Hunditeadlane Laura Kiiroja: ükski loom ei ründa hoiatamata

 (15)

Zoosemiootika on põnev valdkond, mis hõlmab loomade hingeelu. Seda maailma tutvustab põnevate seikade varal lähemalt kõrgelennuline Laura Kiiroja, kes on juba aastaid töötanud sotsialiseeritud huntidega, võtnud osa unustamatutest projektidest ja uurinud süvitsi nii koera kui ka hundi hingeelu.

Laura, sa oled väga kõrge lennuga ja sinu lugu on paeluv. Tutvusta meile pisut oma tausta.

Alati, kui seda küsitakse, on mul tunne, et eeldatakse muinasjutulist lugu, mille järgi ma tulen kuskilt metsast ja olen huntide üles kasvatatud, või on kõik minu esivanemad olnud zooloogid. Oleksin võinud vähemalt laudas sündida. Mina aga sündisin ja kasvasin Tallinnas, arstide ja sportlaste peres. Kortermajas elades sattusin loomadega üsna vähe kokku. Loomade uurimise asemel uurisin kõikide külaliste ja kaisukarude kõrvu ning kuulasin südant, sest lemmikmänguasjadeks olid ema ja vanaema vanad fotoskoobid ja stetoskoobid.

Päris väiksena viis vanaisa mind vahel hipodroomile hobuseid vaatama ja Mustamäele parte söötma. Vanaisa oli ise suur koerte fänn ning rääkis mulle sageli lugusid oma kunagistest neljajalgsetest sõpradest või luges ette koerateemalisi raamatuid. Ta luges mulle ka Jack Londoni raamatuid „Valgekihv” ja „Ürgne kutse”, võib-olla sealt jäigi hunt kuskile alateadvusesse pidama. Loomaaeda viis ema mind siiski nii vähe kui võimalik, sest ta ise ei suutnud puuris olevaid metsloomi vaadata. Kui ma ka loomaaeda sattusin, oli minu peamine huvi lasterongiga ringi tiirutada.

Loe veel

Seotud lood:

Kui olin kaheksa-aastane, olime emaga parajasti turul ja seal anti ära kassipoegi. Meie ei suutnud vastu panna ja tõimegi oma esimese looma koju – kass Musketäri. Musketär jäi meie ainsaks koduloomaks kuni aastaid hiljem eramajja kolimiseni, mil meie perega liitus bernhardiini ja saksa lambakoera krants Couda.

Siiski ei olnud ühtegi märki, mis viitaks sellele, et pühendan oma elu loomadele. Ülikooli kandideerisin erinevatele erialadele geenitehnoloogiast maastikuarhitektuurini, kuid millegipärast tõmbas mind väga niisuguse tundmatu ala nagu semiootika ja kultuuriteooria poole. Võib-olla igatsesin pärast 12 aastat Tallinna Reaalkoolis õppimist tasakaaluks rohkem humanitaariale pühenduda. Ma ei oskagi seda põhjendada, lähtusin paljuski sisetundest.

Foto: erakogu

Mis ajendas sind zoosemiootikat õppima?

Mäletan esimest ülikooli infotundi, mil värsketele semiootikatudengitele tutvustati tulevasi õppejõude ja ainekursuseid. Kursused varieerusid meediasemiootikast kirjandussemiootikani. Minu kõrvu jäi kõige enam kõlama just zoosemiootika, mis oli õppekavas aga alles teise kursuse teisel poolaastal. Esimesel kursusel olin veendunud, et minust saab antropoloog. Teise kursuse alguses tuli valida seminaritöö teema ja öeldi, et sellest võiks edasi arendada bakalaureusetöö. Seega tuli otsustada, kas pühenduda antropoloogiale või anda võimalus sellele ühele väga põnevale ainele, mida ma polnud veel kordagi õppinud. Valisin zoosemiootika. Et valik oli õige, sai kohe selgeks.

Millest tekkis sul suurem huvi just huntide hingeelu vastu ja kaua sa nendega praeguseks tegelenud oled?

Millest huvi huntide vastu tekkis, ma seletada ei oska. Kui tuli seminaritöö teema valida, ütlesin kohe juhendajale, et sooviksin hunte uurida. See tuli ilmselt temalegi veidi ootamatult ja sel aastal ei olnud huntide uurimine minu jaoks veel võimalik. Kirjutasin seminaritöö koerte ja inimeste vahelisest kommunikatsioonist. Järgmisel aastal bakalaureusetöö teemat valides läksin jälle oma hundijutuga kohale. Seekord oli minu kaasjuhendajal tutvus Norra huntide käitumise spetsialisti Runar Næssiga, kes tegeleb loomaaiahuntide sotsialiseerimisega looma heaolu parandamise eesmärgil. Bakalaureusetöö teemaks valisingi kiskjaliste inimestega sotsialiseerimise ning selle raames intervjueerisin kolme erinevate loomade eksperti. Neljatunnine Skype'i intervjuu Runariga oli minu jaoks aga elumuutev kogemus. Äratundmine, et see on see, millega tahan tegeleda, ja et just Runar on inimene, kellelt tahan õppida, oli momentaanne. Seega sai minu huntide uurimine alguse 2012. aastal.

Kogu esimese magistrantuuri aasta üritasin ma Runariga uuesti ühendust saada, et tema juurde Norrasse praktikale minna. Pärast üheksat kuud meeleheitlikku kirjadega pommitamist sain lõpuks vastuse ja ta kutsus mind alustuseks rebasekutsikaid sotsialiseerima, hunte tal tol hetkel ei olnud. Hiljem on Runar öelnud, et neid, keda hundid ligi tõmbavad, on palju ja minu järjekindlus tõestas tõsisemat huvi kui teistel. Magistritöö kirjutasin rebaste sotsialiseerimisest, kuid aasta aega Norras elades õppisin ma Runarilt palju ka huntide kohta.

2014. aastal pärast magistrantuuri läksin Ameerikasse Wolf Parki kolmekuulisele praktikale ning see oli esimene kord, kui ma sotsialiseeritud huntidega otseses kontaktis töötasin. 2015. aastal sotsialiseerisin ma Saksamaal Wildenburgi loomapargis Runari juhendamisel juba ise hundikutsikaid. Nendega töötasin ma 2016. aasta lõpuni.

Kuigi hundid on minu peamine kirg ja huvi, tegelen ka koertega. Uurin nii huntide kui ka koerte käitumist ning annan selleteemalisi seminare ja erakonsultatsioone.

Foto: erakogu

Milliste projektidega sa selle aja jooksul lähemalt kokku oled puutunud?

Suuremad projektid saidki alguse Norras, kus lisaks rebaste sotsialiseerimisele töötasin ka kõikide teiste loomapargis elavate liikidega kaamelitest ja ahvidest madude ja alligaatorini.

Ameerikas olen lisaks Wolf Parki praktikale uurinud ka huntkoeri ehk hundi ja koera hübriide ning möödunud mais osalesin Isle Royale'i huntide ja põtrade populatsiooni uuringu iga-aastasel Moosewatchi ekspeditsioonil. Hundibioloogi Rolf Petersoni juhitud Isle Royale'i projekt on maailma pikim kiskja-saaklooma suhet uuriv teadustöö – järgmisel aastal täitub 60 aastat uurimistööd. Moosewatchi ekspeditsioon oli väga ekstreemne kogemus. Seljas 20-kilosed (ja aina raskemaks muutuvad) kotid, matkasime neljakesi üheksa päeva saare metsikus looduses ja kogusime põdraluid, et hinnata põdrapopulatsiooni seisundit ajal, mil kliimasoojenemise tõttu on saarel huntide populatsioon peaaegu välja surnud. Oli väga vihmane periood ja öösiti valdasid miinuskraadid, mistõttu oli hüpotermia meie kõige suurem oht. Erinevate nippide, tipptasemel varustuse ja positiivselt meelestatud seltskonna abil jäime kõik siiski terveks ning nautisime ekspeditsiooni täiel rinnal.

Muudest välismaa projektidest olen lühemat aega olnud praktikal Austrias, Wolf Science Centre'is, kus erinevate eksperimentide kaudu uuritakse huntide ja koerte kognitiivseid võimeid ja käitumist. Näiteks treenitakse loomi touch-screen'i abil vastuseid andma ning jooksulindil jooksma. Lisaks olen olnud vabatahtlik Tais Elephant Nature Parkis, kus töötasin tsirkustest, metsatööstusest ja turismindusest päästetud elevantidega. Plaanin sügisel minna vabatahtlikuks ka Prantsusmaale alles ehitamisjärgus olevasse Elephant Haveni varjupaika. Tegemist on esimese elevantide varjupaigaga Euroopas.

Minu jaoks on oluline oma praktilise töö teadmisi rakendada ka teadustöös ja vastupidi. Suurimaks teadusprojektiks on olnud Tartu ülikooli ja Stavangeri ülikooli (Norra) teaduskoostöö programm “Loomad muutuvates keskkondades: kultuuriline vahendatus ja semiootiline analüüs” (EMP151) aastatel 2013–2016. Olen avaldanud teadusartikleid ka väljaspool seda projekti ja mitu artiklit on alles kirjutamisjärgus.

Eestis olen praegu seotud Tallinna loomaaia arengukava kirjutamisega – minu tööks on kõikide loomaliikide heaolu arengukava koostamine.

Praegu kuulub meie perre tänaseks juba 11-aastane koer Couda. Foto: erakogu

Mis sind sinu töö juures kõige enam köidab või inspireerib?

Mulle meeldib tohutult, et minu töös ei teki rutiini – iga päev on erinev, iga projekt on uus. Samuti meeldib mulle, et saan töö raames palju reisida, kuna reisimine on üks minu kirgi. Suurimaks inspiratsiooniallikaks on aga kindlasti loomad ise. Metsloomaga lähedase sõprussuhte loomine on väga eriline ja õpetlik. Huntide sotsialiseerimisel me kasvame ja õpime kutsikatega koos. Õpime üksteist tundma, usaldama ja suhtlema. Hundid õpivad meie signaalidest aru saama ning meie nende signaalidest. Muidugi nõuab huntide kommunikatsiooni ja käitumise mõistmine ka kõvasti teoreetilist õppimist kirjandusest ja kogenud ekspertidelt – vaja on nii liigispetsiifilise kommunikatsiooni kui ka indiviidi iseloomu tundmist. Tegemist ei ole Dr Dolittle'i stiilis loomade keeles rääkimisega, kus loomaga räägitakse pikad jutud maha. Pigem on see elementaarsem (aga sugugi mitte lihtne) suhtlemine: me õpime mõistma signaale, millega loom annab märku, et ta tunneb ennast mugavalt ja vastupidi, millal ta kardab või tunneb end nurkasurutuna. Nii võimaldab see meil huntidelt isegi vereanalüüse võtta stressivabalt, mõnusa kõhusügamise sessiooni käigus.

Tegelikult kõik loomad suhtlevad meiega, olgu tegu koera, kassi või kilpkonnaga. Inimesed ei pööra sellele sageli tähelepanu, ei arvesta sellega või tõlgendavad signaale valesti. Sellest juhtuvadki konfliktid loomadega – ükski loom ei ründa hoiatamata. Täiskasvanud huntidega koos töötamisel pole konflikti vältimine aga mitte pelgalt looma heaolu, vaid ka inimese turvalisuse küsimus. Tugev suhe ja efektiivne kommunikatsioon huntidega ongi meie peamine ohutusabinõu (lisaks teise inimese kohalolule).

Kõige inspireerivamad ongi hetked, kui hunt tuleb stressiolukorras minult tuge otsima ja ma saan teda aidata. Või kui hunt tunneb, et tahab lähedust ja tuleb minu juurde magama, surudes end minu vastu. See on väga suur usaldus, mille väljateenimine ei ole sugugi lihtne ning mille võib väikese veaga igaveseks kaotada. Siin ka üks peamisi erinevusi koerte ja huntide vahel – koerad on väga andestavad.

Foto: erakogu

Räägi lähemalt, kuidas näeb välja elu koos sotsialiseeritud huntidega?

Igapäevaelu sõltub sellest, kui vanad on hundid. Huntide esimesed neli elukuud veedame nendega 24/7 koos. Alguses peame neid lutipudeliga söötma iga kahe-kolme tunni tagant ja füüsiline kontakt on äärmiselt oluline. Kui kutsikad on veel talutavalt väikesed, magame nendega ööd ja päevad koos, kutsikatele meeldib kangesti magamiskotti ronida ja nahakontakti otsida. Hiljem, kui neil kasvavad õudselt teravad piimahambad ja nad transformeeruvad väikesteks maismaahaideks, peame me oma voodid ööseks kõrgemale asetama. Järk-järgult õpetame neile, et erinevad inimesed, helid, materjalid, masinad, millega nad oma tulevase elu jooksul kokku puutuvad, ei kujuta endast ohtu. See kõik on väga ajamahukas töö. Uuringud näitavad, et koerakutsikate elementaarseks inimestega sotsialiseerimiseks on kutsikal tarvis esimese nelja elukuu jooksul 90 minutit positiivset kontakti inimesega. Huntide puhul on vajalik mitu tuhat tundi ja seegi on alles algus. Looma varajane arenguperiood on niivõrd kriitilise tähtsusega, et sel ajal tegemata jäänud tööd on hiljem väga keeruline, vahel lausa võimatu tagasi teha. Peame ajast võtma maksimumi ja seetõttu esimesel suvel muudeks tegevusteks võimalust ei jää. Meie roll on olla kutsikatele asendusemaks, toidu, soojuse ja turvatunde allikaks ning mis seal salata, ka koristajaks. Seetõttu on „kutsikamammad” tavaliselt väga tumedate silmaaluste ja üsna kodutu väljanägemisega.

Pärast nelja esimest kuud saame juba inimese kombel ööseks koju magama minna. Päevad veedame huntide juures, tehes kindlaks, et miski neid ei hirmuta. Talvel me paratamatult nii kaua õues olla ei suuda, kuid üritame siiski mitu tundi päevas huntidega veeta. Aastaste ja vanemate huntide puhul võib juba paar päeva vahele jääda, kuid siiski, mida tihedamini huntide juures käia, seda tugevam on suhe ja parem on kontakt. Sotsialiseerimine ei tee huntidest kodustatud loomi ja kui kontakt inimestega lõpeb, hakkab taastuma ka sünnipärane inimhirm.

Täiskasvanud huntidega sisse minnes on oluline kõigepealt tervitada. Hundid on metsa džentelmenid ning viisakas ja entusiastlik tervitus on möödapääsmatu. See, mida edasi teeme, sõltub päevast ja kellaajast. Suhtlemine on igapäevane osa, mille käigus saavad kontrollitud ja vajadusel ravitud ka kõik võimalikud vigastused. Vahel on hundid väsinud ja siis puhkame niisama koos, veedame nn kvaliteetaega, mis on suhte tugevdamiseks vaat et olulisemgi kui muud tegevused. Iga päev toome neile rikastuseks kingitusi, vahel on selleks seebimullitaja, millega neile mulle puhuda, vahel mõni apelsin, millega mängida, vahel paneme neile puu otsa mingeid üllatusi, mille järele hüpata jne. Ka see, kui nende basseini puhastame või sügisel lehti hunnikutesse riisume on huntide jaoks huvitav vaheldus. Sageli laseme neid ka eraldusaedikusse, mis meil on kasutuses nn huntide mänguväljakuna. Ka premeerimisel põhinev treenimine on üks huntide lemmikuid ühistegevusi, mis pakub igavas loomaaiaelus põnevat vaheldust. Vahel toome mõne väliskülalise sisse ja hästi sotsialiseeritud huntidele on seegi suureks rikastuseks. Seda ei tee me siiski iga päev, vaid pigem kord-paar kuus, et mitte hunte koormata.

Meie igapäevatööks on lisaks huntidega töötamisele aia taga vaatlevatele loomaaiakülastajatele huntidest rääkimine ja hunditeemaliste haridustundide pidamine. Umbes kord kuus on meil nn ulgumisöö üritus, kus inimesed õpivad huntidest ja saavad nendega koos ulguda. Kui on käsil mõni teadusprojekt, siis tuleb läbi viia vastavaid vaatlusi jne. Huntidega koos olles on oluline olla 100% kohal ja teadlik iga hundi ja inimese asukohast ning käitumisest. See on turvalisuse küsimus. Meil ei ole võimalik raamatut lugeda või telefoniga Facebookis olla.

Kui küsida, millised on sotsialiseeritud hundid, siis nad on täpselt samasugused nagu metsikud hundid. Ainus erinevus on selles, et nad ei karda inimesi, on piiratud alal kinni ega saa ise oma saakloomi püüda. Kõik muu käitumine ja instinktid on sama, mis metsikutel huntidel. Kindlasti on siinkohal oluline selgitada, et sotsialiseerimise eesmärk on vangistuses elavatele huntidele oluliselt rikkalikumat ja stressivabamat elu pakkuda, kuid mitte miski ei asenda täisväärtuslikku elu vabas looduses. Kui loomaaeda on aga metsloomad juba võetud, on meie kohuseks tagada neile nii hea elu kui võimalik ning kasutada võimalust neid loomi õppida ja uurida, et aidata nende looduses elavaid suguvendi.

Meenuta mõnd ärevamat seika, mis sul on oma töös koos loomadega ette tulnud.

Kõige keerulisem on üldiselt inimestega, aga paar ärevamat seika on ka loomadega ette tulnud.

Mäletan üht varakevadet, kui olin oma Saksamaa huntide juures. Mingil hetkel hakkas meie emane hunt Lady minuga mängima. Üldiselt me ei mängi huntidega, sest mäng võib väga kiirelt eskaleeruda millekski ohtlikumaks – näiteks kiskjakäitumiseks. Seetõttu üritame me meile suunatud mängulised ettepanekud alati tähelepanu eemalejuhtimisega ümber suunata. Seekord minu tavapärased võtted ei õnnestunud: treenimise alustamisest polnud ta huvitatud, sest mul polnud piisavalt häid maiusi, samuti ei hoolinud ta minu füüsilistest kõrvalejuhtimise katsetest. Isegi isaste huntide vahele sekkumine teda ei huvitanud. Lady muudkui näksas ja sikutas mind siit ja sealt, silmis ehe rõõm ja entusiasm. Mida tugevamini ma teda eemale lükkasin, seda vahvam oli tema jaoks mäng. Ma ei tundnud ennast kordagi ohustatuna, sest me ei ole kunagi huntidega üksinda sees. Minuga oli kaasas Runar, kes oleks võinud igal hetkel vahele segada, aga ma palusin tal mind ainult suuliselt juhendada, sest tahtsin ise olukorraga hakkama saada. Mänguga on nii, et mida kauem see kestab, seda intensiivsemaks see muutub ja huntide puhul on mingil hetkel peaaegu võimatu tähelepanu eemale juhtida. Lõpuks pidin siiski Runarit appi paluma ning isegi siis aitas üksnes see, kui Runar võttis Lady sülle ja viskas ta basseini (mitte karistuseks ja vihaga, vaid tähelepanu eemalejuhtimiseks ja positiivse üllatusreaktsiooniga). Alles siis mõtles Lady, et hea küll, aitab sellest mängust tänaseks. Hundid on äärmiselt järjekindlad.

Kui Lady pärast talisuplust mu lõpuks rahule jättis ja teiste huntide juurde uudistama läks, tundsin, kuidas olin sellest maadlemisest üleni higine ja järsku olid lihased täiesti tuimad – adrenaliin oli siiski üleval. Olin endas tohutult pettunud. See emotsioon, et tõesti ei saa ise hakkama, tee mis tahad, oli nii ebameeldiv, et pisarad tulid silma. Õppisin sellest, et oluline on näha hundi kavatsust juba enne, kui see avaldub tema käitumises ning juhtida tähelepanu eemale niipea, kui Ladyl tekib esimene mõte miskit ulakat proovida. Seda pidin märkama juba pilgust. Samuti aitas Lady suulae kõditamine, kui ta mult käest kinni haaras. Paar korda Lady veel proovis minuga seda põnevat mängu alustada, kuid loobus õige pea. Wolf Parkis öeldi, et neil aitas ühes sellises olukorras hundile korraks pearätiku pähe sidumine. See oli looma jaoks nii veider, et ta ei testinud seda inimest enam kordagi. Tähelepanu eemale juhtimiseks ja probleemide lahendamiseks tuleb olla väga loominguline – kunagi ei tohi kasutada meetodeid, mis võiksid suhet loomaga kahjustada.

Siin on ilmselt oluline seletada, et Lady puhul polnud tegu rünnakuga ja ta ei olnud minu vastu kordagi agressiivne. Ta haarded olid väga vaoshoitud ja minul oli ainult paar väikest sinikat. Hundid kontrollivad oma suud suurepäraselt. Kui nad hammustavad, siis nad tahavad hammustada, mitte kunagi ei juhtu see kogemata. Nad võivad sul kätt nii kinni hoida, et seda on võimatu lahti saada, aga survet ei ole mingisugust – lihtsalt selleks, et sulle mingi point selgeks teha. Ainult küüntega võivad nad kogemata vigastada, neid väikeseid kriimustusi ikka esineb.

Millised lemmikloomad sinu peres lapsepõlves on olnud?

Hetkel kuuluvad meie perre praeguseks juba 11-aastane koer Couda ja meie juures oma teise kodu leidnud tšintšilja Gena. Päris oma lemmikloomi mul ei ole, sest reisin palju ja pikalt. Kuid kõikjal, kuhu lähen, on loomad juba ees ootamas. Norras oli mul elukaaslaseks loomaaiakass Vincent. Saksamaal üürisin korteri koos kassi, kilpkonna ja aias elavate kanadega. Lõpuks kolisid paar naabrikassi ka meile elama. See on kindel, et kui ma kord paikseks jään, on mu elamises palju loomi. Olen sellega juba liiga harjunud, et saaks kuidagi teisiti olla.

Milline sinu elu praegu välja näeb?

Praegu elan Tallinnas ja töötan vaba graafikuga. Tegelen juba mainitud loomaaia projektiga, käsil on paar artiklit huntide ja koerte teemal, vahel annan loenguid, vahel erakonsultatsioone koeraomanikele. Kuu aja pärast sõidan juba Prantsusmaale.

Millised on sinu plaanid tulevikuks, kas näed end kunagi ka Eestis ja kuhu soovid edasi pürgida?

Minu esimene plaan on astuda doktorantuuri huntide liigikaitse või huntide/koerte käitumise erialal. Seda plaanin teha välismaal, kuid pole veel päris õiget projekti leidnud. Kindlasti ei ole välistatud, et elan ja töötan tulevikus Eestis. Eks aeg näitab, kuhu tee viib. Tegutsen peamiselt sisetundest lähtuvalt ja uutest võimalustest kinni haarates, mitte kindla viisaastakuplaani järgi.

Foto: erakogu

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare