See koer oli näljane ja hüljatud. Oli imekspandav, et ta veel jalul püsis. Koeral ei olnud enam palju elupäevi jäänud, kuid õnneks leidis keegi ta üles. Koer tõrkus ja oli läheneva inimese suhtes ebakindel, kuid heasüdamlik loomasõber ei andnud alla ja tahtis hüljatud loomale uue võimaluse anda.

Ta viis koera varjupaika, kuid päästeoperatsioon nii lihtne ei olnud. See koer ei olnud ilmselt kunagi inimese armastust ja hoolivat kätt tunda saanud. Ta ei lasknud kedagi ligi ning reageeris lähenemiskatsetele agressiivselt. Ta kartis oma elu pärast.

Nii jäi looma päästnud inimene tema kõrvale tundideks. Ta ei liikunud koera kõrvalt, vaid lihtsalt oli temaga. Istus temaga, et tasa ja targu koera usaldust võita.

Tasapisi hakkas nälginud koer kaalus juurde võtma. Võttis aega, kuni ta inimesi usaldama õppis, kuid ajapikku muutus ta tugevamaks ja elujõulisemaks ning hüljatud, elu ja surma vahel vankuv koer sai tagasi oma enesekindluse.

Ta rahunes ja õppis ka varjupaigas elavaid teisi neljajalgseid vaikselt usaldama. Ta leidis endale sõbrad, keda tal kunagi ei olnud.

Tänaseks päevaks on see, kunagi agressiivne ja ebakindel olnud koer, armastav ja hooliv. Ta on täie tervise juures ja naudib oma uut elu. Koer leidis endale ka uue ja armastava kodu ning hooliva perekonna.