Kes on hüpokoer?
Hüpokoer on spetsiaalse väljaõppe saanud koer, kes tunneb haistmismeele abil ära inimese madala veresuhkru (hüpoglükeemia) ja annab talle sellest märku (markeerib). Selle, kuidas koer märku annab, valib omanik ise, kuid enamasti kasutatakse ninaga tonksamist või käpaga kraapimist. Kuna kõrge veresuhkur (hüperglükeemia) ei ole nii ohtlik, kui madal, siis seda ära tundma koera eraldi ei õpetata. Sellest hoolimata hakkab enamik hüpokoeri ikkagi ka hüperglükeemiat markeerima, kuna lõhn, mis organismis tekib nii ühe kui ka teise puhul, on sarnane. Praegu teadaolevalt tunneb koer mürkainete ehk ketokehade lõhna, mis hüpo- või hüperglükeemiaga kaasnevad. Markeerimisele lisaks õpetatakse hüpokoertele ka omanikule suhkrut sisaldava toidu või joogi toomist, et inimene saaks kiiresti veresuhkrut tõsta.
Koerad on õpetatud markeerima nii kaua, kuni inimene oma veresuhkruga midagi ette võtab ja palub koeral töö lõpetada. Vajalik on see selleks, et ei tekiks olukorda, kus hüpoglükeemiast nõrk ja segaduses olev inimene koera ära saadab ning siis koomasse langeb. Kui selline asi peaks siiski juhtuma, on hea koer nii iseseisvaks probleemide lahendajaks treenitud, et ta läheb teistelt pereliikmetelt või vajadusel ka mujalt abi otsima. Selleks, et koerast oleks võimalikult palju kasu, peab ta pidevalt oma peremehe läheduses olema – ka öösiti, seetõttu on hüpokoertel privileeg magamistoas või isegi omaniku voodis käia.
Hüpokoertest on palju kasu ka neile, kes spordivad. Nimelt langeb aktiivsel füüsilisel koormusel suhkrutase kiiremini kui tavaliselt ning kuna adrenaliin on üleval, siis inimene ei pruugi kohe aru saada, kui enesetunne halveneb. Üldiselt annab hüpokoer inimesele suurema liikumisvabaduse ja mis kõige olulisem, turvatunde. Pikemas perspektiivis aitab spetsiaalse väljaõppe saanud koer hoida diabeediga inimese tervist ja säilitada oma peremehe elukvaliteeti.
Hüpokoerad läbivad pooleteise aasta pikkuse koolituse
Hüpokoerte koolitamisalased teadmised jõudsid Eestisse Soomest. Soomlased omakorda käisid teadmisi omandamas Inglismaal. Kui Soomes on koeri koolitatud juba aastaid, siis Eestis alustas käesoleval aastal alles teine grupp koeri.
Grupikoolitusele tulevad diabeeti põdevad inimesed koos oma isikliku koeraga. Koolitus toimub ühe aasta vältel moodulitena nädalavahetustel umbes kahekuuliste vahedega. Koos olles jagatakse kogemusi ning omandatakse vajalikud teoreetilised ja praktilised oskused kodus harjutamiseks. Moodulite vahepeal on õpilased pidevas ühenduses koolitajatega. Tagasiside saamiseks saadetakse videod oma tegemistest e-posti teel või laetakse need vastavasse keskkonda üles.
Koolitus koosneb laias laastus kolmest osast: baaskuulekus, et koer ühiskonnas hästi hakkama saaks ja omanikule keskenduks, teooria, et koeraomanik omandaks vajalikud teadmised oma koera parimaks pidamiseks ja sujuvaks kooseluks ning lõhnatreening spetsiifiliseks hüpokoera tööks.
Lõhna õpetamiseks võetakse diabeeti põdevalt inimeselt lõhnaproovid, mida tuleb steriilselt puhastes anumates sügavkülmas säilitada. Kuna hüpolõhn ei ole koerale loomulik lõhn, nagu saaklooma lõhn, siis peab koolituse käigus muutma selle lõhna preemiate abil maailma kõige paremaks lõhnaks, et koer selle nimel n-ö kasvõi läbi seinte läheks. Kui koerale on spetsiaalse treeninglaua abil õige lõhn selgeks õpetatud ning ta oskab ka juba markeerida, siis seotakse need kaks tegevust kokku ja peidetakse hüpolõhna proov diabeeti põdeva inimese riiete vahele.