Ühel toredal hilissügisesel reedesel hommikul ruttasime Lottega tööle. Lotte oli käinud minuga kontoris kaasas juba mitmeid kordi ja seetõttu oli ka marsruut talle juba tuttav. Ka sel korral, nagu tavaks saanud, otsisin aegsasti välja mõned maiused. Neid oli vaja, sest meil oli parasjagu pooleli õppimine, kuidas lahendada olukord koera ja peremehe vahele jääva puu osas.

Nimelt tundus mulle täiesti normaalne, et kui koer jääb rihma otsas teisele poole puud, siis mitte peremees ei järgne koerale murule ega peenrale, vaid koer naaseb peremehe juurde ja läheb peremehega samalt poolt ümber puu. 

Selle harjutamiseks oli täiesti ideaalne paik meie teele jääv Kaarli kiriku äärne puuderivi. Treenisime peremehe juurde naasmist või ümber puu käimist käsklusega "siit poolt". Juba esimesel korral sai Lotte sellest üsna hästi aru ning kinnitan, et käsklus töötab ilma maiuseta siiani.

Niisiis olime rahvusraamatukogu juures ületamas teed kiriku suunas. Valgusfooridega reguleeritud ristmikul oli sel korral inimesi vähe, kuid autoliiklus koos müraga oli see-eest tohutu ja näis meile mõlemale pisut hirmutav. Ilmselt seepärast oli ka Lotte rahutu ja märkasin tema närvilisust, kuid ei teinud selle rahustamiseks muud kui kiitsin ristmikel seismajäämise eest koos väikese patsutusega.

Sellest hoolimata küsis Lotte ristmikul üsnagi paluvalt sülle. Ta tegi seda kõige esimestel kordadel linna peal ristmike läheduses ja seetõttu püüdsime sülle võtmist ning sellise harjumuse juurdumist vältida. Ilmselgelt ei ole me huvitatud porisel hooajal koera tassimisest, pealegi näiks see üsna kummaline, et tee ületuseks võetakse koer korraks sülle. Kui julgustusest ei piisa ja koer tõesti kartma jääb, siis targem oleks valida selline marsruut, kus liiklus on rahulikum. Seega ka sel korral Lotte sülle ei pääsenud.

Olime ühe ülekäigu juba ületanud ning ootasime järgmise ees tohutu autode voog mööda tuhisemas. Samal hetkel, kui autod punase tule ees peatusid ja ülekäiku lubav roheline tuli vaevalt süttida jõudis, tormas Lotte minu vaevu aimatava sammu peale üle vöötraja. Lukustasin automaatselt tema jalutusrihma ja käskisin tal seista. Õnneks koer kuuletus, kuid enne, kui ma me olime kohakuti, tormas ta otse edasi. Lühikese rihma tõttu aga tõmbus ta benji-efektina parema esikäpaga otse minu jala alla.

Järgmine moment kestis reaalses elus vaid mõne sekundi, kuid aeg tardus selleks hetkeks täielikult. Aegluubis vaatasin koera, kelle käppa läbis ilmselt tohutu valu. Samaaegselt ehmusime juhtumist mõlemad – koer sellest, et peremees astus käpa peale ja mina sellest, et selline asi üldse juhtuda sai.

Silmanurgast jälgisin ka autosid, sest näis, et äsja autode sõitu keelav punane tuli oleks justkui roheliseks muutunud, kuid meie Lottega olime ikka veel keset teed, suurem nõutult vaatamas, väiksem koera kombel lohutamatult karjudes. Tunnistan, et sel hetkel ei osanud ma muud teha, kui võtsin koera kiirelt sülle. Haarasin kutsika kõhu alt kinni, et vigastatud käppa mitte puutuda. Lotte sõna otseses mõttes röökis, kuniks ta uuesti kiriku äärsele muruplatsile maha panin. Sel hetkel tundsin kõikide autojuhtide pilke endal ja kujutasin ette nende mõtteid minu julmusest teha liiga nii väikesele ja väetile loomale.

Lotte rahunes tasahaaval, kuid hoidis käppa üleval ja vigises tasakesi. Püüdsin aru saada, kui raskelt koer vigastatud on. Ilmselt seisime seal mõne minuti ja proovisin seepeale vaikselt sammuma hakata, kuid koer ei liikunud paigast. Otsustasin ta süles edasi kanda. Järgmisel hetkel muide libastusin ja vajusin pooleldi kõnnitee äärele pikali. Õnneks hoidsin Lottet nii, et ta vajus mulle kõhule ega saanud rohkem viga. Tol momendil ei hoolinud ma kergest piinlikuse momendist ja kimasin koer süles edasi.

Lotte oli kogu sellest rahmeldamisest ilmselt niivõrd ehmunud, et soigus järgmised paar tundi. Vahel püüdis käpale toetuda, kuid see ei õnnestunud hästi. Ma ei soovinud asju jätta ka juhuse hooleks, mistõttu helistasin kohe ka loomaarstile, kes soovitas kutsikat paari tunni jooksul jälgida. 

Mõnned tunnid hiljem ei läinud olukord paremaks, võtsime ette käigu tohtri juurde. Lotte kerge hirm arsti nähes mõjus talle täpselt nii nagu väikestele lastele – valu justkui näis lahtuvat ja rõõmsameelsus naases valge kitli lähenedes. Lotte lubas oma käppa kenasti katsuda ega niutsatanud kordagi – see andis ka arstile kinnitust, et noore kutsika luud on üsna elastsed ja ta otsustas sel korral isegi röntgeni jätta tegemata. Kindluse mõttes kirjutati meile rohtu põletiku vältimiseks ja anti kindlad suunised pikkade jalutuskäikude vältimiseks järgmise 10 päeva jooksul. Kui tagantjärele meenutada, siis rohuvõtmine oli Lotte jaoks täitsa meeldiv tegevus, sest väike pasteediamps käis ju sellega kaasas. Lühikesed jalutuskäigud tekitasid talle juba järgmisel päeval nördimust, sest nii nõutu näoga ei olnud ma teda enne näinud, kui koduvärav neil päevil suletuks jäi ja kogu jalutuskäik seisnes vaid ümber maja väikese tiiru tegemises.

Kokkuvõttes tunnistan, et mure oli suurem, kui juhtum ise väärt oli. Lotte lühikeste jalutuskäikude periood lõppes juba nädalaga, sest käpp paranes kiirelt ega teinud talle ka hiljem liiga. Pigem oli see tõeline õppetund peremehele, et hoida valvsust igas olukorras. Küll aga on mul soovitus konsulteerida veterinaariga igasuguse kahtluse korral, mis koera tervist puudutab. Meie oleme enda tohtritelt kenasti abi ja selgitusi saanud ka pisimurede korral. Mis teha, kui üks kutsikas niivõrd armas on.