Kas muretsed tihti üleliia, kui koera tervisega midagi valesti tundub olevat? 6 seisundit, mis polegi nii ohtlikud, kui esimese hooga tundub



Kas muretsed tihti üleliia, kui koera tervisega midagi valesti tundub olevat? 6 seisundit, mis polegi nii ohtlikud, kui esimese hooga tundub
Pixabay

Alati kui märkad, et su koeraga on midagi valesti või paneb veterinaar su lemmikule hirmutavana näiva diagnoosi, hakkad alateadlikult valmistuma kõige halvemaks. Kuid mitte kõik terviseseisundid ega -häired pole eluohtlikud. Isegi siis mitte, kui neid tähistavad meditsiinilised terminid sinu jaoks suurt midagi ei tähenda või hirmutavad tunduvad.

Loomulikult ei tähenda see, et loomakliinikut ei peaks külastama või et asjad, mida sa oma koera juures märkad, ei tähenda midagi. Oluline on hoopis meeles pidada, et paanikasse sattumine ei muuda midagi paremaks. Jah, mõnedel juhtudel on kiire tegutsemine oluline, kuid ratsionaalset mõtlemist ei maksa siiski unustada. Tegutseda tuleb enesekindlalt vastavalt olukorrale. Mõnikord tähendab see sedagi, et pead koeraga kiiresti kliinikusse tormama. Mõnel teisel korral aga hoopis, et võid võtta telefonitoru ja veterinaarile helistada.

Ütleme seda sellepärast, et kui sinu lemmikuga midagi lahti tundub olevat, on väga kerge endast välja minna, kuid üsna sageli näivad tervisehäired palju hirmutavamad, kui nad tegelikult on. Siin on sulle kuus näidet.

Lühiajaline lonkamine

Koerte puhul tähendab lonkamine seda, et loom ei kasuta ühte oma käppadest mingil lihastest või luustikust tuleneval põhjusel normaalsel moel. Kui märkad puutud koera lonkega kokku esimest korda elus, on see alati murettekitav. Kuid mitte iga kord pole tegemist millegi ülitõsisega.

Loe veel

Seotud lood:

Väga paljud lonked kestavad tunni või veelgi vähem, selgitab loomaarst Christopher Miller, kes praktiseerib Washingtonis. „Vähemalt 20 protsenti longetest, mida mina oma praktikas kohtan, on selleks ajaks, kui loomad minu vastuvõtule jõuavad, juba märkamatuks muutunud,“ ütleb Miller. „Säästad hulga raha ja veel suurema hulga südamevalu, oodates ja lihtsalt kannatlik olles.“

Kuid kui lonkamine püsib enam kui ühe päeva, siis peaksid oma koera kindlasti loomaarsti juurde viima. Tegemist võib olla sümptomiga, mis viitab millelegi tõsisemale. Veterinaari külastamine tuleb kindlasti ette võtta ka siis, kui lonkamisega kaasneb tõsine ebamugavus või ilmneb mõni nähtav ebanormaalsus käpal.

Paeluss

Kui märkad koera väljaheites, päraku ümbruses või tema lemmiklamamiskohas valgeid riisiterasarnaseid moodustisi, võib see viidata paelussile. Kui tegemist ongi selle siseparasiidiga, põhjustab see sügelemist ja ebamugavustunnet, selgitab Durangos veterinaariakliinikut pidav dr Shannon Mazur. Iga parasiidi korral, mille koera väljeheitest leiad, tuleb konsulteerida loomaarstiga, sest tegemist on seisundiga, mida tuleb ravida. Kuid paelussi avastamine endast mingit eluohtlikku olukorda ei kujuta.

Viiruslikud papilloomid

Dr Christopher Miller kirjeldab neid kui väikeseid, lillkapsalaadseid moodustisi, mis on umbes kahe aasta vanuste koerte suu ümbruses väga tavaline nähtus. Papilloomid on väga nakkavad, mõned neist on aga tõesti väga väikesed –vaid paarimillimeetrised. Sellest hoolimata peaksid oma koera teistest koertest eemal hoidma umbes kolme kuu vältel, seniks kuni papilloomid kaovad. Kahjuks on paljud koerad papilloomiviirusega nakatunud juba enne, kui nahal moodustised ilmnevad. Seega on oluline teavitada ka teisi, sinu koeraga kokku puutunud koeri, kui oma lemmikult papilloomid avastad. Kui sul on mitu koera, siis pea meeles, et ka teised võivad olla nakatunud või olla viiruse kandjad.

„Viiruslikud papilloomid koertel on umbes samasugune haigus nagu tuulerõuged inimestel,“ selgitab Miller ning lisab, et mõnede inimeste arvates on parem, kui koer nakatub papilloomiviirusega juba varases eas ning hiljem sellest haigusest pääseb. Loomaarstid seda seisukohta siiski ei jaga, olgugi, et üldiselt võttes on tegemist suhteliselt kahjutu viirusega. Enamikul juhtudes kaovad papilloomid ilma igasuguse ravita mõne kuu jooksul.

Histiotsütoom

Sarnaselt viiruslikele papilloomidele on ka histiotsütoomid tehniliselt võttes kasvajad. Mõlemad need on siiski healoomulised. „Olen oma praktikas näinud sadu histiotsütoome,“ sõnab dr Miller. „Mõnede suuremate koeratõugude puhul võib see kasvaja olla ka pahaloomuline, olgugi, et ma pole ühtki sellist kohanud.“

Kui sul on suurt tõugu koer, soovitab ta histiotsütoomi arstile näidata.

Millised need kasvajad välja näevad? Tegemist on väikeste, punaste punnidega, mis tekivad enamasti koera pea- ja kaelapiirkonda, rinnale, kõrvadele ja jäsemetele. Sagedamini esinevad histiotsütoomid noortel koertel ning need kaovad tavaliselt iseenesest 1-3 kuu jooksul.

Kui kasvajad aga valulikus ja veritsevaks muutuvad ning väga suureks muutuvad, tuleks need kirurgiliselt eemaldada. Kui tegemist on eakama loomaga, siis sarnase välimusega kasvajalise moodustise korral ei ole tõenäoliselt tegemist histiotsütoomiga. Pigem millegi hoopis tõsisemaga, koer tuleks kindlasti kilinlikusse arsti vastuvõtule viia.

Luupus

Tegemist on autoimmunhaigusega, mida tuleb mõnikord pikka aega ravida. Vahel möödub haigus ravi tulemusel, kuid see võib siiski taas avalduda. Oluline on vahet teha luupuse kahe erineva vormi vahel: süsteemne erütematoosne luupus ja diskoidne erütematoosne luupus.

Mõlemad haigusseisundid alarmeerivad organismi immunsüsteemi sel moel, et antikehad hakkavad normaalset DNA-d viiruslikuks DNA-ks pidama. Süsteemse luupuse korral kahjustuvad liigesed, neerud, nahk, vererakud jm. Esimeseks sümptomiks on tavaliselt lonkamine ning kuigi ravimata jätmise (ning mõnikord isegi adekvaatse ravi) korral on tegemist eluohtliku haigusega, esineb seda märgatavalt harvemini kui diskoidset luupust.

Diskoidne erütematoosne luupus avaldub enamasti nahal. Võid märgata koera ninal ja huultel savivärvi laike. Haigus on erinevaid ravimeid ja toidulisandeid omavahel kombineerides ja päikesevalgust vältides suhteliselt kergesti ravitav ning see pole kaugeltki nii ohtlik kui süsteemne luupus.

Kahinad südames

Kahinaid kuuleb arst tavaliselt rutiinse läbivaatuse käigus koera südant kuulates. Tegemist on südames ebanormaalsest, turbulentselt kulgevast verevoolust tekkinud helidega. See ei pruugi tegelikult üldse mingi suurele või tõsisele haigusele viitav sümptom olla (kutsikad kasvavad sellest sageli välja).

Kuna aga südamehaigustega ei maksa nalja teha, on siiski oluline teada, et kahinaid esineb südames isegi vanematel koertel, need on suhteliselt healoomulised ega vaja kohest ravi.

„Kuid te ei saa seda teada ilma, et kardioloog koera läbi vaataks,“ selgitab dr Miller ning lisab, et kuna kahinad muutuvad ajas, on vajalik, et koer toodaks veterinaari juurde kontrolli iga 4-6 kuu tagant.

Allikas: petmd.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare