Diabeet ehk suhkruhaigus on krooniline ainevahetushaigus, mille puhul kõhunääre ei tooda insuliini piisavalt, selle mõju on puudulik või on insuliini tootmine organismis sootuks lõppenud. Insuliin on aga vajalik organismi loomulikuks ainevahetuseks – selleks, et glükoos saaks imenduda rakkudesse.

Eestis on ligikaudu 4200 esimese tüübi diabeeti põdevat inimest. (I + II tüüpi kokku on ca 70 000).

Selleks, et diabeeti põdev inimene saaks elada täisväärtuslikku elu ja vältida veresuhkru kõikumisega kaasnevaid tüsistusi, on vaja suhkrutase hoida võimalikult stabiilsena.

Üks hea võimalus veresuhkrutaset normis hoida on insuliinipumbaga integreeritud glükoosijälgimise süsteem. Paraku on aga selliste seadmete ekraanile kuvatav veresuhkrunäit mõõdetud nahaalusest koevedelikust ning seetõttu väikese viibega, näidates glükoosisisaldust, mis oli veres 10–15 minutit tagasi. Praegu teadaolev kiireim abiline veresuhkru taseme muutusest märku andma on hüpokoer.

Kes on hüpokoer?

Hüpokoer on spetsiaalse väljaõppe saanud koer, kes tunneb haistmismeele abil ära inimese madala veresuhkru (hüpoglükeemia) ja annab talle sellest märku (markeerib). Selle, kuidas koer märku annab, valib omanik ise, kuid enamasti kasutatakse ninaga tonksamist või käpaga kraapimist. Kuna kõrge veresuhkur (hüperglükeemia) ei ole nii ohtlik, kui madal, siis seda ära tundma koera eraldi ei õpetata. Sellest hoolimata hakkab enamik hüpokoeri ikkagi ka hüperglükeemiat markeerima, kuna lõhn, mis organismis tekib nii ühe kui ka teise puhul, on sarnane. Praegu teadaolevalt tunneb koer mürkainete ehk ketokehade lõhna, mis hüpo- või hüperglükeemiaga kaasnevad. Markeerimisele lisaks õpetatakse hüpokoertele ka omanikule suhkrut sisaldava toidu või joogi toomist, et inimene saaks kiiresti veresuhkrut tõsta.

Koerad on õpetatud markeerima nii kaua, kuni inimene oma veresuhkruga midagi ette võtab ja palub koeral töö lõpetada. Vajalik on see selleks, et ei tekiks olukorda, kus hüpoglükeemiast nõrk ja segaduses olev inimene koera ära saadab ning siis koomasse langeb. Kui selline asi peaks siiski juhtuma, on hea koer nii iseseisvaks probleemide lahendajaks treenitud, et ta läheb teistelt pereliikmetelt või vajadusel ka mujalt abi otsima. Selleks, et koerast oleks võimalikult palju kasu, peab ta pidevalt oma peremehe läheduses olema – ka öösiti, seetõttu on hüpokoertel privileeg magamistoas või isegi omaniku voodis käia.

Hüpokoertest on palju kasu ka neile, kes spordivad. Nimelt langeb aktiivsel füüsilisel koormusel suhkrutase kiiremini kui tavaliselt ning kuna adrenaliin on üleval, siis inimene ei pruugi kohe aru saada, kui enesetunne halveneb. Üldiselt annab hüpokoer inimesele suurema liikumisvabaduse ja mis kõige olulisem, turvatunde. Pikemas perspektiivis aitab spetsiaalse väljaõppe saanud koer hoida diabeediga inimese tervist ja säilitada oma peremehe elukvaliteeti.

Hüpokoerad läbivad pooleteise aasta pikkuse koolituse

Hüpokoerte koolitamisalased teadmised jõudsid Eestisse Soomest. Soomlased omakorda käisid teadmisi omandamas Inglismaal. Kui Soomes on koeri koolitatud juba aastaid, siis Eestis alustas käesoleval aastal alles teine grupp koeri.

Grupikoolitusele tulevad diabeeti põdevad inimesed koos oma isikliku koeraga. Koolitus toimub ühe aasta vältel moodulitena nädalavahetustel umbes kahekuuliste vahedega. Koos olles jagatakse kogemusi ning omandatakse vajalikud teoreetilised ja praktilised oskused kodus harjutamiseks. Moodulite vahepeal on õpilased pidevas ühenduses koolitajatega. Tagasiside saamiseks saadetakse videod oma tegemistest e-posti teel või laetakse need vastavasse keskkonda üles.

Koolitus koosneb laias laastus kolmest osast: baaskuulekus, et koer ühiskonnas hästi hakkama saaks ja omanikule keskenduks, teooria, et koeraomanik omandaks vajalikud teadmised oma koera parimaks pidamiseks ja sujuvaks kooseluks ning lõhnatreening spetsiifiliseks hüpokoera tööks.

Lõhna õpetamiseks võetakse diabeeti põdevalt inimeselt lõhnaproovid, mida tuleb steriilselt puhastes anumates sügavkülmas säilitada. Kuna hüpolõhn ei ole koerale loomulik lõhn, nagu saaklooma lõhn, siis peab koolituse käigus muutma selle lõhna preemiate abil maailma kõige paremaks lõhnaks, et koer selle nimel n-ö kasvõi läbi seinte läheks. Kui koerale on spetsiaalse treeninglaua abil õige lõhn selgeks õpetatud ning ta oskab ka juba markeerida, siis seotakse need kaks tegevust kokku ja peidetakse hüpolõhna proov diabeeti põdeva inimese riiete vahele.

Kui koer hüpolõhna markeerib, saab ta suure kiituse ja preemia osaliseks. Enamasti premeeritakse hüpokoeri nende lemmikmaiustega ja suures koguses. Koera treenimine kestab kogu tema elu. Kui päeva jooksul hüpoglükeemiat ei esine nii, et koer saaks markeerida, siis tuleb trenni teha, et oskused ja motivatsioon säiliksid. Samas, võttes arvesse kasu, mis selline koer toob, on tema treenimine pisiasi.

Koolitusaasta lõpus toimub eksam nii teooria, baaskuulekuse kui ka lõhnatöö testimiseks. Õpilased, kes läbivad testid edukalt, saavad edasi kuus kuud kestvale raporteerimisperioodile, mille vältel nad panevad kirja kõik koera markeerimised. Kui õigete markeerimiste % on vähemalt 80, saavad koerad ametliku atesteeringu ja vestid, mis kinnitavad, et tegemist on töötavate hüpokoertega.

Eestis on töötavad hüpokoerad alles värske nähtus

Praegu on Eestis ainult neli atesteeritud hüpokoera: labrador Poppy, segavereline Simona, basset Berta ja kuldne retriiver Akira, kes said oma vestid kätte alles hiljuti – käesoleva aasta augusti lõpus.

Kui tavaliselt jõuvad koerad esimeste päris hüpode markeerimiseni umbes kuus kuud pärast treeningut, siis sellel aastal õnnestus ühel tublil koeral oma usinat koeraomanikku markeerimisega üllatada juba pärast poole lühemat treeningaega.

Ühe valmiskoolitatud koera maksumus Soomes on ca 10 000 eurot. Sel juhul antakse diabeeti põdevale inimesele üle kõik vajalikud treeningetapid läbinud ja sertifitseeritud koer. Koera koolitab täies mahus välja hüpokoerte treener. Kuna aga Eestis on hüpokoerte koolitus alles lapsekingades, siis praegu meil sellist teenust ei pakuta.

Hüpokoeri koolitavad Eestis koerakoolitajad Kati Ernits ja Eliko Melb koostöös ELDÜ-ga (Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga), kes selle projekti ka maale tõi.

Millised eeldused peavad olema tulevasel hüpokoeral?

Kaks kõige olulisemat eeldust hüpokoera töös on inimesele orienteeritus ja ninaga töötamine. Esimene tähendab, et koer tahab inimese jaoks töötada, on kergesti motiveeritav ja treenitav. Teine aga seda, et koer hangib võimalikult palju infot nina kaudu. Lühema koonuga tõud – buldogid, mopsid jne – ei ole küll välistatud, kuid nende koonu ehitusega seotud hingamisraskuste tõttu siiski mitte eelistatud selleks tööks. Peale juba loetletud omaduste võiks koer olla ka julge ja proaktiivne, st selline, kes pakub asju välja, ei lähe kergesti vältimiskätumisse ning ei ole üldiselt loomult passiivne.

Kui inimesel on soov omale hüpokoera koolitada, siis kõige kasulikum on teadlikult valida sobivast tõust kutsikas, kellel on olemas vajalikud eeldused (iseloomuomadused) seda tööd teha. Sobiva iseloomuga koeraga on oluliselt suurem tõenäosus, et koer hakkab tulevikus edukalt tööle. Samuti on treeningprotsess oluliselt lihtsam.

Tõud, kelle seast võib leida sobiva kutsika, on retriiverid, spanjelid, lamba- ja karjakoerad, hagijad. Välistatud ei ole ka segaverelised koerad, kuid nende iseloomu ja käitumist on raskem ette ennustada. Arad, agressiivsed ja väga ärevad koerad hüpokoera tööks ei sobi.

Millisele inimesele sobib hüpokoer?

Kindlasti sellisele, kes ka niisama endale koera võtaks. Hüpokoer on eelkõige siiski elusolend. Kui koera põhivajadused, nagu liikumine, ajutöö (mõtlemist nõudvad harjutused/ülesanded), tervise korrashoid jne, pole rahuldatud, siis temast töölooma ei saa. Väga oluline on ka koera ja inimese vaheline suhe, mis peab olema usalduslik. Hüpokoer sobib inimesele, kellele meeldivad koerad ja kellel on aega ning muid ressursse koera eest hoolitseda ja teda koolitada.

Artikkel on varasemalt ilmunud 14.09 Lemmiklooma erilehes.