Disainkoerad koguvad populaarsust
Aretajad hakkasid aretama uusi koeri, võttes abiks puudli ja ristates seda tõugu koeri oma lemmiktõugudega. Üks peamiseid põhjuseid oli see, et puudlil on hüpoallergiline karvkate, mistõttu püüti saada välimuselt erinevaid ja erinevatele inimestele “sobilikke” koeri, kes sobiksid siiski ka allergikutele.
Paljud aretajad on näinud suurt vaeva ja teinud oma tööd aegamööda, võiks öelda, et nii nagu vanasti. Vaadake ise, kui kaua on nn vanasid koeratõuge aretatud – kümneid ja kümneid aastaid, võib öelda, et lausa aastasadu. Alustatud on kahe erineva tõuga, siis on ristatud juba “uusi” koeri, loodud standard, vajalikud dokumendid, kuid siiski läheb veel palju aega, et uued koerad ka ametlike tõugudena kirja läheksid.
Nagu alguses mainisin, on paljud disainkoerad puudliga ristatud, kuid on ka erandeid. Nii on teada chihuachshund’i (chicuahua ja taksi segu), afador’i (afganistani hurda ja labradori retriiveri segu), kuid on ka mitmest koerast segusid, näiteks saksa chusky (kokku viidud saksa lambakoer, husky ja chow chow).
Disainerkoerte peamiseks ülesandeks on see, et nad peavad olema head kaaslased ja tõelised lemmikloomad, mistõttu on nende välimus väga olulisel kohal. Kuna välimuse esile toomisega võib tagaplaanile jääda loomade tervis, siis võib ka kõikidel “uutel” koertel olla terviseprobleeme. Õnneks pole see siiski sajaprotsendiliselt nii. Disainkoerte puhul räägitakse ka sellest, et on olemas ka nn kutsikavabrikuid, kus neid koeri “tehakse” vaid raha pärast, kuid ka see ei vasta alati tõele, sest on palju neid aretajaid, kes teevad tööd armastusest kutsude vastu. Siiski tuleb tõdeda, et disainkoerad on oluliselt kallimad kui nende eelkäijad.
Disainkoerte jumaldajad tõdevad, et ka paljud nn vanad tõud on ju kunagi aretatud kas kahest või enamast koerast. Ja kui aastasadu tagasi saadi ristatavate koerte valikuga edukalt hakkama, siis miks ei võiks see toimida ka tänapäeval?
Tänapäeval on üheks disainkoerte tuntuimaks esindajaks goldendoodle. See koer on segu kuldsest retriiverist ja puudlist. Goldendoodle on väidetavalt ideaalne koer allergikutele, sest nende karvkate on selline, mis ei ärrita. Lisaks on nad ka suurepärased linnukoerad.
Täiskasvanud koera turjakõrgus jääb puudli ja kuldse retriiveri vahepeale, sama kehtib ka kaalu kohta. Nende karvastik võib olla lokkis, laineline või sile. Ka värvus vaheldub – lubatud on valge, pruun, punane, must, hõbe ja lubatud on ka erinevate värvide kombinatsioonid.
Goldendoodle on armastusväärne, heade kommetega, tark koer, kes võlub kõiki, kes temaga kohtunud on. Selle tõu esindajad on intelligentsed ja väga hästi treenitavad koerad. Nad on truud, usaldusväärsed, armastusväärsed ja neile meeldib peremehele meele järgi olla. Neile meeldib inimeste seltskond ja üksiolek pole nende jaoks.
Lisaks on goldendoodle sõbralik kõikidega, sealhulgas teiste koertega. Ja veel – neile meeldib ujumine.
Kuna goldendoodle pole päris puhas tõug, siis loomulikult teda kennelklubid ja kennelliidud ei aktsepteeri. Siiski on teada, et goldendoodle’iga tehakse tugevat aretustööd ja eesmärgiks on see, et teda ka tõuna tunnustatakse, kuid kõik võtab aega ja vaeva.
Teine tuntud tõug on labradoodle. Nii nagu nimest aru saada, siis selle koera puhul on kokku pandud labradori retriiver ja puudel või kääbuspuudel. Esmakordselt esitles sellist koera 1989. aastal Austraalia koerakasvataja Wally Conron. Tema eesmärgiks oli ühendada puudli vähene karvaajamine labradori õrnuse ja treenitavusega. Lisaks tahtis ta koera, kes sobiks allergikutele. Tänapäeval on labradoodle’id head juht-, saate- ja teraapiakoerad.
Labradoodle areneb veel tänagi ja tegemist pole veel “päris tõuga”, mistõttu on raske sündivatele kutsikatele ka ühiseid omadusi ennustada. Nii võib labradoodle’i karvkate olla pehme või traatjas, sirge, laineline või lokkis. Ehkki nad ajavad karva, on neil kindlasti vähem “koera lõhna” kui seda on labradori retriiveril. Värvilt võivad nad olla valged, kreemikad, kuldsed, aprikoosikarva, punased, pruunid, mustad – lühidalt, neil esinevad kõik värvid, mida võib näha ka puudlitel.
Nii nagu labradorid ja puudlid on ka labradoodle’id sõbralikud, energilised ja head perekoerad, kes tulevad hästi toime ka lastega. Nad jumaldavad vett ja ujumist.
Iseloomult on nad intelligentsed, mistõttu ka kergesti treenitavad. Neid on võimalik treenida ka arengupeetusega inimeste saatjateks.
Labradoodle’id on USAs vägagi populaarsed. Seetõttu on omavad seda koera järgmised kuulsused: golfitäht Tiger Woods, näitlejatar Jennifer Aniston, Top Geari saatejuhid Jeremy Clarkson ja Richard Hammond, modell Christie Brinkley, näitleja ja lavastaja Henry Winkler ja paljud teised.
Maltepood tuntakse ka nimede all – maltipoo, moodle, maltapoo ja malti-doodle. Tegemist jällegi segaverelise (disainkoeraga), kus kokku on pandud puudel ja malta bischon. Tegemist väikese ja üliarmsa koerakesega, kes paljude südamed võitnud.
Üks sama väike ja igati armastusväärne disainkoer on ka pekeapoo, kelle puhul kokku on pandud pekingi paleekoer ja kääbus- või toypuudel. Nad on lahedad ja armsakesed, kellel on näos ka seda lahedat ja omapärast pekingi paleekoera ilmet.
Schnoodle on hübriidkoer, kelles on segunenud puudel ja snautser. Ka schnoodle on “tõusev täht” koerte hulgas ja sellise koera on endale hankinud näitlejad Claire Danes ja Dakota Fanning, kuid ka tuntud akadeemik Guntram Herb.
Needki koerad sobivad hästi allergikutele ja on lihtsasti treenitavad. Kuna schnoodle on muutunud vägagi populaarseks, siis on nende müümiseks loodud juba ka kustikavabrikuid, mis pole just see kõige parem ja vajalikum lahendus.
Schnoodle’i karvkate võib olla traatjas ja jämedakoeline nagu šnautseril või pehmem nagu puudlil. Päris huvitav on schnoodle siis, kui karvkate on traatja ja pehme vahepealne. Värvidest esineb must, valge, pruun, hall ja aprikoosivärvi. Schnoodle’i omanik peab jälgima ka koera kõrvu, sest kõrvakarvad kasvavad väga kiiresti nagu ka puudlitel.
Teada on sedagi, et kui kokku on pandud kääbusšnautser ja kääbus- või toy-puudel, siis tulemuseks on toy-schnoodle.
Iseloomult on schnoodle’il nii puudli intellekti kui ka šnautseri pühendumust ja sõbralikkust. Kui neid juba kutsikatena koolitada, kasvavad neist toredad kaaslased. Nad on kergesti treenitavad ja saavad paljudest sõnadest väga hästi aru. Nii on väga lihtne schnoodle’ile selgeks õpetada “mine ja too see mänguasi ära” ja muudki käsklused.
Cockapoo või spoodle või cockerpoo, on segu ameerika cockerspanjelist (või inglise cockerspanjelist) ja puudlist (tavaliselt kääbus- või toypuudlist). USAs tuntakse cockapood juba 1950ndatest aastatest alates. Tänaseks on nende populaarsus kasvanud ja juba kasutatakse paaritamisel kahte cockapood, mitte spanjelit ja puudlit. Cockapood on ülimalt populaarsed koerad Austraalias ja Rootsis, seal tuntakse neid spoodle’itena.
Iseloomult on nad sõbralikud, intelligentsed, energilised ja hästi käituvad ning kuuletuvad koerad. Samas on teada ka neid cockapoosid, kellel lööb välja ühe või teise tõu iseloomujooni rohkem, nii võib mõnel olla rohkem spanjeli omadusi, teisel jälle vastupidi puudli omadusi.
Karvkate sõltub isendist. Mõnedel on rohkem spanjeli moodi, teistel krussis nagu puudlitel. Paljudel on karvkate midagi nende kahe vahepealset. Ka karva ajavad nad vähe.
USAs on palju inimesi, kes teevad selle nimel tööd, et cockapoo saaks ka ametlikult tõuks kinnitatud. Eks näis, mis tulevik toob.
Cockapoole lähedane on cavapoo, mis on segu Cavalier King Charles spanjelist ja puudlist, tavaliselt kääbuspuudlist. Ka cavapood on viimastel aastatel suurt populaarsust kogunud, eriti USAs ja Austraalias.
Iseloomult on nemadki sõbralikud sabaliputajad. Nad on kavalad väiksed sellid, kellele meeldib peremehele meeldida. Nad on lihtsalt treenitavad, kuulavad hästi sõna ja teevad koerasporti. Samas võivad nad olla ka imearmsad kaisukoerad.
Neil on tumedad, ümargused, väljendusrikkad silmad. Karvkate võib olla must, punane, valge, sinine, hõbedane, hall, kreemikas, aprikoosikarva, punane, valge, pruun jne. Karvkatte struktuur on pehme, vabalt langev, kuid see vajab ka regulaarset hooldust. Samuti peab ka kõrvu kontrollima ning puhtana hoidma.
Shih-poo puhul on kasutatud shih tzud ja puudlit. Ka siin on püütud kokku viia puudli vähe karva ajav karvkate ja intelligentsus ning shih tzu armastusväärne välimus. Teda tuntakse ka nime all pooshih, kuid seda ei tohi segamini ajada poo-shi’ga, kes on siis puudli ja shiba inu järglane.
Shih-poo’d on tõepoolest väiksed, pikakarvalised koerad. Karvkate võib olla sirge, krussis ja laineline. Ka värvid ja värvikombinatsioonid on väga erinevad.
Tavaliselt on nad intelligentsed, sõbralikud, kuulekad ja peremehele pühendunud. Nad võivad võõrastega olla häbelikud ja vajavad ka sotsialiseerimist (ka väikeste lastega peab neid harjutama olema). Shih-poo’d näevad armastusväärsed välja ja neile meeldib tähelepanu keskpunktis olla.
Õpivad kergesti, ja neile meeldib ka igasugu trikke teha. Nad võivad ka palju haukuda, mistõttu sobivad ka valvekoeraks. Tõepoolest, murdma nad ei hakka, kuigi häält teevad küll.
Kuid mitte ainult puudli abiga ei sünni uusi põnevaid koeri. Nii on üsna populaarne pisike ja imearmas kyi-leo, keda tutvustati koerasõpradele juba 1950ndatel aastatel San Francisco Bay aladel – ja siin on kokku viidud malta bischon ja lhasa apso.
Ka nimevalik on vägev: “kyi” on tiibeti keeles “koer” ja “leo” teadupärast ladina keeles “lõvi” – koerlõvi või lõvikoer seega, mis sest, et väike. Ja ei maksa unustada sedagi, et ka malta bischoni tuntakse nime all “malta lõvikoer”.
Välimuselt on kyi-leol pikk ja siidjas karvkate, tavaliselt on see must ja valge, kuid võib olla ka kuldne ja valge. Vaatamata väiksele kasvule ja pisikestele jalgadele võib ta teha kiireid sööste ja liikuda üsna kiiresti. Et paremini näha, võib ta edukalt ka tagumistele jalgadele tõusta.
Iseloomult on ta rahulik, truu, vaikne, kuid ka kergesti andestav. Inimeste ja teiste loomade seltsis on ta mängualdis ja aktiivne.
Kyi-leo puhul tuleb tõdeda, et ehkki ta on toakoer ja võib ka üksi kodus hakkama saada, eelistab ta siiski inimestega koos olla.
