Kontorikoer Bree peab kirjakulleri ametit ning armastab tühje kohvitopse

Purina programm "Käpad tööl" kutsub kontoritöötajaid julgemalt oma lemmikloomi tööle kaasa võtma. Programmi esimene lugu räägib Berlest ja tema koerast Breest, kellele töölkäimine pakub vaheldust ja uusi elamusi.

Programmi kohta saad lugeda SIIT.

Kui Bree oma roosa nina esimest korda Mamo kohviku uksest sisse pistis, ei teadnud ta veel, et hakkab seal käima pea iga päev.

Nova Scotia retriiver Bree sai sõbrapäeval 2-aastaseks, kuid tööl on ta käinud juba kolmandast elukuust peale. “Selles mõttes on ta juba staažikas töötaja,” tõdeb tema omanik Berle Brant, Mamo kohvikute turundusjuht.

“See tuli sellest, et tööl olid nii kiired ajad ja puhkus ei tulnud kõne allagi. Nii ta hakkaski väiksena kaasas käima. Samas oleksin ma Bree varem või hiljem tööle kaasa võtnud, see on alati minu soov olnud,” meenutab Berle.

Kööki pole olemas

Jah, Bree jaoks ei ole kohvikus kööki kui sellist üldse olemas. Sinna pole ta lubatud ja seetõttu ta kunagi köögi kaudu kohvikusse ka ei sisene.

“Kui me tööpäeva alustame, siis üldjuhul me käime läbi Mamo Liivalaia kohvikust. Siseneme kohviku peauksest, tervitame kõik inimesed ära ja tuleme kontorisse. Kui ma vahest Bree koju olen jätnud, siis on kaastöötajad pettunud. Breed oodatakse tööle rohkem kui mind,” naerab Berle.

Bree käigud Mamo kohvikusse pole tegelikult mingi erand, sest kõik koeraga külastajad on seal teretulnud. “Alles eile kohtus ta seal ühe meie püsikunde Mukiga, kes on corgi tõugu,” räägib Berle.
Bree tavaliselt teistest koertest välja ei teegi. “Pigem on teine koer rohkem huvitatud.” Ruumi jagamisega pole kunagi probleeme tekkinud. Sõbralik retriiver võtab kõik tulijad rahulikult vastu.
Kohvikus on koertega külastajatele koerapesad. Need võetakse lauda kaasa, et koeral oleks koht, kus olla. “Kui mina seal käin, võtan ma ka selle pesa ja siis on see Bree päralt.”

Miks te topsid järgi jätate?

Breel on ka väike töökirg – soe ja kohvi järgi lõhnav papptops. “Neid ta armastab kontori prügikastist välja võtta ja oma pessa vedada. Limpsib ära, tükeldab ära ja siis saan mina mõnusalt seda kartongi koristada,” naerab Berle.

Kontorisse tulles on prügikast esimene koht, mille Bree üle vaatab. Äkki veab? “Ma isegi ei loe seda pahanduseks. Me ju näeme kui väga need talle meeldivad.” Tihti on nii, et töökaaslased – Berle kohvi ei joo – lausa pakuvad talle kohvitopsi, kui see on tühjaks saanud.

Päeval ei jää Bree perenaisest sammugi maha. Ta tuleb ka koosolekutele ja kliendikohtumistele kaasa.

“Ta annab nõupidamistele soojust ja hubasust juurde. Ja kõik on alati positiivselt üllatunud,” räägib Berle, lisades et ta pole veel näinud, et keegi oleks peljanud või end ebamugavalt tundnud.
Kes Nova Scotia retriivereid ehk tollereid vähegi teab, on kuulnud ka nende haukumisrõõmust. “Minu koera puhul ei pea see paika. Ta ei tee üldse häält,” kinnitab perenaine.

Nõupidamise ajal seab Bree end laua alla magama. Kui ta tahab natukene hellust, siis hüppab sülle.
Bree teab, et peale tööd on see aeg, kui temaga tegeletakse. Käiakse trennides, tehakse pikki jalutuskäike metsas ja ta saab oma energia täielikult ära kulutada. “Kui oma koeraga piisavalt tegeleda, siis ta on kodus ja tööl hea koer. Hea rahulik ja õnnelik koer,” selgitab Berle.

Käppadel kuller

Tollerid on valmis kõike õppima. Miks mitte seda indu kasutada, kui on vaja mõni paber ühest toast teise saata!
“Jah, õpetasime talle, kuidas dokumente transportida,” selgitab Berle. Paber pannakse kilekoti sisse, keeratakse rulli ja antakse koerale hambusse.

“Ta on retriiver ja talle väga meeldib pabereid ühest toast teise transportida. Ta lausa kappab mööda koridori ja liputab saba,” naerab Berle. Kui tähtis paber on kohale viidud, ootavad kullerit laua peal maiuspalad.

Vajadusel on Bree kolleegidele ka terapeudi ja hingehaldja eest. “Kui tööl on pingelised ajad, siis käiavad nii mõnedki temaga juttu rääkimas,” mainib Berle ning lisab, et kui vaja, viib Bree soovijad ka rahustavale jalutuskäigule.

Juhtub sedagi, et Bree kaob kontorist ja hüppab hoopis autosse. “Minu kolleeg veab teinekord tellimusi laiali ja Bree läheb täitsa üksi temaga koos sõitma,” täpsustab Berle. Kui tellimused kohale viidud, on koer paari tunni pärast tagasi.


Hea nõu alustajatele

Mida soovitada neile, kes alles mõtlevad koera tööle kaasa võtmisest? 
Berle mõtleb veidi ja ütleb siis lihtsalt, et võtke üks päev korraga, kuid olge valmis koeraga tegelema ja vaeva nägema.

“Ta ei ole oma intelligentsist ise kõike välja nuputanud,” räägib Berle nii enda kui koera esimeste tööpäevade pingutustest. Kolmekuuse kutsikaga pidi tööl tihti tegelema ning premeerima õiget käitumist. Palju tuleb vaeva näha sotsialiseerimise ning erinevate helide-piltide tutvustamisega. Siis on edaspidi endal lihtsam.

Kas on ka neid päevi, kui Bree ei tahagi tööle minna? “Ei ole aru saanud, et ta annaks kuidagi märku, et ta tahaks koju jääda,” naerab Berle. Teinekord jäetakse Bree koju puht pedagoogilistel kaalutlustel: et ta oskaks ka üksinda kodus olla ja võtaks seda nagu elu osa. Aga sellised päevad on õnneks harv erand.