Seetõttu on neid sageli üksinda koju jätta raske. Pole vahet, kas lähed ära terveks päevaks või põikad korraks kõrvaltänava toidupoodi, vaatab koer sind oma suurte silmadega nii, nagu sa lahkuks igaveseks. See vaatepilt on kurb, eriti veel siis, kui meil on süümepiinad, et koera jaoks on eelmisel õhtul liiga vähe aega olnud. Seetõttu üritame me kõikvõimalike meetmetega koerale sageli selgeks teha, et me tuleme üsna varsti tagasi. Kas on mingi võimalus seda talle öelda?

Küsimusele püüdis vastuse leida Inglismaal tegutsev väikeloomade varjupaik, kaasates projekti ka loomade käitumisele spetsialiseerunud eksperdid. Nad leidsid vastuse ja püüavad jagada nippe, kuidas üksiolekut koerale meeldivamaks muuta.

Kujuta endale ette stseeni: jätad oma lemmikuga hüvasti, sammud ukse juurde ja oledki läinud. Lihtne, eks. Tegelikkuses tekitab sinu lahkumine koerale stressi. Kui stressitase tõuseb, sageneb hingamine, tõuseb südame löögisagedus ning suureneb stressihormoonide, näiteks kortisooli tase.
Kõige stressirohkemad on koerte jaoks tavaliselt esimesed 30 üksi veedetud minutit, kuid mõni võib olla stressis kogu üksi olemise aja vältel.

Tavaliselt annab koer üksindusvalust märku protestihäälega ja destruktiivse käitumisega, kuid on teisigi, vähemmärgatavaid sümptoome. Näiteks kaevamine ja suurenenud süljeeritus on samuti sagedased märgid, mis üksindusahistusele viitavad. Nad võivad stressi leevendamiseks ka põrandale pissida.

Näib, nagu ei kohane koerad kunagi vaatepildiga, et inimene nende juurest lahkub. Mõne aja pärast õpivad nad meie käitumismustreid, mis viitavad sellele, et valmistume lahkumiseks: välisukse juurde minemine, võtmete otsimine, vannitoaukse sulgemine, tulede kustutamine jne. Kui nad tabavad, et nad jäävad üksinda, tabab neid paratamatult stress. Vähim, mida me teha saame, on seda leevendada.

Koerad on sotsiaalsed loomad ning on raske mõista, mida nad üksi olles täpselt mõtlevad. Pole selge, kas nad arvavad, et hülgame nad iga kord kodust lahkudes päriseks või lihtsalt tunnevad, et vajavad meid. Mõned koerad ei pruugi inimese lahkumist üldse karta, pigem tunnevad nad äärmist igavust, et keegi nendega ei tegele. Nagu inimesedki, talub mõni koer stressi paremini kui teine. Ekstreemsetel juhtudel ja pideva negatiivse kogemuse tagajärjel võib mõnel isendil välja areneda üksindusahistus ja depressioon.

Erinevusi esineb ka tõugude vahel – mõned tulevad stressiga paremini toime kui teised. Mõned saavad paremini hakkama siis, kui kõrval on teine koer, kuid see ei saa olla siiski vabandus, miks perre teist lemmikut soetada. Väga palju sõltub konkreetsest loomast, tema iseloomust ja võimekusest endaga toime tulla. Kas emotsionaalselt tasakaalukas koer suudab aidata teist, kes kergesti endast välja läheb, kui omanik lahkub? See on küll võimalik, kuid sõltub paljuski sellest, kas ja kuidas kergesti erutuv koer teise, rahulikuma koera käitumisele reageerib.

Ekspertid rõhutavad, et alati ei pruugi asjad paremuse poole minna. On ka juhtumeid, kus üks koer õpib teiselt hoopis soovimatut käitumist ehk õpib, kuidas mingis konkreetses olukorras närvi minna. Seega võib koerte paarikaupa koju jätmine mõnikord olukorra hoopis hullemaks teha. Ning seda, mis tegelikult juhtuma hakkab, on kahjuks väga raske ette öelda. Kui koeral on üksinda jäämisega probleeme, siis tasub meenutada kutsikaiga, sest koera käitumist mõjutavad oluliselt kogemused minevikust ehk mis juhtus siis, kui ta kutsikana üksinda jäeti ja kuidas see välja nägi.

Kõik loomad on võimelised 3-14 nädala vanuselt ehk olulises sotsialiseerumiseas õppima, et üksi jäämine on täiesti normaalne ja igapäevane harjumus ning muretsemiseks ei ole põhjust. Aegamisi ja positiivselt lähenedes tuleb üksi veedetavat aega pikendada iga kord tasa ja targu. Kutsika äkitselt pikaks ajaks üksi jätmine ei ole hea mõte ning võib põhjustada koerale negatiivseid kogemusi.

Vanemate koerte puhul on sissejuurdunud harjumuste korrigeerimine raskem, kuid võimalik. Tasub proovida täpselt samasugust sammhaaval lähenemist nagu väikese kutsikaga. Olenevalt koera iseloomust ja probleemi sügavusest võivad tulemused siiski väga suures ulatuses varieeruda ning tõsisema probleemi puhul tasub ühendust võtta koera käitumispsühholoogiga.

Pixabay

Mis on esimesed sammud, kuidas oma koera aidata?

Eksperdid soovitavad koera üksioleku ajaks ette valmistada „lahkumiskasti“, pannes sinna hulgaliselt mänguasju ja maiustusi, mida koer igavuse peletamiseks närida saab (nt kuivatatud seakõrv vms). Samuti võib kasti panna maiusepalli, mille seest koer üksi olles maiuseid saab otsida. Kui on vaja hommikul tööle minna, siis on hea seda mängu mängida näiteks koera hommikusöögiga. Tühja kõhuga on tema motivatsioon palju kõrgem ja ta ei pruugi sinu lahkumist tähelegi panna. Heaks igavuse peletajaks on tühjad papist tualetipaberirullid. Kui kodus lahkuma hakkad, anna need asjad koerale kätte ja lase tal mängima hakata.

Väga oluline on meeles pidada, et lahkud ruumist enesekindlalt ja sirge seljaga. Väldi nunnutamist ning koerale ukse pealt veel viimaseid sõnu lausumast. Sinu pehme ning õrn hääl teeb koerale pigem kahju kui kasu.

Kutsikat harjutades lahku esimesel korral kodust vaid mõneks minutiks. Ära jäta teda üksinda kauemaks kui 20 minutit. Tagasi jõudnuna korja kohe kõik kastist välja võetud asjad kokku ja pane kast koera haardeulatusest ära. Asja mõte on selles, et koer saaks aru, et neid spetsiaalsed maiustusi ja mänguasju saab ta vaid siis, kui sina kodust lahkud. Nii säilib koeral nende vastu huvi ja need on tema jaoks justkui väga erilised "auhinnad".

Ajapikku, kui koera enesekindlus kasvab, võid eemal oldud aega pikendada. Samuti võid kodust lahkudes kardinad ette tõmmata ning raadio mängima jätta. Ka neist võib abi olla. Need viisid aitavad koerale rahulikumat ja loomulikumat, koduse meeleolule sarnanevat keskkonda luua.

Parim viis koera on koera üksi olemisega harjutada kutsikaeas. Tee seda algul lühikeste, kuid järjest pikenevate sessioonidena. Pead ka ise kindlameelne olema ja ei tohi mõelda sellele, kas ja kuidas koer end üksi olles tunneb ning kas ta muutub ärevaks või mitte. Parem mõtle suurele rõõmule, mida ta näitab välja siis, kui koju jõuad.

Kasside puhul on asi aga vastupidi – neile meeldib tõenäoliselt väga, kui sa hommikul lõpuks ometi silmapiirilt kaod.

Allikas: iflscience.com