Tutvusta meile Lolat, kuidas ta Sinuni jõudis.

Lola on jõudnud mõnusasse pensioniea eelsesse väärikasse vanusesse. Ta on 8-aastane.

Nagu ikka tuleb peresse uus koer siis, kui eelmine on sellest maailmast edasi liikunud. Kuigi me veel alles kurvastasime ja igatsesime oma eelmist koera taga, teadsid kõik, et ilma koerata meie pere ei funktsioneeri. Seda teavad tegelikult kõik meie lähedased sõbrad.

Nii juhtuski, et hoopis meie sõber Saaremaalt leidis kohalikust hoiukodust ühe kleenukese, väljaveninud käppade ja pika ninaga süsimusta koera. Olime ka ise pikaks nädalavahetuseks parasjagu Saaremaale sõitnud ja nii otsustasimegi tagasiteel Tallinnasse teha väike sissepõige Saaremaa hoiukodusse ning külastada välja valitud koerakest. Varusime parajal määral aega ning leidsimegi ennast lahke perenaise õue pealt.

See, kuidas Lola hoiukodusse jõudis, on samuti omamoodi tore lugu. Kuressaare apteeker läks hommikul tööle ja avastas oma apteegi ukse tagant pappkasti kolme väikese vastsündinud kutsikaga. Üks neist oligi tulevane Lola.

Nagu ikka neil puhkudel, sai ka seekord lastele eelnevalt selgeks tehtud, et sel korral lähme koerakest vaid vaatama, kuid loomulikult lõppes see klassikaliselt: vanim laps, kes toona oli vast 10-aastane, seisis koos koeraga hoovi peal ja keeldus sealt sammugi edasi liikumast enne, kui me koera kaasa ei võta. Ei aidanud keelitamisest, meelitamisest ega ka kavalast jutust. Praami väljasõidu aeg lähenes ja auto peale korjata nii lapsed kui ka koer.

Lola ebaproportsionaalse teismelisena.

Kuidas just Sinu koer EV100 lühifilmi valiti?

See juhtus nii, et tuttava kaudu jõudis minuni info sellest, et EV100 filmi jaoks otsitakse mustakarvalist lontiskõrvadega koera. Kuna sõber teadis, et ma tegelen koertega ja mul on täpselt soovitud koer kohe varnast võtta, siis ta kirjutas mulle. Mina loomulikult rõõmustasin ja saatsin otsekohe Lolat tutvustava foto. Ja nii lihtsalt see casting läbitigi.

Milline oli Lola roll selles filmis?

Esimene info, mida mulle telefoni teel edastati, kui Lola rolli kohta uurisin, oli see, et Lola roll on mängida kiindunud kaaslast näitleja Jörgenile. Koerakoolitaja parimateks sõpradeks on isuäratavalt lõhnav kotlet ja tühja kõhuga koer, nii ma Lolat selleks rolliks vaikselt treenima hakkasingi. Mäletan, et mõtlesin panna ka Jörgeni mantlitaskusse üks hästi lõhnav maiuspala. Nii käib Lola ontlikult Jörgenil sabas ja saame selle rolliga edukalt hakkama. Lola on väga kontaktne ja püüdlik koer.

Lola metallhantlit ära toomas

Kuidas kogu filmimisprotsess välja nägi ja kaua kogu ettevalmistustöö aega võttis?

Nagu ikka kehtib lause, et inimene teeb paberil plaanid ja jumal naerab, see tähendab, et alati, absoluutselt alati võib öelda, et kui oleks rohkem aega, küll siis oleks...., aga oli nagu oli. Loomeinimestele kohaselt lendab ka loome just loomise käigus ja nii tulevad parimad mõtted koha peal täpselt siis, kui nad tahavad. Lola rolliks ettevalmistamise aega ei olnud, sest võtete käigus selgus see, mis ta parasjagu teha võiks. Kõik käis samal hetkel.

Minu jaoks on koer justkui elus, emotsioonidega intelligentne inimene, mitte eelnevalt valmis programmeeritud töökindel robot. Päevad ei ole vennad ja ootamatusi tuleb ikka esile seal, kus neid oodatagi ei oska. Filmimisprotsess näeb välja nii, et keset võtteplatsi seisab üks näitleja ning tema ümber seisab veel terve trobikond abimehi, kel kõigil suured, koera jaoks himutava väljanägemisega aparaadid käes on. lisaks sellele langevad taevast alla ka hirmuäratavad, üleni karvased mikrofonid.

Üleüldse on koerad väga tundlikud sellisele intensiivsusele ja tähelepanule. Nad lähevad emotsionaalselt lukku, saba sorgu ja näole manatakse hirmunud lambanägu. See oli vast esimene takistus, millega me kokku puutusime. Sellest saime üle tänu Jörgeni väga heale suhtlemisoskusele koeraga. See oli super ja seda enam, et Jörgenil endal koera ega koertega varasemat suhtlemiskogemust ei ole. Müts maha tema ees!

EV100 filmivõtted

Kuidas Te koera rolliks ette valmistasite ja treenisite, kas Lola õppis filmi tarbeks ka uusi käskluseid?

Kõige esimene „treening“ seisnes selles, et Lola sai Jörgeniga tuttavaks. Lola on harjutatud olema minuga kontaktis olenemata sellest, mis meil ümberringi toimub. Mina olen see, kes annab talle info selle kohta, mis edasi teha. Ta on õpetatud ka eirama kõiki hõikeid või käske, mis kõrvalt tuleb. Olen sellega tööd teinud lausa nii, et olen pannud teised inimesed provokatiivselt käsklusi hõikama. Samal ajal on Lola saanud minu käest preemiat selle eest, et ta taustamüra eirab.

Selle rolli jaoks oli Lolal vaja õppida just Jörgenit kuulama. Treenisime teda nii, et igal korral, kui filmi tarbeks taas kuhugi sõitsime, tuli Jörgen meie autosse. Me kasutasime ära igat võimalikku olukorda, kus Lolal oleks võimalus Jörgeniga suhelda. Täiesti tavalisel moel, Jörgen rääkis Lolaga, sasis tema karva, andis lihtsamaid käsklusi, mängis, püsis füüsiliselt koera lähedal ja tegeles temaga. See eeltöö oli vajalik emotsionaalse sideme loomiseks.

Konkreetselt midagi uut Lola õppima ei pidanud, lihtsalt oli vaja juba olemasolevad teadmised uues olukorras proovile panna. Koer pidi aru saama, et ka tolles veidras keskkonnas tuleb sooritada tavapäraseid käske, mida ta üldjuhul treeningplatsil või külmkapi ees on harjunud tegema.

Näiteks ühe võtte jaoks oli vaja õpetada koer otsejoones Jörgeni juurde jooksma. Mina olin koos Lolaga metsas puude varjus peidus ning võte toimus meist eemal. Kui mulle käega viibati, saatsin Lola käsklusega "Mine!". Tema ülesanne oli joosta otsejoones metsavahelt Jörgeni juurde. Koer pidi iseseisvalt päris pika distantsi läbima, lisaks oli seal palju erinevaid inimesi, kuid Lola pidi just Jörgeni nende seast üles leidma.

EV100 filmivõtted

Lola oli eelnevalt sõnakuulelikuse trennis õppinud märki saatmist. See on konkreetne käsklus ja tegevus, mida ta juba eelnevalt teadis. Filmivõtete puhuks oli vaja Jörgen ära markeerida. Lola pidi aru saama, et seekord on Jörgen see „märk“, mis tuleb üles leida ning seejärel sinna edasisi korraldusi ootama jääda.

Kas koer nautis kogu seda protsessi ja melu?

Lola naudib tohutult igasuguseid tegevusi. Juba päris mitu aastat oli Lola saanud korralikule sportkoerale kohast vatti. Tegin temaga igapäaevaselt trenni ning lisaks olid kolm korda nädalas treeningud ka koos treeneriga. Nüüd, kui ta on jõudnud juba väljateenitud pensionipõlve, naudib ta tegelikult iga võimalust tegutsemiseks. Niisama on tal kodus igav ja nii mõtleme me lastega talle pidevalt igasuguseid lõbusaid asju välja. Näiteks oleme õpetanud talle ämbrisse minemist, tooli peal istumist ja muid tarbetuid käsklusi lihtsalt selleks, et koer saaks tegevust. Ta armastab uusi asju õppida, Lolale on oluline, et temaga tegeletakse.

Lola aggility-võistlustel.

Võttegrupi inimesed tegelesid temaga, nii et see oli win-win olukord. Kuna päevad, mil filmivõtted käisid venisid sageli pikemaks, siis mina pidin ära tulema. Koera pärast ei muretsenud ma kordagi, jätsin ta rahumeeli sinna. Ma arvan, et ma ise ka ei hoolitse oma koera eest nii suureliselt, kui võttegrupp seda tegi. Võiks öelda, et Lola tundis ennast printsessina. Ta magas koos meeskonnaliikmetega sama katuse all, valis voodite vahel, kellele ta parasjagu kaissu tahtis pugeda ja kui ma kolme päeva möödudes helistasin, et ei tea, kas Lola on veel elus, kostis telefonitorusse vaid naeru, sest võtteplatsil oli just suur tüli puhkenud selle üle, kelle autosse Lola seekord minna saab.

Lola on nii tark ja intelligentne koer, kas ta on ka varem mõnes filmis mänginud?

Lola osales hiljuti PetCity projektis 99 + 1 koer/ Krants. Lisaks oleme ka ise erinevaid lühifilme kokku pannud. Lola on esinenud ka varjupaigas ning saanud osa Kertu Jukkumi telesaatest "Loomasõber Kertu", kus ta Eesti kõige targemaks tõuta koeraks tituleeriti.