Itaalia väikehurt kuulub kääbuskoerte rühma. Ta on alati seltsikoer olnud. Itaallased armastasid nende koerte võrratut ilu ja graatsiat ning see tõug on jäädvustatud paljudele itaalia renessanssiajastu silmapaistvatele kunstiteostele. Just sellest ajast pärineb ka tõu nimetus – itaalia väikehurt. Itaalia väikehurtasid võib pidada silmapaistvuse ja graatsia etalonideks ning tänu nendele omadustele on nad viimase aastakümne jooksul võitnud üha rohkemate ja rohkemate inimeste südamed.
Välimus
Itaalia väikehurt on graatsiline koer, kel on kõrgete sammudega kõnnak ja delikaatne, sihvakas välimus. Koera kolju on pikk, koon kitsas. Kõrvad on tahapoole asetusega nn rooskõrvad. Silmad ja nina on tumedavärvusega. Koera pilk on ilmekas. Hambumus on kääritaoline. Kael on pikk ja kaarjas, mis liitub tahapoole asetsevate õlgadega. Selg on kumer, laudjas tugevalt kaldus. Esijalad on sirged, tagajalad on hea nurga all. Käpad on jänesekäppade sarnased, pikad ja kitsad. Saba on pikk ja peenike ning madala asetusega. Itaalia väikehurda karvkatte värvuseks võib-olla must, kollakaspruun, punane, kreemikas või sinine. Rinnal ja jalgadel võivad valged märgid olla.
Nii emaste kui ka isaste koerte turja ideaalkõrguseks on 32-38 cm ja kaal jääb vahemikku 3,6-4,5 kg.
Toitmine
Itaalia väikehurt on hea isuga koer, kes vajab päevas mitu väikest toiduportsu. Seda just kasvuperioodil, kuna koer on hüpoglükeemiale vastuvõtlik.
Suhtlus
Itaalia väikehurdale meeldib kaissu pugeda. See on osalt tingitud tema südamlikust loomusest ja teisalt sooja saamise eesmärgil. Ta on sõbralik koer, kes naudib näituseringis enda näitamist. Itaalia väikehurt ei ole arg koer. Kui koera juba varajases eas sotsialiseerida, aktsepteerib ta võõraid inimesi ja uusi situatsioone kergelt. Koeraga lähedase suhte loomine võtab aega, kuid kui koer on omanikku kiindunud, on ta suurepärane kaaslane. Kuigi itaalia väikehurt on väikesekasvuline koer, peab treenimine siiski kindlakäeline ja järjepidev olema.
Aktiivsus
Kuigi tegemist on väikese koeraga, on ta siiski nägemise järgi saaki jahtiv koer, kes armastab väga joosta. Itaalia hurt kohandub ka korterieluga, kui ta saab päevas paar korda vabalt ringi joosta. Paljud omanikud lasevad koeral oma jahiinstinkti saagi jälitusvõistlustel rakendada. Noort koera ei tohi kindlasti üle treenida, kuna see võib ta hapraid jalaluid vigastada.
Treenimine
Itaalia väikehurt on intelligentne koer. Koerale on suhteliselt keeruline kodukorra reegleid selgeks teha ja jahiinstinktsit tulenevalt ei taha koera alluda tagasikutse käsule. Potentsiaalse arglikkuse tekkimise ennetamiseks peab koera kindlasti varakult sotsialiseerima hakkama. Koera peab harjutama ka hammaste korrapärase kontrollimisega.
Pesakond
Pesakonnas on tavaliselt 4 või 5 kutsikat, mis on selle väikesekasvulise tõu kohta üpris suur arv.
Eluiga
Itaalia väikehurda keskmine eluiga on 13 aastat, kuid mõned võivad elada ka kuni 15 aasta vanuseks.
