Löwchen on igivana tõug, kes on pärit Vahemeremaadest, kuid tõu kodumaaks on nimetatud Prantsusmaa.
Lõvi jäljendav karvalõikus on andnud tõule selle algupärase prantsuskeelse nime Petit Chien Lion, mis tähendab väikest lõvikoera. Tõu saksakeelne nimi löwchen (väike lõvi ehk lõvikoerake) on tuntuim ja kasutatuim maailmas.
Tüüpiline löwchen on uudsihimulik ja tahab olla alati seal, kus midagi juhtub. Tõule on omane rõõmsameelsus ja tegutsemistahe. Löwchen on omanikule truu. Ta suudab kiiresti õppida, kuid koolitusel vajab kindlameelsust ja vahelduvust.
Löwchen on suurepärane perekoer, kellest tavaliselt saab perekonna kekspunkt ja omamoodi ka kloun. Vaatamata väiksele kasvule on ta alati kindlameelne ning valmis pikkadeks jalutuskäikudeks. Kuna ta õpib ruttu ja talle meeldib tähelepanu, siis sobib ta hästi ka agilitysse ja koeratantsu.
Väga haruldane koer
Löwcheniga aitab meil tuttavaks saada Inga Siil, kellele kuulub üheksakuune löwchenipoiss Sultan. Me kohtume ühes vahvas Tallinna kesklinna kohvikus ühes suures kaubanduskeskuses ja kohe alguses pean tõdema, et Sultan peab ennast kohvikus väga ilusasti üleval. Esialgu ta jälgib, mida inimesed tema ümbruses teevad, ja veidi hiljem tuleb hüppab ta minu kõrvale diivani peale, et ka minuga veidi lähemalt tuttavaks saada.
Pealtnäha on tegemist väikese sülekoeraga. Selle välimuse taga on aga tegelikult olemuslikult iseteadlik ja „suur“ koer. Päris väikeste koertega võrreldes ei ole koer ka nii-öelda jalatõstja.
Aastaid tagasi oma harukordsusega Guinnessi rekordite raamatusse jõudnud lõvikoerake ei ole ka täna ei Eestis ega mujal maailmas väga levinud ning sõjajärgselt kuulus tõug haruldaseimate tõugude hulka. Fabebookis on löwcheni kasvatajate-harrastajate grupp, aga neid ei ole väga palju. Ka suurel Venemaal on näiteks vaid kolm koera. Olenevalt maadest on koer kohati äärmiselt haruldane. Eestis on „lõvisid“ hetkel kokku neli - Inga andmetel on kaks neist ühes peres Jõgevamaal ja väidetavalt on üks koer ka Tartu kandis. Huvitaval kombel on kõik neli koera isased löwchenid.
Inga Siil ja tema koerad
Kui mõelda Eestis puudlite peale, siis mulle ja kindlasti ka paljudele teistele koerasõpradele meenub esimesena ikka Inga Siil. Ta on aktiivne koerakasvataja ja näitusekoolituste läbiviija, tema koerad on näitustel alati väga edukalt esinenud.
Puudlitega aktiivse näitustel osalemisega kaasneb aga paratamatult äärmiselt töö- ja ajamahukas karvahooldus. Mingil hetkel tundis Inga, et kuigi puudlid on endiselt tema südames, on ta valmis uueks väljakutseks ning hakkas otsima koera, kes „oleks tark, toreda iseloomuga, aga vajaks puudlist vähem karvahooldust.“
Huvitav on see, et Inga koerad on mõnes mõttes ühte tüüpi: puudlite ja löwcheni sarnasus on olemas.
Nüüd möönab Inga, et karvahoolduse seisukohalt ongi löwcheniga lihtsam – koera peab küll tagaosast pügama, aga ülejäänud pika karva puhul ei ole pügamist vaja. „Näitustel lihtsalt kammid karva läbi ja lähed ringi.“
Sultan on Inga teine lõvikoerake. Tema esimene koer Bravo sai kahjuks aasta tagasi leptospiroosi tagajärjel õnnetult surma. Sultan on võetud samalt soome kasvatajalt, kust Inga esimene koergi. Tegemist on legendaarse kasvatajaga, kelle käe alt on sirgunud üle 100 pesakonna koeri kogu maailma.
Täna on Inga koerteperes kolm koera: üks suur puudel, üks kääbuspuudel ja Sultan. Kuidas nad omavahel läbi saavad? Inga hinnangul koerte omavahelises suhtlemises erilist vahet ei ole: „Koerad saavad mul omavahel väga hästi läbi. Karjahierarhia on paigas. Suur puudel on juht ja teised lihtsalt püüavad talle n-ö pugeda ja meele järele olla.“ Inga teab oma tuttavatelt, et lõvikoerakest peetakse koos väga erinevate koertega ning koerad klapivad omavahel väga hästi.
Iseloom – hingelt suur
Löwchen on sõbralik, terve ja rõõmsameelne koer. Nad on aktiivsed ja mängulised ning väga intelligentsed. Ta on suurepärane koduloom. Löwchenid sobivad hästi ka lastega. Ajaloost tuntakse neid ju kui seltskonnakoeri, mistõttu vajavad nad inimese tähelepanu ning nad pole õnnelikud, kui peavad kaua aega üksi olema.
Löwchenid ei haugu palju, pigem on tegemist vaikse tõuga. Kui on vaja oma kodu kaitsta, siis suudavad nad ka vägagi lärmakalt haukuda. Löwchenid võivad olla ka väga enesekindlad ja arrogantsed, kui omanik ei suuda ennast kehtestada, näidata, kes on karja juht. Ilma karjajuhita on löwchenid valmis ise seda kohta haarama, kusjuures ka teiste ja suuremate kodus olevate koerte eest.
Üldise sõbralikkuse seisukohalt eristab Inga nn vana- ja uuema aja löwcheneid.
„Tänapäeva löwchenid on üldjuhul sõbralikud nii inimeste kui ka koertega. Mõned üksikud isased küll on, kes ei pruugi teiste isastega klappida. Inimestega on nad üldjuhul kõik hästi sõbralikud.“
Vanema tüübi koerad aga olevat olnud suisa hammustajad. Seega, aja jooksul on koerte iseloom muutunud pehmemaks. Mis aga pole kadunud, on isepäisus, kinnitab Inga. „Nad on päris isepäised.“ Isepäisuse tõttu võib vahel ette tulla probleeme koera koolitamisel. Inga toob näiteks koerte tuppakutsumise – kutsudes tuppa puudleid, tulevad nad kohe. Kui löwchenil on aga midagi tähtsat – näiteks nuusutamistegevus pooleli, siis vaatab ta õuest sellise näoga, et „mis mõttes, ma jätan praegu kõik siin pooleli ja hakkan sinu poole jooksma või…!? Küll ma tulen, ole nüüd rahulik.“
Peremees peab sellist koera kindlakäeliselt kasvatama, sest need nii-öelda väikesed nunnud kääbuskoerad oskavad ülihästi omanikule pähe istuda. Inga räägib, et näiteks tema puudlid pole kunagi toidu pärast riielnud. Sultan aga näitas külas käinud isasele noorele kääbuspuudlile üsna ruttu oma üleolekut ning üritas teise söömist takistada (millele Inga loomulikult viivitamatult reageeris).
Inga möönab, et “väike Napoleon” on koeras kindlasti olemas. Tõsiseks „võimuhaaramiseks“ on Sultan veel noor, aga Inga möönab, et see sõltub ka ilmselt koerast – Inga vana ja suure puudliga ta ilmselt seda ka ei üritaks. Igal juhul jälgib Inga koera käitumist väga tähelepanelikult, et võimalikke võimuliialdusi eos maha suruda, vältimaks väikesest nunnust väikese „sarviku“ kasvatamist.
Koerale ei meeldinud näiteks millegipärast ka kutsikakoolis, natuke seal käidi, aga Sultan eelistas koolitamist muus keskkonnas. Sultan on võrreldes Inga esimese ülisõbraliku koeraga veidi reserveeritum.
Miks on antud tõu esindajaid maailmas nii vähe? Inga peab üheks põhjuseks näiteks üldiselt suurt tõugude valikut ja ka seda, et näiteks enamik muid niinimetatud seltsikoeri (käharakarvaline, havanna ja malta bichon) on vähem isepäisemad. Ja võib-olla tavainimesele ka ei meeldi näiteks paljakspügatud tagumik. Eestlased aga ilmselt lihtsalt ka veel ei tea seda tõugu.
Ajalugu mõjutab ka iseloomu
Iseloomul on koera ajaloos oluline roll. Inga räägib, et koera arengus on olnud kaks olulist faktorit, mis mõjutasid nii tema välimust kui ka iseloomu. Nimelt olid koerad kunagi lausa väikest viisi hulkurid, seega pidid nad suutma läbida pikki vahemaid ning samas lootma inimeste headusele.
„Vanad löwcheni-kasvatajad ütlevad, et koer poleks jäänud ellu, kui neil poleks olnud inimestele meeldivat iseloomu, mistõttu neid nii-öelda päästeti ja teiseks head liikumisaparaati, sest rännata tuli neil pikki vahemaid.“ Liikumisvajaduse kohta ütleb Inga, et kindlasti on löwchen „tõeline koer“ ja alati valmis rõõmuga tegutsema ja õue jalutama minema: liigub rõõmuga läbi muda ja võsarägastike. „Sülekoera“ nimetus on selle tõu juures vististki ka veidi eksitav - kuigi nime poolest „sülekoer“, ei ole Sultan sugugi alati valmis rõõmuga süles olema – tema eelistab sülesoleku aega ja kohta ise valida.
Välimus – väike lõvi
Kehaehituselt peab löwchen olema väga tasakaalukas, mitte liiga täidlane, hästi arenenud ja lihaseline väike koer. Ta ei tohi olla liiga jõuline või raske, kuid ei tohi olla ka liiga lame, kiitsakas ega õhuline. Üldmulje peab olema stiilne, harmooniline ja toimiv tervik. Löwchen on kääbuskoer, kes on füüsiliselt veidi suurem, kui paljud teised sellised koerad. Tunnistan, et ka minu silmis on Sultan üks igati sitke poiss, teda sülle võttes tunnen, et tegemist on tõesti ikka koeraga, kes on tugev “tükk”. Inga juhibki tähelepanu, et Sultani kaal on juba praegu üle seitsme kilo. Karvkate on pikk ja laineline, mitte liiga lokkis ega sile. Kui veel mõni aeg tagasi oli Inga sõnul tõustandardis keelatud šokolaadivärv, siis tänasel päeval on löwchen üks neid koeratõugusid, kelle puhul on kõik värvid lubatud. „Reaalselt on neid valgeid, kahevärvilisi (valgel mustad/pruunid laigud, kolmevärvilised, must hõbedaga, beežid, pruunikad). Lubatud on aga kõik värvikombinatsioonid. Inga arvab, et levinuim on must hõbedaga kombinatsioon, selline on ka Sultan. Nii nagu puudlidki ja palju teised nn karva kasvatavad koerad, ei aja ka löwchenid karva.
Karvkate lõigatakse traditsioonilise lõvilõikusega, milles koera tagakeha, väike osa esijalgadest ja käpad aetakse masinaga paljaks, jättes tupsud jalgadele ja sabaotsa. Pea karvu ei pea lõikama.
Löwchen peab välja nägema võimalikult loomulik. Karvastiku pikemat osa ei tohi kääridega lõigata ning karvastikku ei tohi ka muudmoodi lõigata nagu näiteks puudlite puhul tehakse.
Löwchenil peab olema lai pea, lühike koon ja tume pigment. Silmad peavad olema tumedad, suured, ümmargused ja ilmekad. Keha on kõrgusest veidi pikem ning peaks jätma ruudukujulise mulje. Luustik on tugev. Saba kaardub seljale, kui koer liigub.
Löwcheni lõvilõikuse algupära ei teata. Teatakse seda, et külmades lossides kasutati väikeseid koeri nagu soojaveepudeleid, mistõttu lõvilõikusel näikse olnud hügieeniline põhjus. Teine võimalus on see, et lõikus püüdis jäljendada võimsalt sümboolse lõvi välimust. Kui kellelegi väga meeldib aga just karvane koer või vastupidi, üleni ära pügamine, siis Inga sõnul selleks takistust ju ei ole – kuid seda juhul, kui ei ole ambitsioone käia näitustel. Näitustel on spetsiifiline lõvilõikus nimelt kohustuslik. Perekoeri aga võib pügada nii nagu omanikul endal mugavam – soovi korral võib pügada ära ka terve kere ja jätta karvad näiteks vuntsidele, kõrvadele ja sabaotsa. Samas võib koera hoida ka üleni karvasena.
Lõvikoerakese karv vajab ka regulaarset pesu. Näitusel käivatel inimestel tuleks koera pesta umbes 7-10 päeva tagant. Pesu võtab aega umbes 30-40 minutit, mis on Inga sõnul võrreldes puudliga võrratult palju kergem. Perekoera puhul piisab kord kuus pesemisest.
Tagaosa pügamisel on Inga sõnul rusikareegel see, et pikk karv ulatub rinnakorvi lõpuni ja sealt alates pügatakse paljaks. Kohtunikud seni aga veel joonlauaga mõõtma pole tulnud.
Näitustel jälgitakse kindlasti koera ilmet. Inga räägib, et koer kuulub samasse gruppi malta, havanna ja käharakarvalise bichoniga, kelle kõigi puhul peetakse näoilmet oluliseks. Suured tumedad ilmekad silmad, pigem lühikesevõitu koon – koera vaadates peaks meenuma üks armas „mängukoer“. Ja selline vahva “mängukoera” ilme on kindlasti ka Sultanil.
Terve ja pikaealine tõug
Kuigi teadaolevalt tõul mingeid tõule omaseid pärilikke haigusi ei ole ja ka eeldatav eluiga on suhteliselt pikk (13-15 eluaastat). „Kimbutavad neid tavalised väikeste koerte tüüpilised hädad: põlve- ja silmaprobleemid.“ Neid haigusi ei esinevat aga massiliselt. Isu olevat enamikel löwchenitel hea. Inga sõnul on Sultani isu lausa nii hea, et ei ole vaja trikitada ega tembutada, kui vaja, siis sööb Sultan ka ravimitableti täitsa vabatahtlikult ära.
