Eelmisel kevadel, kaunil maikuul sai shetlandi lambakoer Lordi pureda ühe segaverelise ketikoera käest, kes oli end ketist lahti tõmmanud ja ründas täiesti ootamatult. Lordi päästmiseks tõttas appi rünnanud koera peremees, kelle abiga saime Lordi vihase koera hammaste vahelt kätte. Mina aga sain Lordit päästes randmesse tõsised puremishaavad.

Olime maal, kuid pidime kiirustama lähima loomaarsti juurde. Kohilas võttis meid pühapäeval vastu kogenud loomaarst, kes tuvastas, et haavades on luukillud ja lihastest järel vaid hakkliha taoline mass ning saatis meid edasi Tallinna, et sealsete loomaarstide käest abi paluda. Aga milline loomaarst võtab meid vastu pühapäeva pärastlõunal? Viimaks saime kontakti ühe loomaarstiga, kes oli nõus meid aitama. Röntgeniülesvõte näitas, et Lordi selgroog on terve, aga mitmed luujätked katki ja haavades killud. Lordit õmmeldi ja kohendati ning vastu ööd saime viimaks tagasi koju.

Võitluses oli Lordi kaotanud ühe hamba ja pool teist lisaks. Koer lausa tilkus verest, mistõttu ehitasin talle kööki suure piiratud ala, mille kõrvale sättisin enda aseme. Lordi nuttis.

Algas igapäevane tigutite all käimine, haavapuhastus, dreenide vahetus. Kui koer tegi iseseseisvalt esimesed pissid ja kakad, oli rõõm suur — siseorganid töötavad!

Nädal hiljem algas nekroos — nahk hakkas mustaks tõmbuma ja koera kehasse augud tekkima. Läksime sama loomaarsti juurde, kes oli Lordile abi andnud. Kliinikus üritati kahel korral kehasse tekkinud augud niidiga kokku traageldada, aga need rebenesid kohe lahti. Jätkus ka kudede kärbumine…

Olin lootust kaotamas, sest mädanema hakkasid ka süstikohad ning käppadele tekkisid lamatised ja haavandid. Kuigi Lordi ise oli elurõõmus ja sahmerdas oma puuris ringi, olin mina lootust kaotamas — köögis tuli vähemalt kolm korda päevas põrandaid ja seinu küürida, sest haavast nirises pidevalt vedelikku ja verd.

Juuni alguses tuli meid vaatama Kohila loomaarst, kes pani Lordile sideme ümber keha ja juhendas, kuidas haige loomaga edasi toimida. Loomaarst soovitas lõpuni võidelda, sest lõplikku otsust saab teha vaid üks kord.

Üks minu kolleeg soovitas vaadata koera silmadesse, sest need ütlevad, kuidas asjad tegelikult on. Vaatasin — Lordi silmad olid täis elurõõmu!

Läksime Tiina Toometi loomakliinikusse. Seal tehti pildid ja saadeti konsultatsiooniks Eesti Maaülikooli ja Billy loomakliinikusse. Võeti haavakülv ja bakterite residentsustestid saadeti Saksamaale. Selgus, et määratud antibiootikumidele olid bakterid resistentsed, mispeale saime uued antibiootikumid.

Lõpuks oli valmis koera ravima dr Garry Tralman, kes alustas haavade “ärritamisest” kampriõlist valmistatud lahusega, et haavades taastuks verevarustus ja saaks hakata kasvama granulatsioonikude. Seejärel võeti kasutusele spetsiaalsed absorbeerivad haavalapid ja haavageel. Iga päev käisime kliinikus. Isegi jaanilaupäevaks kutsus tohter meid visiidile, et puhastada haavad ja Lordi üle vaadata.

Toitsin koera maksaga ja punase lihaga ning püüdsin anda kõiki vajalikke vitamiine ja vereloomet toetavaid toite. Ja juba nädal pärast dr Tralmani juures ravi alustamist muutusid augud väiksemaks. Ka käpad paranesid ja paistetus alanes. Ehkki Lordi kippus veel lonkama, keeldus vahel jalutamast ja aeg-ajalt kannatas värinahoogude all, oli ta ometi paranemas!

Jaanilaupäeval olime Lordiga kodus. Meil oli korraldatud koeravalve — mina ise, minu isa ja minu lapsed valvasime Lordit kordamööda, sest talle oli oluline kogu aeg olla inimkontaktis ja tunda, et vaatamata ta viletsusele on keegi kogu aeg tema kõrval, toetab ja tegeleb. See on vist kõigi haigetega niimoodi — paranemine kulgeb kiiremini, kui lähedased on ümber. Mina usun läheduse toetavasse ja tervendavasse jõusse!

14. juulil ütles dr Tralman, et tema on nüüd kõik teinud ja rohkem ei ole vaja sidumisele tulla. Haavadest olid järele jäänud kirsi suurused kärnad ja tekkinud oli ilus armkude.

Tänaseks on Lordil uhke kasukas tagasi kasvanud. Ehkki armkude on karvutu, suudab shetlandi lambakoera kohev kasukas katta needki iluvead… Lihas siiski tagasi ei kasva ja Lordi kehasse jääävad alatiseks sügavad lohud.

Anu Lõhmus valiti tänavu Facebooki grupi “Eesti koerainimesed” algatusel aasta koerainimeseks. Grupi liikmed valivad igal aastal inimese, kelle side koeraga näitab tõelist sõprust looma ja inimese vahel. Lisaks tunnustusele premeeriti Anu Lõhmust kunstnik Kerly Toode tehtud pildiga.

Anu Lõhmus ja Facebooki grupi "Eesti koerainimesed" eestvedaja Kalju Metsküla