde haukuma, siis jookseb tema ka nendega kaasa. Kui teised lähevad värvast välja jalutama, siis julgeb tema ka minna."
Tobias naudib koeraelu täiel rinnal
Tobiase uus perenaine Ingrid jutustab: “Meil läheb hästi. Tobias on väga mänguhimuline koer, kes tahab ka kassidega mängida, aga kassid ei võta kahjuks vedu. Lapsega sobivad nad väga hästi ning on üksteisele head seltsilised.”
Väike kavalpea Rocky
Alar, kelle juures Rocky nüüd elab, räägib Rockyst nii: “Kasvab nagu mühiseb. Oleme temaga kannatlikud, käskluste täitmisel saab ta maiust ja mängime temaga. Ükskord otsustas Rocky paar kuud vanema naabri taksiga veidi koerust teha. Mõlemad võtsid nõuks kaevata aia alt läbi käik, et kokku saada ja mängida. Tükk aega ei olnud Rockyst ja naabri koerast midagi kuulda, aga siis kui vaatama läksime, nägime, kuidas koostöö käis. Üks ühel, teine teisel pool aeda ja mulda muudkui lendas.”
Neegus pole oma inimest veel leidnud
Neegus on üks neljast Kuusalu koerast, kellel veel oma perekonda pole. Ausalt öeldes ei teagi, kuidas Neeguse viimast kahte kuud kirja panna. Ta rändas Kuusalust otse oma koju, kus esimesel kuul tundus kõik väga hästi minevat, kuid hiljaaegu kuulsime, et Neegus oli hammustanud oma peremehe elukaaslast. Vesteldes selgus kohe ka tõenäoline põhjus - Neegust oli hoitud ketikoerana. Kuigi peremees käis temaga iga päev pikalt jalutamas, siis ei sobi Neegusele kindlasti ketikoera elu. Kahjuks ei pidanud perekond võimalikuks koera ketivabana hoida. Otsime Neegusele nüüd uut kodu, kus Neegus saaks end vabalt ja turvaliselt tunda.
Maxist on saanud tore seltsiline
Max elab nüüd oma perenaise Sandra juures, kus elab ka Maxi uus sõber husky nimega Django. Maxi esimesed päevad möödusid peamiselt oma pesas pikutades. Kuna maja ümber on suur piiratud aed, sai Max palju ruumi uudistamiseks ja liikumiseks.
Kui paari esimese nädala jooksul ei tulnud treppidest üles-alla minek kõne alla, sest Maxi käppades ei olnud jõudu, siis nüüd on see kõik möödanik. Max saab koos huskypoiss Djangoga igapäevaselt trenni teha. "Alguses oli põnev vaadata, kuidas mõlemal koeral oli teineteise vastu suur huvi, aga kuna Django kaalus poole rohkem kui Max, siis esialgu sai tutvust teha sel moel, et Django lamas rihma otsas ja Max tuli ise uudistama. Ja see variant toimis ilusti. Peale paari nädala möödumist said nad juba rahulikult omas aias rihmavabalt joosta. Kui alguses oli Max siiski nõrgem ja aeglasem pool, siis praeguseks on kõik tasakaalu loksunud ja mõlemal omad nõksud, kuidas teineteist üle kavaldada. Max olnud igati tubli ja kuu ajaga väga toredaks pereliikmeks saanud. Võõraid tervitame värava taga haukudes ja end häälekalt tõsiseltvõetava majavalvurina tutvustades," jutustab Sandra.
Rommy armastab ujumist ja porgandeid
Annelal ja Ülol on uuest pereliikmest Rommyst ainult rõõmu. Rommys polevat agressiivsuse raasugi, ta ei hammusta ega hüppa peale. Võõraid natuke pelgab, aga omade vastu näitab välja nii suurt koeraarmastust, mida on raske sõnadesse panna. Rommy on väga õpihimuline ning püüab korralikult kõik käsklused täita - on ta ju alles kutsikas, ja õppida veel palju. Pererahvale üllatuseks armastab Rommy väga porgandeid.
Ronja ootab ikka veel oma perekonda
Ronja kohta ei saa öelda, et tema on pärit Kuusalu valla "koertevabrikust". Ronja ise oligi vabrik. Tema ongi kõigi kümnete Kuusalu õudustevabrikust pärit saksa lambakoera laadsete kutsikate ema.
Tänaseks on tänu Varjupaikade MTÜ veebiperemehe keskkonna annetajatele Ronja steriliseeritud ning saab tulevikus nautida rahulikku lemmiklooma elu. Kahjuks pole Ronjale siiani ühtegi kodupakkujat tulnud. Oma jubeda mineviku tõttu pelgab ta võõraid inimesi ning võõraid koeri. Neid, keda juba teab ja tunneb, ta usaldab, ning nendele on suurepärane lemmik. Temast saab suurepärane sõber oma perekonnale, kuid esmalt peab keegi talle selleks võimaluse andma.
Benno on valmis - tule ja vii ta oma koju!
Ka Benno ootab veel Pärnus oma perekonda. Tema suur kasv ja kuri haukumine ehk ehmatavad võõraid, kuigi talle lähenedes on ta uute inimeste suhtes pigem pelglik. Tuttavate inimestega on Benno sõbralik ning naudib pikki jalutuskäike. Kui vaid üks perekond talle võimaluse annaks, saaks Bennost suurepärane koduvalvur ja truu kaaslane.
Väike Tommi leidis perenaise, keda tõeliselt usaldada
Tommi, nagu teisedki koertevabrikust päästetud koerad olid võõraste suhtes pelglikud ning vajasid aega, et oma inimestega harjuda ning neid usaldama hakata. Klapp uue perenaisega oli aga kohene, ning oma inimese kaisus on Tommil kõige parem olla.
Väike Jimmy sai endale uue naabripoisi - omaenda venna Tommi!
Väike Jimmy ja Tommi saavad ka edaspidi sageli kohtuda ning ühiselt mängida. Tänu saatuse toredale vingerpussile elavad vennad väga lähestikku.
Bond naudib pikki jalutuskäike
Ka Bondist oleme saanud õnneks häid uudiseid. Bond (kutsutakse nüüd rohkem Bonduks) on kahe kuuga teinud läbi totaalse muutumise. Endisest pelglikust koerast on saanud väga mänguhimuline seltsiline, kellele meeldib väga teiste koertega mängida. Võõraste inimeste suhtes on Bondil veel kerge umbusk säilinud, aga seegi kaob ilmselt ajapikku.
Tiigrile andis kastreerimine kõvasti julgust juurde
Tiiger on võrreldes kahe kuu taguse ajaga muutunud julgemaks - eriti pärast kastreerimist. Kõige julgem on ta perenaise vanema koera seltsis. Kuid Tiigri lemmik on siiski perenaine. Natuke armukade on ta ka - kui tema asemel teise koeraga tegeleda, siis poeb ta kasvõi põue ja kurgu alla, peaasi et tema ka pai saaks.
Üle kõige armastab tiiger susse ja jalanõusid, mida oma pessa saab peita ja seal vaikselt närida. Maha kantud on üks paar susse, ühed plätud, peremehe sandaalid ja paljud mänguasjad on ka juba auklikuks näritud.
Joosta meeldib talle ka, eriti siis, kui keegi temaga koos jookseb. Samuti meeldib õues kaevata. Perenaise roosipeenrad on lemmikpaik mänguasjade ja viinerite peitmiseks. Tiigril on üldse hamstri kombed - vahel korjab ta osa toidust ja krõbinatest omale suhu ja viib õue või pessa ning sööb seal. Ja neid tükke võib tal päris palju suhu mahtuda. Tiiger on ka väga hea koduvalvur, vajadusel haugub võõraste inimeste ja autode peale.
Bernard on musikaalne koer
Bernardile ei õnnestunud esimesel korral talle sobivat kodu leida, kuid teisel läks siiski õnneks. Nüüd elab Bernard, uue nimega Chappi Jõgevamaal. Perenaist hämmastab Chappi musikaalsus - Eesti hümni algusest lõpuni laulmine pole Chappile mingi probleem, aga algusnoodid peab keegi teine üles võtma.
Tipsi leidis perekonna, kus osatakse tema iseloomu hinnata
Tipsi lugu jätkub kohast, kust ta pimedas ruumis olnud väikesest puurist ühe hea inimeseni jõudis. Selles hoiukodus õppis Tipsi kõigest kuu aja jooksul peaaegu kõike, mida üks kutsaplika oskama peab: aeglaselt sööma, jalutuskäike, inimeste seltskonda nautima, käsu peale istuma ning lamama. Ootamatuste tõttu kolis Tipsi pisarate saatel senise hoiuperenaise juurest järgmise juurde. Selles kohas ootas teda ees päris esimene koerast sõber, kelle eeskujul õpiti ka veidi koerust tegema. Aga seegi pere ei jäänud Tipsi jaoks viimaseks.
Nagu kõik eelnevad inimesed, kelle Tipsi oma mandlikujuliste silmadega endasse armuma pani, oli ka järgmine perekond hetkega võlutud. Ja nii läkski laikatüdruk ühel ilusal reede õhtul päris oma koju. Ka seekord oli Tipsi uude kohta saatmine hoiukodule raske, aga kuna tegemist oli hoiukodu perenaise enda sugulastega, oli süda otsusega enam kui rahul.
Me teadsime, et ta läheb perre, kus tema õrna hinge ja armsat iseloomu väärtustada osatakse. Tipsi parim inimsõber Helin kirjutab nii: „Arast koeraneiust, kes meie juurde kolm nädalat tagasi saabus, on saanud musilembene rõõmurull, kes muu hulgas ülima entusiasmiga lemmikseaga mängida möllab ning hobi korras konte lillepeenrasse matab, selle käigus ka peenart aedniku professionaalse pilguga pisut ringi tehes. End meile järk-järgult avades on Tipsi näidanud, et on ääretult nutikas, uudishimulik ja – mis seal salata – vahel ka parajalt ulakas. Üks tema vahvamaid koerustükke juhtus mõned päevad enne kooliaasta algust: Tipsi otsustas, et 1. septembriks tuleb tähed selgeks õppida, mistõttu ta end sõna otses mõttes aabitsast läbi näris. Igal juhul on Tipsi kohanemisvõime olnud hämmastav: omaks on võetud nii pererahvas kui kümneaastane kiisu Peeter. Mõistagi on temaga veel palju tööd teha, et me kõik ikka ühtmoodi aru saaksime, mis on lubatud ja mis mitte, kuid Tipsi on vallutanud meie südamed ja valmistanud ütlemata suurt rõõmu – loodame, et meie temale ka.“
Nessy kolis päris oma koju täpselt kaks kuud peale Kuusalust pääsemist
1. septembril oli Nessy elu kõige õnnelikum päev, ta kolis päris oma koju, kus teda ootas ees vahva koeraplika, kellega esimesest hetkest ideaalne klapp leiti. Terve õhtu möllati ühiselt nii, et kui lõpuks uneaeg saabus, poleks maaväringi tõenäoliselt koeratüdrukuid enam äratanud.
See on uskumatu muutus, mis Nessyga on toimunud! Kuusalu valla koeravabrikus elas ta pikki kuid pisikeses puuris. Ei saanud see kutsikas möllata, mängida, ringi joosta - vaid konutas ööpäevaringselt ahtakeses puuris, kus mahtus vaevu ringi pöörama. Või kui aus olla, siis ringi pööramine oligi ainuke asi, mida seal puuris tegema mahtus.
Kui me ta välja lasime, selgus, et Nessy on väga rõõmsameelne koerakaunitar, kes kõik meie kõrvatagused üle lakkus, üle tunni aja järjest ringi hüples ja jooksis. Eks tal kulus aega, enne kui aru sai, et ka sirgjooneliselt saab liikuda, mitte ainult tiireldes, nagu puuris. Me pole mitte kunagi näinud koeri niimoodi rõõmustamas, nagu Nessy (ja tema õde Tipsi, kes tänaseks on samuti kodu leidnud) puurist välja lastes.
Tänaseks on arglikust koeraneiust saanud väga sõbralik ja hea õpivõimega kaisukoer! Nessy armastab kõiki inimesi - vanusest ja soost hoolimata. Ta jumaldab ka kõiki teisi koeri - suudab neist peaaegu igaühe mängima panna ja endale sõbraks meelitada. Nessy on ära õppinud ilusti istumise, lamamise, käpa andmise ja enda pikali viskamise, et teda kõhu alt sügataks.
