Rääkige palun natuke oma taustast. Zoosemiootika - Kuidas te sellele põnevale alale spetsialiseerusite? Mis teid selle juures kõige enam huvitab ja samas ka intrigeerib?

Läksin peale keskkooli Tartu ülikooli semiootikat ja kultuuriteooriat õppima, kuid valisin juba teisel kursusel suunaks zoosemiootika. 2011. aasta sügisel tuli valida bakalaureusetöö teema ning mingil seletamatul põhjusel oli mul kindel eesmärk kirjutada töös huntidest. Õnneks soovitasid minu juhendajad Timo Maran ja Nelly Mäekivi teha intervjuu Norra hundieksperdi Runar Næss’iga, kes on loomaaiahuntide sotsialiseerimise ning huntide ja koerte käitumise uurimisega tegelenud üle 20 aasta erinevates riikides üle maailma. 2012. aasta varakevadel tegingi Runariga Skype’is intervjuu – tuleb välja, et need neli tundi jutuajamist muutsid mu elu. Teadsin pärast seda intervjuud kindlasti, et maksku mis maksab, sellega ma tahangi tegeleda ja see on inimene, kellelt tahan õppida.

Pärast bakalaueruseõpinguid pommitasin Runarit 9 kuud e-mailide, facebooki-kirjadega ja viimaks ka telefonikõnega enne, kui ta mulle vastas. Järjekindlus tasus end ära, sest magistrantuuri esimese aasta lõpus sõitsin Norrasse Runari loomaparki neljaks kuuks praktikale, ülesandeks sotsialiseerida oma magistritöö raames punarebaseid. Asi kulmineerus sellega, et magistrantuuri viimasel poolaastal kolisingi Norrasse, töötades lisaks rebastele ka kõikide teiste loomapargi loomadega. Kuna minu unistuseks oli huntidega töötada, siis läksin 2014. aasta sügisel Ameerikasse Indiana osariigis asuvasse Wolf Parki kolmeks kuuks praktikale, kus mind õpetasid tunnustatud hundieksperdid Pat Goodmann ja Monty Sloan.

Wolf Park on maailmas vaieldamatult parim koht sotsialiseeritud huntidega töötamiseks ja huntide käitumise detailseks õppimiseks. Nimelt ei kannata sotsialiseeritud hundid inimhirmu all, mis võimaldab laia ja loomuliku käitumisrepertuaari esinemise ka inimese juuresolekul. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui huntide uurimine metsikus looduses annab olulist informatsiooni huntide kohta nende terviklikus kontekstis, siis sotsialiseeritud vangistuses elavate huntide uurimine annab detailset informatsiooni huntide käitumisest.

Alates sellest ajast olengi tõsisemalt tegelenud inimese-looma suhete ja kommunikatsiooni, huntide ja ka koerte käitumise ning inimestevahelise hunte puudutava konflikti teadusliku uurimisega. Pärast Wolf Parki läksin kuuks ajaks vabatahtlikuna Taisse turismindusest, tsirkusest ja illegaalsest metsatööstusest päästetud elevantidega töötama. Möödunud mais avanes mul võimalus Runari juhendamisel sotsialiseerida pesakond hundikutsikaid Saksamaal Wildenburgi loomapargis. Töötan nende huntidega tänaseni.

Mind intrigeerib suhtlemine teisest liigist isendiga ja üritamine maailma tema pilgu läbi vaadata. See meeldib mulle kõikide loomade puhul. Huntide puhul paeluvad mind nende uskumatult arenenud sotsiaalsed sidemed ja suhtlemisoskus. Samuti on minu jaoks oluline seista metsikute huntide eest ja kummutada müüte, mis on pannud inimesed hunte peaaegu väljasuremiseni küttima.

Aga tuleme huntide juurest koerte juurde. Kas oskaksite veidi avada koera olemust ning selgitada, miks koer käitub teinekord nii nagu ta käitub ehk teisisõnu, mida koera juures peremees kindlasti muuta ei saa?

Ilmselt oleks sellele küsimusele kõige lihtsam vastata, alustades huntidest. Huntide elu on ohtlik ja raske, kuid üsna lihtsamõtteline: nad peavad olema tugevad, tahtejõulised, ning kartmatud jahtimisel ja oma pere, territooriumi ja ressursside kaitsmisel. Kõige uue ja tundmatu suhtes peavad hundid aga olema võimalikult kartlikud (seda suurema tõenäosusega jäävad nad ellu).

Koertel on vaja peaaegu täiesti vastupidiseid omadusi. Nemad elavad äärmiselt kompleksses maailmas, kus on sadu erinevas suuruses ja erineva temperamendiga koeri, sadu erinevalt käituvaid inimesi, seletamatut agressiivsust nii inimestelt, koertelt kui teistelt koduloomadelt, loendamatult hulgal stiimuleid, mida looduses ei eksisteeri jne. Kodustamise protsess on küll muutnud koerad inimkeskkonnas elamiseks sobivamaks, kuid ainult teatud piirini. Ning ilmselgelt ei saanud 35000 aastat tagasi alguse saanud kodustamise protsess valmistada neid ette eluks 21. sajandil.

Meil on tänaseks üle 450 koeratõu, keda on erinevate omaduste alusel aretatud, ja kes ei ole kõik tänapäeva inimkeskkonnaga võrdselt kohandunud. Samuti on käitumine väga individuaalne. Igal koeral on oma iseloom ja oma eelnevad kogemused, mis tema käitumist mõjutavad. Täpselt nii nagu inimestelgi. Pole siis ime, et mõnel koeral on keeruline vastata inimeste nõudmistele selle osas, milline üks koer peaks olema. Probleem pole siinkohal mitte koeras, vaid inimeste ebarealistlikes nõudmistes.

Kuidas näeb koer inimest ja mis võib temas agressiivsust esile kutsuda?

Sellele küsimusele on keeruline vastata, kuna esiteks pole meil kunagi võimalik täpselt teada, mida koer mõtleb. Teiseks seetõttu, et kõik sõltub konkreetsest koerast ja ka konkreetsest inimesest. Koerad teevad inimestel vahet (nii nagu meiegi eristame teisi inimesi ja erinevaid koeri). Mõni hästi sotsialiseeritud koer armastab kõiki inimesi, teine aga ainult oma pere rahvast, kolmas kardab oma peremeestki. See sõltub sellest, kuidas koera on kasvatatud. Suhe omanikuga mõjutab väga ka koera suhtumist teistesse inimestesse. Kui aga püüda läheneda üldisest perspektiivist, siis näeb koer inimest ilmselt kui kedagi, kellel on lõpmata palju ressursse ja palju võimeid teha ägedaid asju, näiteks sõita autoga, käia läbi suletud uste, avada külmkapiuksi, avada välisuks (kuigi selle taga võib ju ometi olla hirmsaid kolle ja mõrtsukaid), panna vastu kiusatusele kasse taga ajada jne.

Mis puudutab agressiivsust, siis väga vähe koeri on sündinud agressiivseks. Enamikel juhtudel on ülemäärane agressiivsus õpitud varajases elueas ning tihti muutunud seeläbi koera iseloomu omaduseks. Agressiivsusel on palju erinevaid motivatsioone. Tavaliselt on agressiivsuse põhjused seotud nelja primaarse instinktiga: ellujäämine, toit, territoorium, paaritumine (ja teised sotsiaalsed suhted). Seega võib agressiivsus olla motiveeritud stressist, hirmust, enese või oma kutsikate kaitsmisest, toidu või ressursside (nt magamiskoha, territooriumi jne) kaitsmisest jne. Kõige levinum on hirmust tingitud agressiivsus.

Kui koer on agressiivne, siis kuidas tuleks käituda, et teda mitte rohkem ärritada? Kuidas koera maha rahustada?

Agressiivsus on sotsiaalne käitumine, mille eesmärk on muuta vastase või ohu käitumist – ajada ta minema, et oht mööduks. Kui oht suureneb, siis agressiivsus intensiivistub ning võib viia rünnakuni. Kui ohtu enam ei ole, kaob ka agressiivsus.
Kui oled olukorras, kus koer on sinu vastu agressiivne, siis tuleks rünnaku vältimiseks jääda rahulikuks ning vaikselt (soovitavalt selg ees) taganeda. Mingil juhul ei tohiks koera peale karjuda, teda lüüa või talle otsa vaadata, sest intensiivne silmsideme hoidmine on koera jaoks provotseeriv.

Mida koera juuresolekul ei tasuks teha? Kas tuleks jälgida oma kehakeelt? Kuidas ei tohiks koerale läheneda?

Kommunikatiivsed oskused on tõepoolest efektiivseks suhtluseks hädavajalikud ja neile tuleb tähelepanu pöörata. Seejuures mitte vaid omaenese edastavatele signaalidele, vaid ka koera signaalidele.

Üldiselt see, kuidas ühe või teise koeraga suhelda, sõltub esiteks koerast ja teiseks konkreetse inimese ja koera omavahelisest suhtest. Mõni koer, kes on elu jooksul mingil perioodil vägivalla all kannatanud, võib karta näiteks inimeste käsi (või jalgu) ega salli üldse puudutamist. Mõnel koeral on puusad haiged ja ta ei salli kui keegi tema tagakeha katsub. Mõni koer armastab väga oma peremehega kaisutada, kuid pelgab võõraid, jne. Nii on ju ka inimeste puhul – oma pereliikmetega kallistame ja musitame, aga kui mõni võõras meid tänaval katsuma tuleb, ei ole see sugugi meeldiv.

Kuid on ka üldiseid reegleid, mis enamike koerte puhul kehtivad. Näiteks juba eelnevalt mainitud silmsideme intensiivne hoidmine, mis on inimeste puhul normaalne, kuid koera jaoks ähvardav. Samuti on paljudele koertele ebameeldiv, kui inimene nende üle kummardub (parem on kükitades koera paitada). Veel on oluline meeles pidada, et kallistamine on primaatide käitumine ja koerlastele üldiselt ähvardav (kuigi mõned koerad võivad seda tolereerida). Kunagi ei tohiks koeraga pahandada, kui koer inimese nägu soovib lakkuda. See on koerlaste tervituskäitumise osa ning sellest keeldumine on sama hea kui inimeste puhul terekäest keeldumine. Kui näolakkumine tundub eemaletõukav, võiks lasta koeral hoopis kätt lakkuda. Lisaks võib samal ajal vaikselt käeseljaga koera põski silitada (imiteerides n-ö vastulakkumist). Alati tuleks tähele panna ka signaale, mis näitavad, et koer ei taha enam interaktsioonis olla: näiteks kui koer nõjatub eemale, lakub oma suud, haigutab jne. Kui koer on liigselt erutatud olekus (nt suures mänguhoos), on samuti mõistlik interaktsioon lõpetada, enne kui keegi hammustada saab (ehk enne kui mäng eskaleerub agressiivsuseks).

Kui inimene saab esimest korda kutsikaomanikuks, millele tähelepanu pöörata, et teda mitte nö “ära rikkuda”?

Kutsikaiga on koera elu kõige tähtsam periood. Kutsikaeas tuleb koera valmistada ette kõigeks, millega tal tulevases elus kokku tuleb puutuda, alates erinevatest inimestest ja koertest, lõpetades autosõidu, linnaskäigu, erinevate helide ja materjalide ning inimesepoolse käsitsemisega. Ääretult oluline on rõhku panna kutsika sotsialiseerimisele inimestega ja teiste koertega. Kui koer pole kutsikaeas kohtunud piisavalt paljude erinevate inimestega, võib ta täiskasvanuna võõraid peljata ja nende vastu agressiivsust üles näidata. Kui koer pole kutsikaeas kohtunud piisavalt paljude erinevate koertega, võib tal täiskasvanuna puududa kompetents teiste koertega suhtlemiseks, mis viib sagedaste kaklusteni.

Oluline on seejuures meeles pidada, et kõik kutsikaeas õpitu peaks olema positiivselt ja graduaalselt toimunud. Hirmutavad kogemused võivad sarnase situatsiooniga negatiivseid assotsiatsioone tekitada elu lõpuni. Sama kehtib ju ka inimeste puhul: kui visata laps vette enne, kui ta ujuda oskab ja enne kui ta selleks valmis on, võib tekitada eluaegse hirmu vee ees. On teaduslikult tõestatud, et stress varajases kutsikaeas ja ka sünnieelne stress (ema stress tiinuse ajal) võib muuta koera iseloomu kartlikuks kogu ülejäänud eluks. Samuti juhtub ka stiimulivaese keskkonna puhul (nt kui koer pole kutsikana käinud piisavalt paljudes erinevates kohtades, kuulnud piisavalt erinevaid helisid, kompinud piisavalt erinevaid materjale jne).

Tavaomanikule on kõige lihtsam läbida kutsikate eelkool. Kuid nii nagu iga koertekooliga, tuleb ka eelkooliga olla ettevaatlik ja valida koht, kus töötatakse väikeste gruppidega ning kasutatakse koerale positiivseid ja kaasaegseid meetodeid. Mul ei ole informatsiooni kõikide Eestis läbiviidavate kutsikate eelkoolide kohta, kuid kindlasti julgen ma soovitada Tiina Toometi kutsikate eelkooli.

Paljud koerad satuvad agressiivsuse tõttu varjupaikadesse, sest omanik ei saa nendega hakkama. Kas neid vigu, mida koera kasvatades tehakse, saab kuidagi parandada või jäävadki need koerad agressiivseks ja halvima stsenaariumi korral tulebki eutaneerida?

Eelnevalt sai mainitud, et agressiivsus on sotsiaalne käitumine, mille eesmärgiks on oht minema ajada. Kui oht kaob, kaob ka agressiivsus. Seetõttu on kõige olulisem aru saada, miks on koer agressiivne ja kuidas eemaldada see põhjus, miks koer tunneb vajadust agressiivne olla. Agressiivsuse sümptomite allasurumine ja/või koera karistamine agressiivsuse pärast teevad probleemi ainult suuremaks ja muudavad koera ohtlikumaks. Samuti pole sel midagi pistmist koera domineerimisega inimese üle või koera “vajadusega tugeva liidri” järele.

Kui agressiivsuse põhjus on kontekstispetsiifiline, on meil võimalik muuta koera keskkonda nii, et seda situatsiooni enam ei tekiks. Näiteks kui koer on agressiivne, kui inimesed on tema toidukausi lähedal, on võimalik viia toidukauss mujale ja toita koera kohas, kus ta on üksi. See ei hõlma mingit treenimist ja nõuab inimeselt minimaalset pingutust.

Enamik probleeme aga ei ole nii lihtsad ning nõuavad koera individuaalse ajaloo, tervise, koera ja omaniku suhte, eelnenud potentsiaalselt hirmutava sündmustiku jms sügavamat tundmist. Tavaliselt leitakse, et koeral on teatud eluaspektidega, teatud tüüpi inimestega või sündmustega negatiivsed (hirmutavad) assotsiatsioonid. Neile probleemidele ei ole kiireid lahendusi, vaid protsess nõuab aega, pühendumist, empaatiat ja professionaalset abi.

Mida saab sellisel juhul ette võtta:

  • Lase koer alati veterinaaril üle kontrollida, välistamaks valu ja terviseprobleeme;
  • Hoia eemale kohtadest ja situatsioonidest, kus agressiivsus esineb;
  • Muuda õpitud assotsiatsioon negatiivsest positiivseks (counter-conditioning). Näiteks palu postiljonil koerale mõni maius anda;
  • Treeni premeerimise meetodil kokkusobimatu käitumine (incompatible behavior). Näiteks on koeral võimatu mööduvale koerale järele joosta, kui ta peab istuma;
  • Premeeri graduaalselt vähemat agressiivsust ja/või lähedust hirmutavale objektile. Näiteks anna koerale maiust, kui koer postiljoni peale vähem haugub. (Seda nimetatakse voolimiseks ehk shaping’uks ning see on keeruline tehnika, mis nõuab professionaalset lähenemist.)
  • Eemalda hirmuobjekt, kui koer on vähem agressiivne. (Samuti vajab professionaalset lähenemist, kuid on väga efektiivne agressiivsuse teraapia meetod)
  • Eelnev soovituste nimekiri pole kindlasti kõikehõlmav, kuid esindab mõndasid baasnäiteid agressiivsuse probleemide lahendamiseks. Vahel võib agressiivsus tõepoolest olla patoloogiline ja seega ravimatu, kuid tunduvalt harvem, kui inimesed arvavad. Enamik agressiivsuse juhtumeid on õpitud käitumine, mida on võimalik ümber õpetada.

Millised on olnud koertega seotud keerulisemad juhtumid, millega on tulnud Teil endal kokku puutuda?

Esimesena tuleb meelde näide hoopis hundist – ilmselt seetõttu, et nendega kogetu on olnud intensiivsem. Ühes Saksamaa loomapargis läksin ma sisse kahe hundiga, kes olid suurepäraselt sotsialiseeritud oma talitajaga, kuid mitte teiste inimestega. Olin sellest teadlik ja hoidsin teadlikult värava juurde, et endale taganemistee vabaks jätta. Me läksime sisse kolmekesi – huntide talitaja, mina ja minu õpetaja Runar. Niipea, kui me sisse läksime, hakkasid hundid ähvardavalt haugatama. Oli näha, et nad olid hirmul ega tahtnud meid oma territooriumile. Kuna Runar oli eespool, püüdis isane hunt alguses temast kinni saada, kuid Runar oli suure mehena pisut liiga hirmuäratav, mistõttu pöördus hunt minu poole. Ta haaras mul käest kinni ja hakkas sikutama. Teadsin, et sellises olukorras ei tohi kuidagi valu või hirmu välja näidata ega kätt püüda lahti tõmmata, sest see võib esile kutsuda ja intensiivistada kiskjainstinkti. Jäin rahulikuks ja järgnesin hundile, kuni Runar vahele tuli. Runaril polnud muud vaja teha, kui kiiresti vahele astuda, sest hundi jaoks oli juba tema lähenemine hirmutav – ta lasi mul käest lahti ja taganes ruttu. Meie omakorda lahkusime aedikust nii kiiresti kui võimalik.

See on näide sellest, mis juhtub kui looma (ka koera) ei sotsialiseerita varajases kutsikaeas võimalikult paljude inimestega. Iga võõras inimene muutub hirmuäratavaks ja potentsiaalselt ohtlikuks. Samuti on see näide sellest, kuidas hunt (või koer), võib karta küll kõiki inimesi, kuid julgeb rünnata ainult väiksemakasvulisi isikuid. Näiteks kui koer on agressiivne oma toidukausi juures ja pereisa lööb karistuseks koera, ei pruugi koer isale kunagi midagi teha, kuid võib rünnata last, kui too järgmine kord toidukausist möödub.

Kuidas võõra koeraga esimest korda tutvust teha, et mõlemal oleks mugav ja ei tekiks ärritavaid olukordi?

Kuldne reegel on käituda alati koera tingimuste kohaselt: lase koeral ise esimesena sinu juurde tulla ning sind puudutada. Kui koer ei taha kontakti astuda, ära sunni ennast peale, vaid anna talle aega. Üldiselt tuleks alati silmas pidada, et liigutused oleksid aeglased, madalad ja etteaimatavad (hundirattaid võib visata hiljem, kui suhe koeraga on juba tugevam). Kunagi ei ole hea kõndida kiiresti ja otse koera suunas. Pigem tuleks läheneda aeglaselt ja veidi diagonaalis, jäädes siis ootama, kuni koer viimase sammu ise juurde tuleb. Silmad tuleks hoida väikesed ja pilk võiks olla suunatud kergelt küljele, mitte otse koerale (vahel on vajalik pea täiesti eemale pöörata). Kui koer on väikest kasvu või häbelik, soovitan maha istuda või kükitada. Kui koer ei karda käsi, võib käe tasakesi ette sirutada selleks, et koer saaks sind nuusutada. Soovitan seejuures hoida peopesa all pool ja sõrmed lõdvalt, sest see näitab koerale, et sul ei ole paanis temast kinni haarata. Tavaliselt annab koer siis ise koonuga märku, kui ta tahab paitamist. Paitamisega tuleks alustada õrnalt ja väikeste liigutustega ning algselt rinnalt või näo külgedelt, nii et koer kätt näha saaks (rinnalt on kõige turvalisem). Hiljem, kui koer on juba enam-vähem veendunud, et sa talle ohtu ei kujuta, võib liikuda ka selja ja keha tagumise osa poole.