Kui enamus koeri on muutuva maailmaga ilusti kohanenud, siis kahjuks ei saa sama öelda nende peremeeste kohta. Ikka veel kuuleb tänaval rihmata „laperdava" koera omanikelt lauseid „aga kutsu peab vabalt joosta saama" või „koerad on alati vabalt jooksnud" või lausa „koer on looduslaps - teda ei tohi piirata". Just need koerapidajad on need, kes halvimal juhul oma lemmikul täiesti „looduslähedast elu" lasevad elada - avades hommikul ukse ja eeldades, et õhtul pöördub tema loom linnatänavatelt tagasi elusa ja tervena.

Sellised loomaomanikud ei näi aduvat, et linnaruumis elavad ja liiguvad peale nende ka teised - mitte kõik neist ei armasta loomi ning paljud kardavad neid. Sageli kahjuks õigustatult - meenutagem kasvõi hiljuti hulkuva suure koera hammaste vahel hukkunud väikekoera, kes ise oli ontlikult rihma otsas. Just selliste juhtumite tulemusena karmistatakse loomapidamise eeskirju, kuid - nii irooniline, kui see ka pole - täidavad ka neid uusi rangemaid eeskirju just korralikud koeraomanikud (nagu selle hukkunud väikekoera perenaine), aga „looduslaps-peremehed" jätkavalt enamasti süüdimatult nii nagu seninigi.

Tagamaks, et teised linnakodanikud saaksid ja tahaksid koeri linnaruumis aksepteerida, peaks iga koeraomanik vaatama maailma laiema pilguga, kui ainult iseenda koera sabaotsani.

Meeles tuleb pidada, et koeraomanik vastutab alati oma koera eest. Omanik peab tagama, et tema loom oleks kontrolli all ning kaaskodanikele ohutu. Kõiki koeri peab sotsialiseerima ja õpetama neid inimühiskonnas käituma. Võõrad inimesed ei oska koera „lugeda" - seega on omaniku kohustus harjutada oma lemmikut koera jaoks veidralt käituvate inimestega, olgu nendeks tervisesportlased, kilkavad ja hüppavad lapsed või mitte kõige sirgema sammuga kaaskodanikud. Koerale ei pea teised inimesed ja loomad meeldima, aga ta peab aktsepteerima oma omaniku käsku neid ignoreerida.

Koeraomanik peab oma koera seedeproduktid linnatänavatelt ja -parkidest kokku korjama. Eriti koledad on kevadised „miiniväljad", mis kujundavad negatiivset suhtumist kõikidesse linnakoertesse - ka neisse, kelle omanikud hoolsalt kotikeste ja kühvlikestega koera järelt koristavad.

Eelkõige kortermajas elava koera omanik peab hoolitsema selle eest, et tema koer ei segaks naabreid. Terveks päevaks või ööseks üksi jääv koer, kes jätkuvalt ulub-haugub-vingub, on teiste majaelanike (kahjuks õigustatud) pahameeleobjektiks. Kutsikale tuleb kohe alguses õpetada rahulikult üksinda kodus olemist.

Arvestades koeratute kaaskodanikega on ka neil lihtsam aktsepteerida koera linnaruumis. Viisakalt käituv koer ei sega üldjuhul kedagi, isegi mitte kohvikus laua all lesides, samal ajal kui tema omanik mõnusalt inimseltskonnas aega viidab.

Jaga
Kommentaarid