"Igal hommikul ja õhtul on tuvikvartett akna taga ootel, et eesriie (loe: aknad) avaneks ning publik saaks esireas kohad sisse võtta," tõdeb turvakodu.

Ja oi kus kassid oskavad end alles viisakalt üleval pidada: "Kui etendus algab, on publikum näitemängust lummatud. Saalis jääb hiirvaikseks (või pigem kassvaikseks?) ning kasside pilgud on naelutatud. Aeg-ajalt kostub vaikseid käginaid, urisemisi ja isegi lõuamatsutusi. Kuigi inimesi etendusele ei lasta, siis võime vaid oletada, et tuvid kannavad kätel krõbinavaagnat... Mis see muu ju olla saaks, mis kasse keelt limpsama paneb?"

"Kui etendus läbi saab, on publikum nii lummatud, et näitlejate minema lennates soovivad kassid, kes nüüd näivad kui üksteise külge liimitud, üheskoos tuvidele järele lennata. Kahjuks seab loodus sellele omad piirid ning meie lennuvõimetud tuvifännid lahkuvad vaikse pobina saatel oma pesadesse tukkuma, et järgmisel korral taas esiritta koguneda," kirjeldab turvakodu, kuidas andunud fännidele ei paista lindude vaatemängust kunagi küllalt saavat.