Link kopeeritud!

Paugukartus ja kuidas sellest lahti saada | teine 42kilomeetrine käimismaraton on seljataga



Paugukartus ja kuidas sellest lahti saada | teine 42kilomeetrine käimismaraton on seljataga
Erakogu

Teine, Lahemaa rahvuspargi aladel toimunud elamusmaraton on selleks korraks seljatatud. Kuidas koertel seekord läks?

Kui neljapäeva hilisõhtul reisilt tagasi jõudsime, ei olnud meil just kaua võimalust puhata, kui ees ootas juba järgmine seiklus. 9. juulil kõlasid stardipaugud ja teine elamusmaraton läks lahti.

Erakogu

Olles reisist veel pisut väsinud, ei olnud aega end selleks korraks piisavalt vaimselt ette valmistada. 42 kilomeetrit koos kahe koeraga kõndida on minu jaoks siiski parajalt väljakutsuv katsumus, mistõttu on vaimne valmisolek selleks üsna oluline. See mõjub ka koertele väga hästi.

Lahemaa rahvuspargi maastik oli Noarootsi omast teadagi väga palju erinev. Liivaste randadega me sel korral õnneks silmitsi seisma ei pidanud, küll aga oli rajal palju tõuse ja laskumisi. Rada kulges osalt mööda Valgejõe kallast, nägime imekaunist Nõmmeveski juga ja hävinenud hüdroelektrijaama. Poolel teel kohtasime ka üht roomajat. See oli üks värvikamaid ja ärevamaid seiku sel matkal. Koerad jooksid rihmata meil ees, kui äkki jäid nad keset metsarada midagi nuusutama. Sain kohe aru, et seal on keegi, sest neis ärkas jahiinstinkt ja adrenaliin kehas tõusis. Lähemale joostes avastasin ehmatusega, et tee peal on madu. Koeraomanikuna oli loomulikult esimene mõte - rästik! "Ma olen keset metsa, pool matka on veel ees ja mu koer saab rästikult hammustada! Mis ma nüüd teen?"

Loe veel

Seotud lood:

See väikene intsident lõppes siiski õnnelikult. Roomajani jõudes avastasime, et tegu oli süütu vaskussiga, kes oma peidupaigast välja oli tulnud. Ei saa salata, et sisalikulised ei ole just minu lemmikud, keda looduses kohata, kuid seekord tundsin küll tohutut kergendust.

Väsinud matkalised 30. kilomeetril. Erakogu

Kui eelmises elamusmaratoni postituses rääkisin pisut pikemalt meie stardist ning ebamugavustest, mis tegemata eeltööga kaasnesid, siis eelmist korda arvesse võttes püüdsin seekord asjale süsteemsemalt läheneda.

Jõudsime alguspunkti umbkaudu pool tundi varem ning varusime aega, et teha rahulikus tempos ära kõik stardile eelnenud olulised toimingud. Koerad tutvusid ümbruskonna ja uue olukorraga taas kõigepealt oma turvapaigas ehk autopuuris. Pagaasniku luuk oli tavapäraselt lahti ning koerad jälgisid toimuvat rahumeelselt oma puurist. Umbkaudu 15 minutit enne starti võtsime nad välja, lasime neil metsa all ringi nuusutada, oma hädad ära teha ja liikusime starti poole. Ka stardis tegin kontaktiharjutusi ja ei lasknud koertel oma pilku mõne teise matkalise või koera peale fikseerida ja sellega end käima tõmmata. Koerad olid tublid. Loomulikult oli neis tunda ka mingil määral ärevust. Täielikku rahu ja tasakaalu neilt sellises keerulises olukorras oodata ei saagi, kuid üldjoontes oli asi tunduvalt parem.

Siis kõlas stardipauk. Kaks lasku, kui mu mälu ei peta ja teadatuntud Sandy tõmbas end taaskord blokki. Tema on see hellik, kellele paugutamine ei meeldi. Ma olin sellega juba arvestanud. Paar esimest kilomeetrit möödusid jälle Sandy paugukartusega võideldes ja teda olukorrast välja tuues.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare